„Paha uudis,” ütles Julius ja tasandas veidi häält. „Paha uudis on see, et me unustasime eile täis peaga külmutusseadme välja lülitada.”
„Ja edasi?” küsis Allan.
„Edasi on see, et külmas istunud tüüp on kutu.”
Allan sügas murelikult kukalt ja otsustas siis, et ei lase sel hooletusel oma päeva tumestada.
„Sant lugu,” leidis ta. „Aga ma pean ütlema, et munad on sul suurepäraselt välja kukkunud, pole liiga kõvad ega liiga vedelad.”
Komissar Aronsson ärkas hommikul kella kaheksa paiku halvas tujus. Kogemata või tahtlikult kaduma läinud vanuri otsimine pole komissari kvalifikatsioonile vastav töö.
Aronsson käis duši all, pani riidesse ja läks Plevnagårdeni hotelli esimesele korrusele hommikust sööma. Teel kohtas ta vastuvõtutöötajat, kes andis talle eelmisel õhtul pärast vastuvõtu sulgemist saabunud faksi.
Tund hiljem nägi komissar Aronsson juurdlust juba uues valguses. Lääni sidekeskusest saadud faksi tähtsus oli esialgu ebaselge, aga kui Aronsson kohtus jaamas kassaluugi taga istuva kahvatu Ronny Hulthiga, siis ei kulunud palju aega, kuni Hulth murdus ja oma läbielamistest rääkima hakkas.
Kohe seejärel helistati Eskilstunast ja öeldi, et Sörmlandi bussipargist on eelmisest õhtust saadik üks Fleni buss kadunud, ning et Aronssonil tuleb helistada nähtavasti inimröövi ohvriks langenud, kuid hiljem vabastatud bussijuhi elukaaslasele Jessica Björkmanile.
Komissar Aronsson sõitis tagasi Plevnagårdenisse, et juua tass kohvi ja teha äsja saadud infost kokkuvõte. Ta mõtles järele ning pani oma tähelepanekud paberile:
Eakas mees Allan Karlsson kaob oma toast vanadekodus vahetult enne seda, kui saalis hakatakse tähistama tema saja-aastaseks saamist.
Karlsson on või oli oma vanuse kohta erakordselt heas vormis, selle kohta on terve rida tõendeid alates puhtfüüsilisest faktist, et tal õnnestus ise aknast välja ronida, eeldusel, et talle ei osutatud kõrvalist abi, kuid hilisemad tähelepanekud viitavad tema tegutsemisele omal käel. Samuti kinnitab medõde ja vanadekodu juhataja Alice Englund, et „Allan on küll vana, aga see kurinahk teab täpselt, mida ta teeb”.
Jälituskoera reageerimise järgi otsustades oli Karlsson pärast mõningast võõrasemapeenras tallamist kõndinud läbi Malmköpingi aleviku ja jõudnud lõpuks bussijaama ootesaali, kus ta tunnistaja Ronny Hulthi kinnitusel suundus, õigemini küll vudis otsejoones kassaluugi juurde, Hulth pani tähele Karlssoni lühikesi samme – ja et Karlssonil olid jalas toasussid, mitte kingad.
Hulthi järgnev tunnistus viitas sellele, et Karlsson pigem põgenes, kindlat reisisihti tal polnud. Karlsson tahtis kiiresti Malmköpingist ära sõita, suund ja reisivahend näis olevat teisejärguline.
Seda kinnitas muuseas ka Jessica Björkman, bussijuht Lennart Ramnéri elukaaslane. Bussijuhti ennast ei saanud veel üle kuulata, kuna ta oli võtnud suure koguse unerohtu. Kuid Björkmani tunnistus tundus loogiline. Karlsson oli teatud kindlast summast lähtudes ostnud Ramnéri käest pileti. Sihtpunktiks oli juhuslikult Byringe jaama peatus.
Juhuslikult.Seega polnud mingit alust arvata, et keegi või miski Karlssonit nimelt seal ootas.
Ometigi oli kogu loos veel üks detail. Jaama piletimüüja Hulth polnud küll märganud, kas Karlsson oli enne Byringesse sõitva bussi peale minekut kohvri kaasa haaranud või mitte, kuid tänu kuritegeliku organisatsiooni Never Again oletatava liikme agressiivsele käitumisele sai talle asjade tegelik käik kiiresti selgeks.
Jessica Björkman ei rääkinud oma ravimite mõju all olevalt elukaaslaselt kuuldud loos küll mingist kohvrist, kuid sidekeskuse faks kinnitas, et Karlsson oli nähtavasti – ehkki see oli küll väheusutav – kohvri Never Againi liikmelt varastanud.
Björkmani edasine jutustus, seostatuna Eskilstunast saadud faksiga, kinnitas, et enam-vähem täpselt kell 15.20 väljus Byringe jaama peatuses Karlsson, seejärel umbes neli tundi hiljem Never Againi liige, ning mõlemad jätkasid teekonda tundmatus suunas. Esimene oli sada aastat vana ja vedas enda järel kohvrit, viimati mainitud isik oli esimesest aga nii seitsekümmend-seitsekümmend viis aastat noorem.
Komissar Aronsson lõi märkmeploki kinni ja jõi kohvi lõpuni. Kell oli 10.25.
„Järgmine peatus – Byringe jaam.”
Hommikusöögi ajal rääkis Julius Allanile kõigest, mida ta oli toimetanud ja mõelnud tundide jooksul, mil Allan veel magas.
Kõigepealt äpardus külmkambriga. Kui Julius taipas, et õhtul ja öösel oli temperatuur vähemalt kümme tundi järjest miinuskraadides olnud, võttis ta sõrgkangi, juhuks kui relva peaks vaja minema, ning avas ukse. Kui noorukil oleks ikka veel hing sees olnud, polnuks ta kümnendiku võrragi nii ärgas ja kiire, kui oleks nõudnud Juliusele ja tema sõrgkangile vastuhakkamine.
Aga ettevaatusabinõu sõrgkangi näol osutus üleliigseks. Nooruk istus kössivajunult oma tühja kasti otsas. Tema keha katsid jääkristallid ja silmad vahtisid külmalt tühjusse. Tähendab – surnud nagu tükeldatud põder.
Juliuse meelest oli see küll kahetsusväärne, kuid samal ajal ka üsna praktiline lahendus. Seda segast poleks saanud ju lihtsalt niisama vabadusse lasta. Julius lülitas külmutusseadme välja ja jättis ukse lahti. Nooruk oli ju nagunii surnud, ega teda polnud sellepärast vaja veel sügavkülmutada.
Julius tegi köögis tule pliidi alla, et sooja saada, ja luges kontrolli mõttes raha üle. Seal polnud sugugi mingi kolmkümmend seitse miljonit, nagu ta eelmisel õhtul kiiruga oli pakkunud. Raha oli täpselt viiskümmend miljonit.
Allan kuulas huviga Juliuse seletust ja sõi samal ajal hommikust, ta ei mäletanudki, millal tal viimati nii hea isu oli olnud. Ta ei öelnud midagi, enne kui Julius majandusküsimusteni jõudis.
„Jah, viitkümmet miljonit on ju lihtsam kaheks jagada. Jagub täpselt ja hästi. Muide, kas oleksid nii kena ja ulataksid mulle soola?”
Julius täitis soovi ja ütles, et küllap oleks ta vajaduse korral suutnud ka kolmkümmend seitse kaheks jagada, kuid temagi nõustus, et viiekümne jagamine on lihtsam. Siis tõmbus Julius tõsiseks. Ta istus köögilaua äärde Allani vastu ja ütles, et nähtavasti on aeg suletud jaamahoone lõplikult maha jätta. Nooruk külmutusruumis ei kujutanud endast küll enam mingit ohtu, aga kes teab, kelle ta teel siia veel jalule oli ajanud? Iga hetk võis kööki sisse vajuda kümme järgmist lõugavat noorukit, kõik sama vihased nagu see, kelle suu oli nüüd igaveseks suletud.
Allan oli sellega päri mis päri, kuid meenutas Juliusele, et ta oli kaunikesti eakas ja liikumine polnud enam sugugi nii lihtne nagu vanasti. Julius lubas hoolitseda, et neil oleks vaja võimalikult vähe jalgsi käia. Kuid siit tuli neil ära minna. Ja kõige parem, kui nad võtaksid külmutusruumist ka nooruki kaasa. Vanameestele ei tuleks see miskit moodi kasuks, kui nende järelt kadunuke leitaks.
Hommikusöögiga oli ühel pool, käes oli aeg liikuma hakata. Julius ja Allan tõstsid surnukeha ühiste jõududega külmutusruumist kööki, panid ta toolile ning kogusid enne järgmist etappi jõudu.
Allan vaatas nooruki pealaest jalatallani üle ja ütles siis:
„Tema suurt kasvu arvestades on tal ebatavaliselt väikesed jalad. Tal pole kingadest praegu ju enam mingit kasu?”
Julius vastas, et hommikupoolikul oli väljas küll jahe, kuid Allani varvastel oli suurem oht külmetama hakata kui nooruki omadel. Kui Allan arvab, et nooruki kingad talle sobivad, siis võib ta need lihtsalt jalga panna. Küllap omaniku vaikimine väljendab nõusolekut.
Allani jaoks olid kingad natuke suured, kuid need olid tugevad ja põgenemiseks tunduvalt etemad jalavarjud kui kulunud toasussid.
Järgmine etapp oli nooruk esikusse vinnata ja trepist alla veeretada. Kui kõik kolm perroonil olid, kaks püsti ja üks pikali, küsis Allan, mida