Kurat teab, eks see vist olegi normaalne, et vanadus niimoodi hiilides läheneb, arutas Anton endamisi, aga leidis siis, et on üsna mitmeid põhjusi, miks ei tohiks ennast veel vanaks tunnistada. Ei ole veel kadunud ürgmehelik soov vahetevahel naisega ühte sulada, mida peab küll võimetele vastavalt taltsutama, aga mis õnneks siiamaani rahuldust toob. Vaibunud pole ka huvi looduse vastu, mis meie laiuskraadil on pidevas muutumises ning ikka ja jälle uusi avastamisrõõme pakub. Ning uudistenälg sunnib iga päev ajalehes ilmuva rida-realt läbi lugema ja telekat jälgima, kuigi nii mõnigi kuuldu-nähtu-loetu riivab elu jooksul välja kujunenud õiglustunnet, ärritab ja tekitab protesti. Aga elu on ikkagi pagana huvitav!
Pärast Väljaotsa omanikuks saamist jäi Anton Reemetil mõttetegevuseks siiski järjest vähem aega, sest ta avastas odavalt ostetud taluhoonetel järjest uusi puudusi, mida polnud varem märganud või millele ei osanud tähelepanu pöörata. Mõtted hakkasid aina enam keerlema selle ümber, mida maja juures teha ja kust selleks vajalikku materjali kõige soodsamini saada. Mees püüdis end lohutada mõttega, et ta polnud ju varem maja ostnud ja oli lasknud end rohkem ümbritsevast loodusest lummata ning pealegi teadis ta ette, et seitsekümmend aastat tagasi püstitatud elumaja tuleb nagunii tänapäevasemaks ümber ehitada.
Paraku olid Antoni ambitsioonikad plaanid piirdunud esialgu vaid alatasa jätkuva kõpitsemisega, et hingedel logisevaid uksi ja vaevu koos püsivaid aknaraame talvekindlaks teha. Põrandate kallale, mille laiad praod olid valmis mis tahes maha kukkunud pisiesemeid neelama, polnud ta seni veel jõudnudki.
On peaaegu reegliks saanud, et naine elab mehest kauem, ja nii oli ka senine omanik, Väljaotsa üle-kaheksakümnene memm matnud oma mehe juba kümme aastat tagasi. Polnud siis midagi imestada, et naela löömise või kruvi kinnikeeramise asemel oli püütud logisema hakanud uksi-aknaid hoopiski käepärasema vahendiga, nimelt juhusliku nöörijupiga kinnitada. Hõredale välisuksele oli Väljaotsa memm külmatõrjeks taluaegse saaniteki lisaks riputanud, aknaraame marliribadega ja logisevaid klaase majapidamisseebiga tihendanud – kõik ikka oma oskuste ja võimete kohaselt.
Anton Reemetil jätkus niisiis Väljaotsal tööd lausa kuhjaga, üks tegemine ajas teist taga. Mees plaanis uute usteakende tellimist, aga otsustas selle siis järgmisse aastasse lükata – tähtsam oli majale uus katus peale saada, sest vana oli pärit igiammusest ajast ja polnud isegi mitte eterniidist, vaid aastatega mustunud ja kõveraks tõmbunud pilbastest. Ja pärast katuse uuendamist tuli ka seinu kohendama hakata. Kõik see vajas raha ning iga kord pangaautomaadi juures käies lasi ta konto väljavõtte trükkida ja uuris seda autos istudes hoolega. Sissetulekuid oli üks – ainult pension, väljaminekuid seevastu ridade viisi, enamasti ikka ehitusmaterjalide poodidesse makstud summad.
„Kas mäletad seda juttu, et võtame mõne ehitusmeistri, kes Väljaotsa maja korda teeb? Nüüd on häbi mõeldagi, et ma julgesin nii kõrge lennuga plaani teha! Raha kulub nagu… nagu ei tea mida!” rääkis mees tusaselt Sallile ja sobivat võrdlust leidmata lõi tüdinult käega.
Hädaga hakkas Anton ise ka suuremaid parandustöid ette võtma ja veendus, et vanasõna räägib tõtt – töö õpetab tegijat. Ta oli kogu elu metallitreialina töötanud ja seda eriala oma arust täiuslikult tundma õppinud. Praktiline vajadus oli teda sundinud ka kuigivõrd auto ehitust tundma õppima ja oma sõiduriistade väiksemaid vigu kõrvaldama, aga see oli tegelikult ka kõik, mida mees tehnika poolelt oskas. Ehitustöö oli Antonile seni kaugeks jäänud, kui mitte arvestada põrandate värvimist, seinte tapeetimist või mõne tõrkuva luku parandamist. Nüüd nõudis elu uut lähenemist.
„Mis selles nii erilist on – näe, vanasti ehitasid talumehed ise majad ja laudad valmis,” seletas ta Sallile võidukalt, kui oli mõne lahtipakatanud seinalaua kinni naelutanud või ukse paremini hingedele sättinud.
„Noh, eks vanasti olid ka külades omad ehitusmeistrid,” püüdis Salli vastu väita. Naine oli peres hädavajaliku tasakaalustaja rollis ja teadis, kuidas meest pidurdada, et too oma tillukestest edusammudest liiga hoogu ei läheks ja midagi üle võimete käivat ette ei võtaks. Aga Sallil oli ka teine, veelgi tähtsam osa – harjumatud ehitustööd, mida tihti pidi küürakil või käpukil tegema, võtsid mehel selja kangeks ja ristluud valusaks ning siis tuli naisel salvituub välja tuua ja haigeid kohti tohterdada. Peagi aga hakkas igapäevane ehitustöö Antonile ka omajagu teraapilist mõju avaldama: soov ette võetud töö kiiresti ja võimalikult korralikult ära teha surus valuaistingud tagaplaanile ning nõudis keha tagasundimist. Pikapeale tegi harjumine oma töö ja salvituubi läks aina harvemini tarvis.
„Ma ju ehitan meile uut kodu, lõpuks ometi omas majas,” vastas ta Sallile, kui too hommikust õhtuni talitavat meest noomima tikkus ja tempot maha võtta soovitas. Ning Salli ei väsinud endamisi imetlemast, et Anton oli pärast maale asumist kogunisti teistsuguseks muutunud. Linnakorteris elades, kui tegemist polnud just mõne kiiret abi nõudva tööga nagu elektririke või kanalisatsiooniummistus, oli Anton pisiremontidesse alati tõrjuvalt suhtunud; kui Salli pidas vajalikuks mõnes toas tapeeti vahetada, siis pidi ta nädalate viisi kogu oma veenmisoskuse mängu panema, enne kui mehe nõusse sai.
2
Sigrid Lasila oli oma eesnime päris juhuslikult saanud – tema ema oli veel vallalises põlves silmanud sõbranna riiulis raamatut, mille seljal seisis suurte ja selgete tähtedega autori nimi: Sigrid Undset.
„Sigrid… See on ilus nimi, kas sa ei arva?”
„Norra naiskirjanik! Kas tahad lugeda, ma võin sulle laenata?”
„Ei, ma ainult… Mõtlesin, et Sigrid on ilus nimi, selle võiks oma lapsele panna,” olevat tulevane ema vastanud ja nime meelde jätnud. Juhtuski nii, et tema esimene ja ainus laps oli tüdruk ja ristitigi Sigridiks.
Perekonnanime Lasila sai Sigrid Aksliga abiellumisel. Juba nende tutvuse alguses oli noor naine leidnud, et nende nimed ei sobi omavahel – Aksel Lasila tundus liiga maalähedane, et Sigrid Apfelbaumiga sobida. Aga armastus, mis noortel vähimagi mõistuseraasu uinutab, tegi oma töö ja tasandas ka selle konaruse. Pealegi oli aeg selline, et Sigrid tahtis saksapärasest Apfelbaumist võimalikult kiiresti vabaneda, sest sõda ja sakslased elasid tollal inimeste mälus veel edasi ja nii mõneski äratas see vastandlikke tundeid. Koolis oli teda saksaplikaks hüütud ja mõneski ametiasutuses tuli seda nime lausa tähthaaval dikteerida.
„Appelpaum?”
„Ei! Ap-fel-baum!” tavatses tüdruk trotsiga vastata ja ametnik ei vaevunudki varjama oma vastumeelsust niisuguse perekonnanime suhtes.
Sigrid Apfelbaumi oli looduse poolt vaieldamatult iluga õnnistatud; juba teismelisena pälvis ta seetõttu noormeeste rohket tähelepanu ja suguõdede kadedust. Ilusatel tüdrukutel sageli esinevad tujutsemised, trotsid ja kapriisid, mis nendest vastuoludest tekkisid, oli Sigrid justkui iseenesest omaks võtnud. Ning kui ta kahekümnesena oma järjekordse poisiga tülli läks, leidus tollel küllalt taipu ja julgust, et otsesõnu välja öelda:
„Sina, Sigrid, oled liiga ilus, et saaksid ka hea olla. Aga mina eelistan pigem head kui superilusat naist!”
Varsti pärast seda tutvus Sigrid Aksliga, kes ei väsinud teda imetlevate lambasilmadega vaatamast, tüdrukut lausa ennastsalgavalt teenindas ja ilmaski talle vastu ei hakanud. Ammugi mitte siis, kui nende vahel väga lähedased kontaktid tekkisid, ega ka siis, kui Sigrid talle raevukalt näkku paiskas:
„Sina tegid mu rasedaks! Käpard niisugune! Tei…” Sigrid sai sõnasabast kinni, taibates, et Akslile oleks kohatu öelda – teised oskasid seda asja puhtalt ajada! Aksel aga pilgutas oma süütuid lambasilmi ja ütles lausa lapselikult:
„Mis siis sellest? Abiellume!”
Sigrid jättis nii tobedale ettepanekule vastamata ja kaalus abordi tegemise võimalust. Tulid meelde ema jutud ajast, mil sellel sõnal oli kriminaalne tähendus ja mõne nurgataguse abiandja poole pöördudes võis eluaegse terviserikke saada või sootuks hinge heita. Need ajad olid küll möödas,