Sigrid Lasilal oli tõesti kõik hästi läinud. Koju jõudes säras ta üle näo ja oli ebatavaliselt lahke.
„Aksel, istu, muidu kukud! Tead mis – ma olen nüüd rikas!”
„Ohoh… Ei tea kui rikas? Pärisid miljon Eesti krooni, jah?”
„Miljoni…” osatas naine ja mõõtis meest pilguga, nagu püüaks otsustada, kas too üldse ongi väärt kogu tõde kuulma. Aga kiusatus teise imetlust nautida sai võitu ning ta ütles pettumust teeseldes: „Sa arvad – miljoni! Ei saanud miljonit.”
„Seda ma arvasin kohe, et ega sealt rohkem saa kui paarkolmkümmend tuhat. Aga asi seegi, eks ta ikka ole pensile toeks,” seletas Aksel.
„Ha-ha-haa! Paar-kolmkümmend tuhat? Ei, kulla mees – nüüd on sul rikas naine! Ma pärisin kaks ja pool… miljonit krooni!” Seda ütles Sigrid peaaegu kiljatades ja vaatas meest üleolevalt ja ühtlasi haletsevalt nagu kuskil põlisdžunglis avastatud primaati. Niisugust, kellel pole aimugi, mis tähendab raha ja mida sellega teha saab.
„Missa… See pole võimalik!” häälitses Aksel ning jäi naist pärani silmil vaatama. Nii palju!
Sigrid nautis hetke oma sõnumi mõju.
„Aga näe – sinu naisel on see võimalik! Ma poleks eluilmaski uskunud, et onu Aleksandril nii palju raha on. See teine, mingi lellepoeg, mina teda ei tundnudki, sai ka miljoni ja oli hirmus õnnelik. Mis siis mina pean olema – mõtle, kaks ja pool miljonit!”
Aksel ei osanud midagi mõelda. Niisugused summad jäid tema rahaarvestuse skaalast kaugele väljapoole, kõlasid peaaegu sama arusaamatult kui riigieelarve.
„Ja-jah… Tummaks võtab. Mis sa selle rahaga tegema hakkad?” küsis mees ettevaatlikult, vaistlikult tunnetades, et ei tohi küsida, mis meie selle rahaga ette võtame, sest Sigrid oleks selle peale kindlasti pahandanud. Nad olid küll ammuilma abielus, neil oli ühine vara, nagu näiteks korter ja mööbel või siis auto, millega mõlemad sõitsid, aga nende ühiselusse olid tõmmatud ka nähtamatud piirid, mida tuli vaistlikult tunnetada ja millest polnud mõistlik üle astuda.
„Kõigepealt ma tulen töölt ära. Eks siis, kui aastad täis, hakkan nagunii pensioni saama. Mingit eramaja me linna ei osta, mis meil siin üürikorteris viga elada, pole kütmist, muruniitmist ega maja ümbruse kasimist! Aga me ostame maale suvekodu, seal hakkame soojal ajal elama, maikuust septembrini. Ilus loodus, vaikus, linnulaul…” Naine tegi kätega liigutuse, nagu oleks ta ise linnuke, kes valmistub oksalt õhku tõusma. „Sa ainult mõtle, kui kihvt elu meid ootab!” Sigrid ei varjanudki vaimustust, maailm oli tema ees korraga lahti läinud nagu laadamüüja raudlõugadega rahakott. Või siis vastupidi – taevast kukkunud rahakott avas talle ka uut moodi maailma.
„Aga see… minu kojujäämine? Mul on ju nüüd aeg täis, pinss jookseb ja…”
„Eks sina võid nüüd ka koju jääda,” lubas Sigrid armulikult. „Sest maamaja juures on kindlasti ilmast ilma mehekätt vaja. Ma küll ei tea, mida sa teha oskad, oled ju eluaeg linnamees olnud, aga küll sa millegagi ikka hakkama saad, käedjalad sul ikka veel töötavad!”
„Ahah… Jah, muidugi, küll ma hakkama saan,” kordas Aksel Lasila mehaaniliselt, ilma et oleks märganud naise öeldus satiiritera: käed-jalad töötavad, aga pea… Mehe mõtted olid eelseisva elumuutuse külge kinni jäänud, see tekitas temas rohkem ebalust kui rõõmu. Ta oli oma seni mugava eluga harjunud, igasugune elumuutus aga toob hulganisti tundmatuid olukordi, sunnib kohanema paljude uute ja senitundmatute asjadega – on seda vaja?
Sigrid aga hakkas tegutsema. Esimene ost, mille ta tegi, oli sülearvuti ehk rüperaal, nagu seda tehnikasaavutust üsna ebaõnnestunud sõnaga nimetatakse.
„Mis sa sellega peale hakkad?” küsis Aksel imestunult. Tema seostas arvutit ainult oma laotööga ja oli selle käsitsemise vaid sedavõrd selgeks saanud, et oskas materjalide laoseisu vaadata ja nende liikumisi sisse toksida.
„Aga kuidas me muidu internetti saame?” vastas Sigrid küsimusega ja laotas äsja poest saadud ostudokumendid ja lepingud lauale. „Tänapäeval ei saa ilma internetita elada! Töö juures ma muud ei teegi kui…” Naine jäi vait taibates, et targem on sellel teemal mitte jätkata.
„Ja sina tõesti oskad…” alustas Aksel, aga pani kohe suu kinni, sest sai naiselt laitva pilgu, millest võis välja lugeda, nagu oleks arvuti kasutamise oskus sama iseenesest mõistetav nagu söömine ja magamine.
Kui Sigrid oli tunnikese oma uue lelu kallal mässanud, juhtmeid ühendanud ja vahepeal kirunud ning nuppe klõpsutanud, saigi ta interneti kätte ja hakkas sedamaid kinnisvaramüügiportaale sirvima.
„Eks ma olen neid töö juures ka vaadanud, siiamaani vaid ajaviiteks, aga nüüd hakkame endale maamaja otsima. Siit on ju kõik näha, mis kuskil müügil on,” seletas ta mehele ja Aksel vaatas suuril silmil, kuidas ekraanil hakkasid kirjad ja kujutised vahelduma.
„Näe, majade pildid on kohe värvilised! Kas need on kõik müügis?”
„Kes siis tänapäeval enam mustvalget pilti paneb! Jaa, maju on palju müüa, ole aga mees ja otsi õige välja!” Sigrid valis ühe ilusama pildi – kollane punase katusega maja, lilled trepi ees – ja nõidus selle ühe näpuliigutusega nii suureks, et maja täitis kogu ekraani. Mees oli tema osavusest võlutud ning imetles kogu südamest – küll tal on ikka tark naine! See teadmine muutis päris tühiseks kõik need vead, millega tal Sigridi juures oli leppida tulnud. Naine oli temast palju targem ja maailm paistis olevat niiviisi kokku pandud, et rumalamad peavadki targemaid teenima.
See õhtu möödus töiselt – Sigrid sirvis internetis müüdavat kinnisvara, ning kui mõni maja meeldima hakkas, laskis ta selle asukoha ja maakleri telefoninumbri Akslil kirja panna.
„Laupäeval läheme ringsõidule, vaatame oma silmaga, mis pakutakse. Ega pilte ei saa uskuda, pildil on kõik majad kümme korda ilusamad kui tegelikult,” teadis naine ja oli sel päeval mehe vastu erakordselt lahke. Nii lahke, et see äratas Aksli hinges jällegi suure armastuse ja tegi õhtuse ühtesulamise eriti meeldejäävaks. Sigrid, tema Sigrid on ikkagi suurepärane naine!
Aksel märkis väljavalitud majade asukohad Eestimaa kaardile ning siis hakkasid nad autoga neid kohti läbi sõites endale sobilikku suvekodu valima. Kohe selgus, et naisel oli jällegi õigus olnud – internetis avaldatud pildid polnud päriselt tõetruud, sest fotograaf oli alati osanud leida niisuguse võttenurga, mis ebameeldivaid külgi ei näidanud. Kui kuskil leiduski mõni enam-vähem kena maja, siis tingimata asus selle kõrval räämas laudahoone, teinekord ka naabri tara, mille taga haukusid koerad või mängis kari lapsi valjult kisades oma mänge. Alati oli Sigrid see, kes niisuguse maja juures nina kirtsutas ja ümber pöörates esimesena auto poole astuma hakkas, Aksel tema kannul.
Kolmandal nädalavahetusel leidsid nad väikese talu, mis naisele kuigivõrd meeldima hakkas. Maja seisis omaette, kõik kõrvalhooned olid eemal õunapuude varjus, pooleldi lagunenud laut asus isegi teisel pool kohalikku teed, mis kusagile puisniitu kadus ja ilmselt naabertalusse viis. Maja paistis olevat ehitatud enne sõda, sest sel olid avarad aknad ja kõrged laed nagu linnakorteril.
„Eespere talu, Varikmõisa küla… Siia meid juhatati, ju see on õige,” arvas Aksel paberil järge ajades.
„Eks ta kõva remonti tahab, aga sellest saab midagi korralikku teha, et oleks nagu linnas! Veevärk sisse ja vannituba ja… kõik mugavused, mis elamiseks vaja,” arvas Sigrid hindavalt.
„Sa mõtle, mis see töö maksma läheb,” soovitas Aksel, püüdes naise vaimustust ettevaatlikult jahutada. Mees kujutles, kuidas ta Sigridi korraldamisel peab ennast lakkamatult taga sundima, et siin üht, teist ja kolmandat korda saata. Ning naine hakkab temalt kindlasti nõudma ka niisuguseid töid, millest tal halli aimugi ei ole.
„Mis see maksma läheb! Sa räägid, justkui meil raha ei oleks! Me