Terve selle aja usun, et see on tavaline õhtusöök ja selline elurütm neil pühapäeviti ongi. Kuni hetkeni, mil tuuakse välja suur tort ja hakatakse laulma inglise ja hispaania keeles segamini. Sel hetkel tuleb meelde, et mul tõesti on ikka veel sünnipäev. Ja ma tunnen end taas lollina, sest hakkan jälle nutma.
Nüüd ei saa ma enam ka ise aru, miks ma nutan. Ma ei tunne end õnnetuna. Võib-olla tundub see žest liiga armsana? Kõik teevad püüdlikult mõistva näo. „Tal on ju sünnipäev” – see tundub kõike seletavat.
Sorgin kahvliga oma tordilõiku. Praegu kirjutades tean, et jään alatiseks kahetsema, et ma seda ära ei söönud.
Pärast pikka päeva, mis on veninud justkui üheks pikaks pooluneks, otsustan lõpuks duši all ära käia. Tuba on juba soojaks köetud, isegi Sergio on jopest loobunud ning üks mõnus dušš tundub väga hea mõte.
Tatsan alla, rätik ja vahetusriided kaenla all. Klõpsan ukse kinni ja naudin hetke, mis on täiesti minu oma.
Vesi on algul jahe, kuid siis käib tõks-tõks-tõks-pahhh: gaas läks veeboileris edukalt põlema ja vesi muutub pikapeale soojemaks. Lõpuks julgen ka riided ära võtta ning hüppan ruttu duši alla.
Soe ja mõnus. Puhkan oma päevast ja lõõgastun, kui tajun muutust veetemperatuuris. See algab vaevumärgatavalt, kuid muutub kiiresti vältimatuks faktiks: vesi on jääkülm.
Järgmisel hetkel leian end duši kõrval värisemas ja mõtlemas, mida teha. Olgu – ehk ma suudan end kiiresti ära loputada ja duširetke lühikeseks lõigata. Üritan, kuid jäine vesi lööb kopsudest õhu välja. Aga vähemalt on mul jalad puhtad. Ja sinised.
Samal ajal, kui püüan end külma duši all oma ahastusega soojendada, hakkab ka vesi vaikselt soojemaks minema. Algul pean ma seda meelepetteks, kuid soe vesi otsustab tõesti naasta. Viin oma dušiseikluse ruttu lõpule ja loodan, et ei pea end veel niipea uuesti pesema.
Pärast dušši lähen kõigile head ööd ütlema, alustades vahetusvanematest. Mina oleksin piirdunud sõnadega „head ööd”, kuid magama saadetakse meid – mind, Leod, Macarenat – nagu pikale teekonnale. Berta soovib mulle head ööd ja annab põsemusi. Naeratab sõbralikult ja kaastundlikult ning teeb pöidlaga risti mu laubale. Juan kordab sama protseduuri. Macarena ja Leo annavad põsemusid. Selline uus harjumus tekitab nii ebamugavust kui ka lohutab veidi.
Ronin nagisevast trepist üles aeglaselt, kuna sussid ähvardavad varba otsast alla kukkuda. Tõmban ukse lahti ja vaatan oma väikest sinist tuba. Tõmban naksuva ukse enda järel kinni ja ukselink, habras uks ja õhuke sein justkui painduksid mu selja taga. Lasen lingist lahti ja kuulatan, kas miski veel nagiseb.
Ronin külmade linade vahele ning jään ootama, et tuleks soojatunne ja uni.
Ärkan hilja, kuid olen ikka veel unine. Hommikune päike tungib tuppa, nii et olen sunnitud end voodist välja ajama ja tundma, kuidas reaalsus vaikselt kohale hiilib. Mul on pea nädal aega aklimatiseerumiseks, enne kui pean kooli minema. Vahetan aegamisi riided ja libistan veel aeglasemalt sussid jalga. Longin tömbilt trepist alla vannituppa, pesen näo ja vaatan end peeglist.
Berta ja Juan toimetavad köögis. Kuna praegu on kõik koolivaheajal, veedavad ka Berta ja Juan oma päevad enamasti kodus, sest õpetajatelgi pole kooli asja.
Mul on veidi piinlik, et nii kaua magasin. Kuid justkui minu lohutuseks magavad Leo ja Macarena ikka veel.
„Teed?” küsib Berta.
„Jah, palun.”
Juan paneb teekannu gaasipliidile ja me ootame, kuni see vilistab. Selliseid vaikushetki on väga raske taluda.
Juan liigutab lusikat oma kohvis ja mina põrnitsen oma teetassi.
„Kuidas magasid?” küsib Juan äkki rõõmsameelselt nagu inimesed, kes on juba kolm tassi kohvi ära joonud. Muidugi küsib ta seda hispaania keeles.
„Ah?”
„Kuidas… magasid?” küsib Juan uuesti ja paneb käed padjaks, tehes näo nagu ta magaks, mille peale Berta naerab. Nad kumbki ei oska inglise keelt.
„Aaa! Eee…” venitan ning sobran oma mälus, et leida õiget vastust. „Väga hästi. Aitäh. Ja… sina?”
„Hästi. Aitäh!” Ja ta ilme ütleb: „Vaata! Ta juba õpib!”
TUTVUSTE SOBITAMINE
Pitrufquénist saab mu kodu järgnevaks üheteistkümneks kuuks ning on aeg tuttavaks saada. Kohe esimesel päeval, pärast paljusid piinlikke vaikushetki ja lõunasööki, leiab pere, et on aeg mulle kodulinna näidata. Leo tutvustab emale arvutis tõlkeprogrammi, mis muudab hispaania keele vigaseks inglise keeleks, ning Berta kirjutab mulle lühidalt, et Pitrufquénis on palju vanu ja ilusaid maju. Sõidamegi neid vaatama.
Pitrufquén on pisike linnake Tšiili põhja poolt üheksandas maakonnas Araucanías, mille nimi meenutab siinsete mägede männilaadset puud araucaria’t, mis võib kasvada kuni neljakümne meetri kõrguseks.
Oma internetiuuringutest mäletan, et Pitrufquénis ja tema vahetus läheduses elab umbes kümme tuhat inimest, kuid linna keskväljakut vaadates sellist muljet ei jää. Keskväljak kujutab endast rohelist ruutu, mis piirab betoneeritud puhkeala, mille keskel on purskkaev. Kuid purskkaev ei tööta. Selle peal on veidi lapselikult voolitud puidust hobune ja pärismaalane, kes on seljaga linnavalitsuse poole ja näitab käega suunda. Keskväljak – või siis park, nagu seda suuremeelselt kutsutakse – jätaks ehk üpris hea mulje, kui seal poleks kodudeta ja kodudega koerte horde, kes puude vahel varju otsivad. Algul teevad sajad ringi luusivad koerad mu üpris närviliseks, kuid üldine ükskõiksus nende vastu mõjutab ka mind ning ajapikku harjun nendega kui loomuliku faunaga.
Keskväljakult hargnevad kiirtena tänavad, kus asuvad kobaras pisikesed poekesed. Sõidame aeglaselt ümber keskpargi keerutaval asfaltteel ning Leo tutvustab mulle juurviljapoodi, suurt poodi, väikest poodi, apteeki ja tuhandeid teisi pisikesi ärisid, mis on end paari ruutmeetri peale pressinud ja kaupa nii täis topitud, et see tungib lausa tänavale. Muidugi näidatakse mulle kirikut ja diskoteeki ning siis viiakse mind lõpuks loodusesse, vaatama Tolténi jõge.
Toltén pole Tšiili mõistes kuulus jõgi, kuid vahelduseks on tema ääres päris mõnus olla. Kuid mu vahetuspere ei vaimustu sinisest veenirest raudteesilla all ja Leo juba karjub: „Lähme!”
Ma niikuinii ei oska protesteerida ja siirdumegi tagasi linna, et minna süüa ostma.
On eraldi poed, mis müüvad kas ainult puu- ja juurvilju või pagaritooteid. Pitrufquénis asub ka suuremat sorti supermercado4 nimega Bryc, aga sealt ostetakse vist vaid mõnda üksikut konservi või küpsist. Ülejäänud ostud on jaotatud eri poodide vahel, mis röövib minu meelest tohutult aega.
Õhtusöögi pearoog on sai. Kõige tihedamini ostetaksegi pagaripoest kakukesi, vormisaia nagu Eestis süüakse harva. Ja mustast leivast võin nüüd ainult unistada.
Pärast teeaega tutvustab Leo mulle oma Palmis5 inglisehispaania sõnaraamatut ning Palm muutub mulle asendamatuks. Leost on ikka tohutu abi – ta on võimeline internetisügavustest välja võluma isegi eestikeelse „Garfieldi” filmi, mida ma küll juba näinud olen, kuid siiski vaatan.
Järgmisel hommikul ärkan varem: pean minema koos Bertaga pabereid ajama. Mul on vaja ruttu kätte saada oma Tšiili ID-kaart.
Berta võtab mul ühe käe alt kinni. Teises hoian kõvasti oma YFU mappi, kus on kõik mu tähtsad paberid.
Berta