„Nii, lugupeetud külalised, kohv on valmis! Koort meil ei ole, aga piima on, kui keegi valget kohvi tahab.”
Salli valas kohvi tassidesse ja seisatas siis kannu käes hoides nagu kõhkleks, kas teistega koos laua äärde istuda või köögist külaliste juurest hoopiski minema kõndida. Naine oli end äkki ülearusena tundma hakanud, hing oli solvumisest pahempidi läinud ja talle tundus, et Antonile võib-olla oleks tema lahkumine meeldinudki. See kiusumõte aga tekitas trotsi ja sundis endast jagu saama ning Väljaotsa perenaine tõmbas vaba tooli lähemale, istus otse üle laua Sigrid Lasila vastu ja manas näole ükskõikse ilme.
Anton oli Salli olekut jälginud, see ei meeldinud talle sugugi. Mees heitis naisele süüdistava pilgu.
„Nuga on vaja, seda… et lahti lõigata.”
„Kas sina ei tea, kus meil noad on?” andis Salli vastu. Küll mitte tigedalt, pigem huumoriga, aga ometi aimatava pingega. Anton surus suu kokku, tõusis ja võttis köögikapi sahtlist lauanoa.
„Aitäh! Mina lõikan!” Sigrid haaras noa enda kätte ja hakkas rosinapärga viiludeks nüsima. Aksel istus nagu ennegi, tardunud naeratus näol, ja püüdis pererahvaga otsest silmsidet vältida, aga jälgis silmanurgast Sigridi tegevust. Salli avastas lauavakstu mustris seni märkamata jäänud kujundi, pisikese lille, Anton aga tundis, et tahaks tekkinud pahameele sedamaid välja valada – muidugi Salli peale, sest just tema naine oli asja ees, teist taga lausa äikese-eelse olukorra loonud.
„Nii, ongi lahti lõigatud! Ilusaid viilusid ei saanud, nuga oli nürivõitu…” Sigrid pani tööriista käest ja vaatas just nagu nõu küsides Antoni poole: mis edasi? Salli tabas selle pilgu ja suutis hädavaevu vait olla. Ta ei tahtnud lasta oma nördimust välja paista, aga need kaks, nii Anton kui ka too võõras paabulind, käitusid tõesti nagu ammused, pealegi lähedased tuttavad! Kuidas küll saab tema mees nii loll olla, et selle vuhva tühisust läbi ei näe? Niisugust reetmist – jah, just reetmist! – polnud Salli kogu nende abielu jooksul kogenud ega osanud kartagi, et see nüüd veel juhtuda võiks. Aga näe, Väljaotsale ilmub üks ülesmukitud naine, pealegi veel oma mehega – keda võiks küll rohkem kannupoisiks nimetada –, ja Anton Reemet, tema oma mees, on veel vanas eas justkui ära tehtud!
„Nojah, nii me siin elame… vaikselt,” püüdis Anton olukorda päästa, aga jutt ei hakanud jooksma. Mees tundis, et on kummaliselt kahestunud, põhjuseks oli Salli tõrjuv, õigemini lausa vaenulik hoiak. See tekitas mõtte, et ta peab ennast rangelt kontrollima ja oma naise poole hoidma; ometi oleks ta tahtnud külalistele rääkida siinsetest imekaunitest hommikutest, mil päike raba tagant tõustes kastese rohu sillerdama paneb ja kuidas õue ümbritsevate kaskede pikalt allarippuvad oksad värskes hommikutuules ärkavad ja end liigutama hakkavad… Või siis sellest, kuidas nende keldrimäe taga kasvav üksik pihlakas kevadel valkjaid õisi lehvitab ja kuidas marjad sügise poole algul oranžiks, hiljem aga punaseks muutuvad. Antonit oli vallanud kummaliselt luuleline meeleolu, aga piisas vaid kiirpilgust Salli näole, kui hinges ärganud poeesia imekiiresti närtsis. Lisaks hakkas seespool pinisema tüütu hääl, mis ütles, et sa tead küll, et tahaksid seda kõike rääkida just sellele naisele, mis ta nimi oligi… Sigrid, jah? Ja omavahel!
„Kas teie ka olete siin elamisega rahul?” pöördus Sigrid nüüd otse Salli poole. Anton tõmbas ebalevalt pea õlgade vahele ja jäi pingsalt ootama, kuidas naine reageerib. Salli näoilmest oli karta, et sealt võib tulla mis tahes. Aga Väljaotsa perenaine vaid nihutas end toolil, kinnitas pilgu akna taga hõljuvale kaseoksale, rüüpas lonksu kohvi ning mainis seejärel mittemidagiütleval toonil:
„Anton rääkis – meie elame vaikselt ja… üksmeeles. Kohalikega me ei seltsi ja külalisi meil ei käi.”
„Just!” Mees ruttas naisele appi. „Siin on vaikne, siin on kuulda vaid loomade ja lindude hääli. Täna hommikulgi veel kägu kukkus, kuigi ta peaks juba vait jääma, jaanipäev on möödas. Aga selle eest siristavad pääsukesed kogu päeva.”
„Ja rotid krõbistavad lae peal kogu öö,” täiendas naine irooniliselt.
„Mis sa jälle nendest, siin on ilusamaid loomi ikka ka! Eile kuulsin, kuidas sokk raba pool möirgas,” seletas Anton innuga.
„Sokk möirgas? Mina arvasin, et ainult lõvid möirgavad,” imestas Sigrid.
„Küll te varsti ise kuulete, siin metsas on kitsi ja sokkusid palju! Ärge ainult kartma hakake, soku hääl on hirmus. Päris uskumatu, et see arg ja ilus loomake niiviisi möirgab,” seletas Anton vist liigagi abivalmilt, sest nägi, kuidas Salli näost jälle rahulolematuse vari üle libises. Aksel Lasila aga istus endiselt nagu vahakuju, tardunud naeratus näol, ja see ebakõla hakkas Antonit järjest rohkem häirima.
„Teil on nüüd Eesperes vist tööd laialt? Kas tahate kõik ümber ehitada?” küsis ta otse Aksli poole pöördudes ja too kohmetus veel enam.
„Ega mina ei ole ehitusmees… Meil teeb firma kogu töö ära.” Ta vaatas abiotsivalt naise poole. „Sigrid räägib, mis firma seal on.”
„Jaa! Meie otsustasime, et kui me sisse kolime, olgu töö tehtud, maja puhas ja lilled laual! Me saime hea firma, teevad väga kena tööd ja… Võib-olla tahaksite ka lasta nendel midagi ehitada, kui nad juba kord siinkandis on?”
Selles küsimuses peitus teravik, mida vist ainult Salli tunnetas: teil pole ju raha, et nii teha! Sigrid Lasila aga vaatas uurivalt ringi, nagu püüdes leida, millest Väljaotsa ümberehitamisel alustada tuleks. Siin oli tema arvates kõik sedavõrd vanaaegne, et oleks pidanud alustama lammutamisest: kõigepealt minema see jube roheliseks värvitud pliit ja soemüür…
„Aitäh, aga meie saame ise hakkama,” ütles Salli vahele. „Minu mees oskab kõiki töid ise teha.”
See oli ootamatu ja peaaegu teenimatu kiitus, justkui abistava käe sirutamine, ja Anton tundis end hoobilt kindlamalt.
„Jaa, minule on ehitamine siin lausa hobiks saanud. See on tore tunne, kui midagi oma kätega valmis teed.”
„Nojah, eks te oletegi teistmoodi kui minu mees, tema ei oska isegi naela sirgelt seina lüüa,” asus Sigrid ootamatult Akslit kritiseerima, nii et too nagu lööki kartes pead liigutas. „Aga me saime õnneks selle ehitusfirma odavalt, ainult kolmesaja tuhandega teevad kogu töö ära! Selle raha eest ei saa isegi korralikku autot osta!”
Tekkis hetkeline vaikus. Aksel Lasila istus endiselt, silmad oma kohvitassile naelutatud, aga tardunud naeratus oli ta näolt kadunud. Ta oleks tahtnud õiendada, et naine valetab, naela oskab ka tema seina lüüa, oskab rohkemgi, aga selline väide oleks praegu võõraste juuresolekul ohtlik olnud. Ja ometi läks väikese mehe hing sedavõrd pahempidi, et ta ei saanud naist parandamata jätta:
„Ei olnud kolmsada, lepingus on sada seitsekümmend kaheksa tuhat.”
Aksel sai Sigridilt hävitava pilgu.
„Sina ei jaga neist asjadest! Ja kõigile on teada, et ükski ehitamine ei ole alguses kokku lepitud hinnaga välja tulnud. Ei tule meiegi!”
„Küll on hea, et meie perel niisuguseid rahasid ei ole maksta,” ütles Salli ja see kõlas otse südamest öelduna. „Muidu läheksime ka meie omavahel pahuksisse, aga meil on õnneks kõik korras.”
Väljaotsa perenaine oskas lause lõppu eriliselt rõhutada, nii et kõlama jäi alltekst: minu ja Antoni vahele ei pääse mitte keegi, seda ei tasu üritadagi! Ja niiviisi öelduna jõudis sõnum ka Sigrid Lasilani. Jõudis rohkemgi – meist sinuga ei saa mitte kunagi sõbrannasid!
„Väga tore, et nüüd oleme oma tulevased naabrid ära näinud,” ütles Sigrid toolilt tõustes ja see oli märguanne ka Akslile: hakkame minema! „Oli