„Küll ma uurin, kust saab uue ukse odavamalt tellida. Nüüd peab iga väljaminekut hoolega kaaluma, ega me paljast pensist ju midagi ehitada ei jõua. Ja eks ma olen ehitamise alal tasapisi targemaks saanud, oskan üht-teist ka ise… Enam ei taha suurt raha välja anda,” rääkis Anton, ise vastumeelselt kujutledes, kuidas Salli hakkab, kui rahapuudus kätte jõuab, nende kergemeelset autoostu kahetsema: oli meil seda ikka vaja, vana auto oleks veel küllalt käinud… Aga selle koha pealt naine õnneks vaikis, kas siis delikaatsusest või arusaamisest, et uus auto oli ikkagi mugav ja vanast palju kindlam sõiduvahend.
Väljaotsal oli palju niisuguseid muresid, mis ainult Antonit vaevasid, sest Salli ei osanud neile rõhku panna. Näiteks kaev – ilmselt samal ajal talu rajamisega kaevatud kaev oli seestpoolt suurte munakividega vooderdatud ja vett leidus selle põhjas vaid meetri võrra; oli karta, et mõnel põuasel suvel võib seegi sealt kaduda. Lisaks oli Antonit esimesel suvel üllatanud priske konn, kes seal rõõmsalt ringi ujus ja alles suurte pingutuste järel ämbrisse püüda õnnestus. Pärast seda oli Anton kaevule uued rakked teinud ja need hoolega tihendanud, aga munakividest voodri vahelt võis sinna sattuda mis või kes tahes. Väljaotsal jätkus nii mutte kui ka vesirotte, kes õue ilusale rohukamarale alatasa mullahunnikuid kuhjasid.
„Puurkaev, ainult puurkaev aitaks! Oleks kindel värk ja puhas vesi, praegu ei või ilmaski teada, mis kaevust ämbrisse satub,” seletas Anton tusaselt Sallile, aga too oli palju leplikum.
„Ega konnast siis mingit nakkust ei tule. Vanasti olevat just öeldud, et kui konn kaevus, siis on vesi puhas.”
„Just-just!” osatas mees. „Vanasti öeldi seda ka, et solgisurma ei olevat keegi surnud, ja kui keegi surebki, siis pole see puhas solk! Ma pean uurima, mis puurkaevu tegemine maksab.”
Uuriski, helistas mobiiltelefoniga mitmesse firmasse ja läks aina süngemaks.
„Kuradi vereimejad! Nad tahavad puurimisest juba kaks tuhat krooni meetri pealt saada ja öeldi, et alla kahekümne meetri pole mõtet kohale sõitagi. Ja kuskilt tuleb veel luba hankida ka… Nelikümmend tuhat krooni, see on peaaegu minu terve aasta pension!”
Salli oskas niisuguseid asju üllatavalt rahulikult võtta ja väitis muigamisi:
„Ära muretse, kui meil krooni asemel ükskord euro tuleb, siis on number palju väiksem.”
„Ah, mine sa oma jutuga… Aga puurkaevule on kindlasti veel pumpa ja torustikku vaja, et vee tuppa saaks. Ja kanalisatsiooni on vaja, kaua ikka solgivett sinna sirelite taha ämbriga kantakse! Kui me selle kõik ükskord valmis saame, siis peab juba hakkama surnukuuri poole astuma, ega me igavesti ei ela!”
„Kuule, Anton – sa oled justkui pessimistiks hakanud või kuidas?” torkas Salli õrritavalt. „Sa tahad äkki linna tagasi kolida?”
Anton heitis naisele etteheitva pilgu, aga muigas siis mõrult.
„Linna ei taha, aga seda ma arvasin küll, et pensionipõlv on kuidagi lihtsam! Nüüd pole muud, kui üks töö ajab teist taga. See rahavärk on muidugi kõige hullem, muudkui maksa.”
Salli astus mehe juurde ja tegi talle lohutava pai.
„Niikaua kui me kahekesi oleme, elame pensionist lahedasti ära. Üksinda oleks siin muidugi raskem, kõik need maamaksud ja talvepuud ja bensiin auto jaoks… Palju seda ju ei lähe, aga ilma ka ei saa. Sellepärast peab korteri rahast natuke ikkagi alles jätma. Mustade päevade jaoks, nagu öeldakse,” seletas Salli rahulikult ja Antoni hinge tulvas soe tänutunne. Arusaajaid naisi ei pidavat maailmas eriti palju olema, aga tema oli osanud ühe nendest üles leida.
„Ja täna õnne, et me nii väikese maja ostsime. Selle me jaksame ikka korras hoida, mõne suurega oleksime püsti hätta jäänud,” pani naine jutuajamisele punkti.
Väljaotsa kunagises asunikutalus oli tõesti kõik väike ja käepärane – nii elumaja, kuur kui ka kõrge vundamendiga laudaköks, viimane vaid paari lehma ja mõne lamba tarvis ehitatud. Lauta oli Anton tahtnud hakata garaažina kasutama, aga mehe kurvastuseks oli uks isegi nende väikese auto jaoks liiga kitsas. Ukse laiendamine oleks nõudnud vundamendi lõhkumist, kuid see oleks suur ja ettearvamatute tagajärgedega töö olnud ja nii sai laudast hoopis puukuur. Kõrval asuva kuuri otsaseina aga saagis Anton auto jaoks paraja ukseava, ainult uksed olid seni tegemata.
„Jõuab, praegu on muud asjad tähtsamad! Peaasi, et auto vihma eest varjul on,” seletas ta Sallile, kui too arvas, et mees peaks töö lõpuni viima. Meestele pole kunagi meeltmööda, et naine nende töös tikub nõu andma.
„Aga lumi? Mäletad, kuidas su autokuuri täis tuiskas?” jätkas naine ja see tuletas nende esimese Väljaotsal veedetud talve ootamatusi meelde.
„Ah, muretse sina oma asjade pärast!” rehmas Anton selle peale käega ise mõeldes, et kui uste jaoks materjali ei jõua muretseda, võib talveks selle ava ette ka mingi presendi riputada. Ajutiselt muidugi, kunagi laseb ta need uksed nagunii teha ja värvib väljast kindlasti roheliseks. Ja piirdelaua valgeks, et see kaugele paistaks ja kõigile kuulutaks, et Väljaotsal on uus ja hoolitsev pererahvas.
Ühel varasuvisel päeval kuulis Salli, et Väljaotsale läheneb auto, ja ruttas akna juurde. Võõras auto Väljaotsal, see oli harukordne sündmus ja naine lootis, et võib-olla tuleb poeg Rein ootamatult külla. Aga ei…
„Tule vaata, meile tulevad külalised! Kes need küll olla võiksid?” kutsus naine Antonit, sest värava taga seisis kogukas sõiduauto. Niisugune, mida keegi oli hakanud ebardliku sõnaga linnamaasturiks nimetama. Päikeses hõbedaselt kiiskavast autost ronis kõigepealt välja väheldast kasvu mees ja vaatas ringi, justkui kontrolliks, kas ümbrus on ohutu.
„Kas sa tunned, kes need on?” küsis Salli Antonilt juba kahtlevalt, sest oli mehe näol midagi kummalist märganud.
„Ma… arvan, et need on meie uued naabrid. Naist ma olen näinud, aga meest ei tea. Auto on küll sama, ju siis on nemad.”
„Ah see ongi see naine, kellest sa vasikavaimustusse sattusid, jah? Tulid seekord koju nagu ära tehtud ja muudkui korrutasid, et kena naine, kena naine…” osatas Salli tusaselt. Tookord ajalehte toomast naasnud mees oli tõesti ebatavaliselt elevil olnud ega salanudki, et oli tulevase naabrinaisega kohtunud.
„Ära aja jama! Kas ma pidin siis valetama, et ta on inetu? Kas sul oleks siis kergem olnud?” küsis Anton vastu, aga tundis, et see polnud just õnnestunult öeldud. Jutt käis omamoodi kahtlasel teemal.
Salli Reemeti kohta poleks vist saanud väita, et ta oleks eriliselt armukade olnud. Armukadedus on nagu sool, seda peab olema parajal määral, et toit liiga mage ei oleks. Ja ülesoolamine võib toidu, liigne armukadedus aga hea vahekorra hoopiski ära rikkuda. Kummalisel kombel ei olene armukadedus inimeste vanusest ja sellepärast polegi imestada, et ka vanemas eas tekib sellest nii põhjendatud kui ka põhjendamata tülisid. Salli oli oma abielu jooksul kogenud nii ühte kui teist, kuigi Anton polnud mingi naistekütt; pigem oli tegemist ulukiga, keda vahel mõned aktiivsemad naised tema välimuse ja meheliku oleku pärast küttida püüdsid. Oli ju mees siira silmavaate ja laheda jutuga ja niisuguseid jääb tänapäeval aina vähemaks… Paar korda oli tõesti juhtunud, et ka mees kuigivõrd tuld võttis; kui kaugele niisugune suhe siis arenes, seda Salli ei tahtnudki täpselt teada – ilmselt sellepärast, et ennast armukadedusvaevadest säästa. Kõrvalhüpetes vilumatut meest on ju kerge tabada, pealekauba oli Antonil õiglane iseloom – ta ei tahtnud ega vist osanudki valetada. Kahtluse tekkimisel ladus naine selle otse välja, ja kui mees vastuhakkamise asemel lihtsalt vaikis, oli süü sellega üles tunnistatud. Aga Anton oli oma nõrkusest alati jagu saanud, ning selle asemel et paljusõnaliselt andeks paluda, oli ta pärast pikemat endassetõmbumist lühidalt ja rõhuga öelnud:
„Sellega on nüüd lõpp!”
See kõlas nii konkreetselt, et seda lihtsalt pidi uskuma. Pealegi oli Sallil hea omadus, millega vaid väheseid