„Millest sul see imelik perekonnanimi tuli? Kas Lasila tähendab ka midagi või on niisama sõnakõlks?”
„Eks see on lasipuu, mille külge hobused seotakse, kui peremehed kõrtsi või veskile lähevad. Minu esivanematest oli keegi vist kõrtsmik olnud, ju talle sellepärast niisugune nimi pandi,” oli Aksel selle peale süütult naeratades seletanud ja ei saa öelda, et see seletus naisele just meeltmööda oleks olnud. Mehe liiga pehme iseloom oli algul Sigridile meeldivalt ohutu tundunud, see oli peaaegu nagu soe vaha, millest annab mis tahes kujundeid vormida. Akslilt polnud ilmaski vastuhakkamist karta. Paraku selgus üsna pea, et vaha ei säilitanud Sigridi antud vormi, vaid oli vajaduse korral valmis hetkega uue kuju võtma.
Pool aastat pärast abiellumist tabas noort paari õnnetus – viimast kuud rase Sigrid kukkus libedal kõnniteel sedavõrd rängalt, et viidi otse haiglasse operatsioonile. Paraku ei õnnestunud arstidel lapse elu päästa. Ning nagu juhtunu poleks veel küllalt kurb, öeldi naisele, et rohkem lapsi ta ei saa.
Tagantjärele mõeldes ei osanudki Sigrid Lasila otsustada, kuivõrd õnnetus ja operatsioonijärgne sõnum teda vapustasid. Rasedusest tingitud sundabielu oli tema psüühikat omajagu traumeerinud ja see suhtumine kandus vaistlikult ka tollele, keda naine südame all oli kandnud; ilmselt ei lasknud see teadmine tekkida ka loomupärast armastust oma veel sündimata lapse vastu. Õnnetus tekitas olukorra, kus põhjus kadus, aga tagajärg – abielu Aksel Lasilaga – jäi.
Võiks öelda, et Aksel elas juhtunut isegi rohkem üle kui Sigrid. Kui nende abielus sai üldse rääkida armastusest, siis ainult Aksli poolelt; ta oli oma naisesse vägagi kiindunud ja püüdis teda lausa ennastsalgavalt teenida – nüüd veelgi enam kui nende abielu alguspäevil. Tegemist ei olnud ainult armastusega, vaid siin mängis oma osa ka tema päritolu: lastekodus kasvades oli ta vaguruse tõttu alalise peksupoisi ossa sattunud ja tundis vajadust kellegi külge klammerduda ning see keegi oli Sigrid. Ning hirm, et naist tabanud õnnetus võiks nad lahutada, sundis Akslit end veelgi rohkem pingutama.
Lasilate abielu jäi kestma, aga iga koos elatud aastaga hakkas mehe selgrootus Sigridit üha enam häirima. Aksel tundus olevat liiga iseloomutu, et mis tahes initsiatiivi üles näidata, ja kui mehel mõni mõte tekkiski, püüdis ta seda enne teoks tegemist tingimata naisega kooskõlastada.
„Kas sa oma peaga üldse otsustada ei oska?” oli Sigrid lausa norivalt küsinud. Mehe autoriteet oli tema silmis üsna kiiresti põrmu varisenud.
„Ei, kallis… Ma küsin vaid sellepärast, et pahandust ei tuleks! Sest…” Sest nagunii arvad sina teistmoodi, oleks Aksel öelda tahtnud, aga see tundus tarbetu kui mitte lausa ohtlik. Sigridil oli komme mis tahes pahanduse korral vaikimise vaheseina taha tõmbuda ja see eraldatus võis kesta päevi. Naise põlastav olek Akslit eriti ei häirinudki – siis ei tulnud sealtpoolt ka käske ega korraldusi –, aga sellele lisandus puhtolmeline seik, mis pensionärina koduseks jäädes küllaltki oluliseks osutus: toidust, mida siiamaani ikka naine tegi ja korraldas, oli mees nendel päevadel ilma jäetud. Sigrid seda küll kõlavalt ja karistusena ei deklareerinud, aga kadus vaikides kodunt, justkui oleks tal toiduvalmistamine lihtsalt ununenud. Läks ja naasis alles õhtupoolikul.
Nüüdseks oli Sigridil Lasila perekonnanime saamisest möödunud juba kolmkümmend kuus aastat, mida tänapäeva ebapüsivate abielude taustal võiks peaaegu erakordseks pidada, liiatigi teades, et selles peres oli harmoonia tundmatuks jäänud. Viimased aastakümned olid Sigridi säravat välimust küll mõnevõrra kulutanud, aga polnud tahtejõudu nüristanud ega iseloomu muutnud. Aksel teenis oma naist endiselt nagu truu ja väljaõpetatud koer – mitte küll enam niipalju armastusest kui harjumusest ja turvalisust sisendavast teadmisest, et kõik perekonda puudutavad probleemid lahendab Sigrid ja tema ise ei pea midagi otsustama.
Abikaasad olid kogu elu olnud erinevad nii oma mõtte-, töö- kui ka suhtlussfääri poolest. Aksel Lasila töötas väikeses tööstusettevõttes tagasihoidlikul laohoidjakohal ning Sigrid oli nõuka-ajal taksopargi, hiljem aga bussiettevõtte dispetšer, mis rahuldas naise loomupärast vajadust alatasa kedagi kamandada või midagi korraldada. Mõnikord öeldakse, et vastandid pidavat omavahel sobima, sest täiendavad teineteist; Lasilate perekonnaelu iseloomustamiseks see ütlus ei sobinud, sest Aksli tagasihoidlik iseloom poleks suutnud Sigridit kuidagi täiendada. Ning kui mees jõudis pensioniikka, pöördus ta kõigepealt Sigridi poole.
„Mis sa arvad, kas ma peaksin ikka edasi töötama või…”
„Miks mitte? Haige sa ei ole, tervist jätkub ja ega su palgaraha meil mööda külge maha ei jookse! Iseasi, kui nad su lahti lasevad,” arvas naine ega pidanud küsimust pikema arutelu vääriliseks. Sest temal endal oli pensionieani veel üle viie aasta ja miks peaks mees lihtsalt kodus vedelema?
Siis aga juhtus Lasilate elus erakorraline sündmus: Sigrid sai kirja, mida ta luges kõigepealt pikka aega üksipäini oma toas. Ning siis tuli Akslile uudist teatama, endal rõõmust särav nägu peas.
„Kas sa mäletad, et mul oli üks onu, Aleksander nimi… Ema vend. Kunagi käisime tal isegi külas, kuskil Rõuge kandis, mäletad?”
„Mm… Vist mäletan, jah,” oli Aksel hakkamas, kuigi ta oma mälusopis kobades sealt midagi niisugust ei leidnud. Üle kolme aastakümne koos elatud, jõuad sa kõike mäletada, mis selle aja jooksul tehtud või kus käidud. Liiatigi pidi see olema ju tõesti ammu, kunagi noores eas. Aga Sigridi toonist võis arvata, et eitamine naisele ei meeldiks.
„Nonoh! Tema oli nüüdse vabariigi ajal oma isatalu pärinud, ilmatu suur larakas maad ja majad peal. Ja pärast selle maha müünud,” rääkis naine võidukalt Akslit silmitsedes.
„Ahah…” häälitses mees, oskamata seisukohta võtta. Miks ta peakski Sigridi onu tegemiste vastu huvi tundma?
„Kuula nüüd! Ma sain kirja, et onu Aleksander on surnud. Ja tal on ainult kaks pärijat, mina ja keegi teine sugulane, keda mina ei tunnegi. Ja pärandus jagatakse minu ja selle sugulase vahel ära!”
„Aa… Kellelt see kiri on?” taipas Aksel küsida.
„See et…” Sigrid keerutas kirja käes. „Ma saan aru, et kohtutäiturilt. Me peame kohe Võrumaale sõitma!”
„Kohe? Kus me niiviisi, sinna peab ju argipäeval sõitma, ega me ei saa jätta tööle minemata,” arvas Aksel, kuigi see vastuväitena tundus. Ja vastuväiteid Sigrid ei sallinud, see oli teada.
„Mina küll saan endale paar vaba päeva kombineerida! Ja sina saad ka, kui tahad!” oli naine kindel.
„Ma kardan, et mina ei saa. Kes siis laost kaupa välja annab?” väitis mees ja see oli talle nagu kilp, millega end kaitsta.
„Sul on seal ju see laotööline, kas tema seda ei oska või?” tuli Sigrid oma arusaamisega lagedale.
„Taevas hoidku, materiaalne vastutus on ju minu peal! Keedavad laos niisuguse supi kokku, et pärast pannakse mind veel kinni,” pistis Aksel hädaldama. Tööl käia oli igatahes ohutum kui naisega kuskile tundmatusse kohta sõita, pealegi mingeid segaseid pärandusasju ajama, mis kindla peale pingeid ja pahandusi kaasa toob… Aga kui ta nüüd küsib, et kui sa haigeks jääd, kes siis laost kaupa välja annab, välgatas mehe peas ja ta püüdis kramplikult sellele sobivat vastust otsida.
Sigrid nii siiski ei küsinud, kortsutas vaid rahulolematult kulme ja ütles siis mehe heameeleks ootamatult rahulikult:
„Mis siis ikka, eks ma pean üksinda minema.”
„Autoga…?”
„Loomulikult! Kas sa mõtlesid, et võtan seljakoti ja kõnnin jalgsi?” nähvas naine vastuseks ja kadus oma tuppa.
Sigrid laadis üht-teist reisil vajalikku autosse ja sõitiski minema. Aksel sai kaks esimest päeva rahulikku elu nautida, aga kolmandal päeval hakkas järjest kasvav murekripeldus teda vaevama ning ta valis Sigridi mobiiltelefoni numbri. Ja naine vastaski, nipsakalt nagu ikka.
„Mis viga? Kas sa tahtsid küsida, kus puhtad sokid on?”
„Ei, ma tahtsin küsida, kus sa oled!”
„Mina