5. PEATÜKK
Kohalik ajaleht pani uudise oma sünnipäeval kaduma läinud vanast mehest kiiresti kodulehele üles. Kuna ajakirjanikul oli kohalike tõeliste uudistega kitsas käes, siis lisas ta umbropsu ka mõne lause, et välistada ei saanud inimröövi. Tunnistajate sõnul oli saja-aastase mõistus selge ja äraeksimist peeti vähe tõenäoliseks.
Sajandal sünnipäeval ärakadumine on ju üsna iselaadne uudis. Kohalik raadio haaras leheuudisest kohe kinni, sellele järgnesid üleriigiline raadio, uudisteagentuur TT, teksti-TV, üleriigiliste ajalehtede veebileheküljed ja pärastlõunased ning õhtused teleuudised.
Fleni politsei ei tihanud teha muud, kui anda asi üle lääni kriminaalpolitseile. Sealt saadeti kohale kaks raadiosaatjatega patrullautot pluss tsiviilriietes kriminaalkomissar Aronsson. Peagi liitusid nendega mitmed reporterid, et aidata alevikku ja selle ümbrust pahupidi pöörata. Meediatähelepanu andis lääni politseiülemale omakorda põhjuse asuda tööd kohapeal juhtima ja jääda sel moel ehk ka mõne kaamerasilma ette.
Politseitöö seisnes esialgu selles, et patrullautod sõitsid alevikus edasi-tagasi, kriminaalkomissar aga kuulas hooldekodu inimesi üle. Volikogu esimees seevastu oli koju Fleni sõitnud ja kõik telefonid välja lülitanud. Seotus ühe tänamatu vanuri kadumisega ei tõotanud tema arusaamise järgi küll midagi head.
Saadi ka üksikuid vihjeid, alates sellest, et Allanit olla nähtud Katrineholmis jalgrattaga sõitmas, kuni selleni, et ta olla Nyköpingis apteegi sabas ebasõbralikult käitunud. Kuid need ja muud taolised tähelepanekud võis erinevatel põhjustel kõrvale heita. Näiteks pole inimesel võimalik viibida Katrineholmis, kui on olemas tunnistajad, kelle väitel sõi ta samal ajahetkel Malmköpingi hooldekodus lõunat.
Lääni politseiülem organiseeris sadakonna kohaliku vabatahtliku kaasabil aheliku ja oli siiralt üllatunud, kui otsimine tagajärjetuks osutus. Seni oli ta olnud üsna kindel, et hoolimata tunnistajate ütlustest vanuri hea tervisliku seisundi kohta oli tegemist tavalise dementsusest põhjustatud kadumisega.
Esialgu ei jõudnud uurimine algfaasist kaugemale, kuni õhtul kella poole kaheksa paiku saabus Eskilstunast välja tellitud jälituskoer. Koer nuuskis natuke Allani tugitooli ja akna alla võõrasemade vahele tallatud jälgi ning hakkas siis liikuma pargi poole, jooksis läbi selle ja sisenes üle tänava asuva keskajast pärit kiriku aeda, hüppas üle kiviaia ega jäänud seisma enne kui Malmköpingi bussijaama ootesaali ukse ees.
Ootesaali uks oli lukus. Fleni kassast sai politsei teada, et bussijaam suletakse tööpäeviti kell 19.30, kui Malmköpingi kolleeg oma tööpäeva lõpetab. Kuid, lisas müüja, kui politseil kohe kuidagi polnud võimalik järgmise päevani oodata, siis võivad nad ehk Malmköpingi kolleegi juurde koju minna. Tema nimi on Ronny Hulth ja aadressi ning telefoninumbri peaks leidma telefoniraamatust.
Samal ajal kui lääni politseiülem seisis vanadekodu õuel kaamerate ees ja kuulutas, et õhtu ning öö jooksul vajatakse üldsuse abi täiendavate ahelike korraldamisel, sest saja-aastane oli õhukeselt riides, välistada ei saanud ka ajutist vaimutegevuse häiret, sõitis kriminaalkomissar Göran Aronsson Ronny Hulthi koju ja andis ukse taga kella. Koer oli ju bussijaama ootesaali ukse juures selgelt vanuri jälgi haistnud, ja piletimüüja Hulth peaks oskama öelda, kas ehk vanur Malmköpingist lihtsalt bussiga ära ei sõitnud.
Aga Ronny Hulth ei avanud ust. Ta istus magamistoas, ribakardinad ette tõmmatud, ja kallistas oma kassi.
„Mine ära,” sosistas Ronny Hulth välisukse poole. „Mine minema. Mine!”
Seda kriminaalkomissar lõpuks tegigi. Osalt sellepärast, et uskus sama, mida ta ülemus nähtavasti juba teadis – küllap eksles vanur kuskil lähikonnas ringi –, teisalt aga mõtles ta, et kui taat tõesti bussi peale läks, siis polnud tal ju häda midagi. Nähtavasti oli too Ronny Hulth mõne pruudi poole läinud. Järgmisel hommikul tuli ta esimese asjana töö juurest üles otsida. Juhul muidugi, kui vanur pole selleks ajaks välja ilmunud.
Kell 21.02 võttis lääni sidekeskus Eskilstunas vastu järgmise kõne:
„Ee, minu nimi on Bertil Karlgren ja ma helistan… ma helistan oma naise nimel, kui nii võib öelda. Või… jah, minu naine Gerda Karlgren oli mõned päevad Flenis meie tütrel ja tema mehel külas. Nad saavad pisikese ja nii… Sellega on ju alati palju igasugust toimetamist, eks ole. Aga ta pidi täna koju tulema ja ta läks, Gerda, tähendab, Gerda läks varasema pärastlõunase bussi peale, tähendab, see oli täna, ja buss sõidab ju läbi Malmköpingi, meie elame siin Strängnäsis… Jah, sellel pole võib-olla mingit tähtsust, mu proua arvates vähemalt pole, aga me kuulsime ju raadiost saja-aastase kadumise kohta. Te olete ta võib-olla juba üles leidnud? Ei? Nojah, proua rääkis, et Malmköpingist tuli peale üks hirmus vana mees ja tal oli kaasas suur kohver, nagu hakkaks ta kuhugi kaugemale sõitma. Proua istus bussi tagaotsas ja vanake ees, nii et ega ta vist nii väga hästi ei näinud, ja ta ei kuulnud ka, mida papi ja bussijuht omavahel rääkisid. Mis sa ütlesid, Gerda? Jah, Gerda ütleb, et ega ta pole nagunii selline, kes teiste jutte pealt kuulaks… Aga igatahes oli imelik see… Jah, imelik… või… jah, papi läks juba poole tee peal maha, ta sõitis oma suure kohvriga ainult mõnikümmend kilomeetrit. Ja paistis, et ta oli kohutavalt vana. Ei, Gerda ei tea, mis selle bussipeatuse nimi oli, see oli kuskil metsa sees… kusagil poole tee peal. Ühesõnaga Malmköpingi ja Strängnäsi vahel.”
Kõne lindistati, tekst prinditi välja ja saadeti faksiga Malmköpingi hotelli kriminaalkomissarile.
6. PEATÜKK
Kohver oli ääreni täis viiesajakrooniste pakke. Julius tegi kiire arvutuse. Kümme rida kõrvuti, igas reas viis pakki ülestikku. Igas virnas viisteist pakki, igaühes kindlasti oma viiskümmend tuhat…
„Kolmkümmend seitse ja pool miljonit, kui ma õigesti arvestasin,” ütles Julius.
„Abiks ikka,” ütles Allan.
„Kurat, laske mind siit välja!” undas nooruk külmutusruumist.
Nooruk jätkas laamendamist; ta karjus, tagus vastu seinu ning hakkas uuesti karjuma. Allanil ja Juliusel oli sündmuste ootamatut käiku arvestades vaja mõtteid koguda, aga lärmi tõttu polnud see võimalik. Lõpuks leidis Allan, et noorukile kuluks ära väike mahajahutamine, ja ta pani külmutusseadme tööle.
Nooruk sai olukorra tõsidusest aru juba mõne sekundi jooksul. Ta jäi vait ja püüdis kainelt mõelda. Isegi tavatingimustes polnud see tema jaoks kuigi lihtne ülesanne ja nüüd lõhkus tal kõigele lisaks ka pea valutada.
Pärast mõneminutilist mõttetööd jõudis ta igatahes järeldusele, et ähvarduste või jõuga tal tekkinud olukorrast pääseda ei õnnestu. Ainus võimalus oli väljastpoolt abi kutsuda. Ei jäänud üle muud kui šefile helistada. Mõte oli õõvastav. Aga teine lahendus paistis veelgi hullem.
Nooruk kõhkles veel mõne minuti, külm andis aina rohkem tunda. Lõpuks võttis ta mobiiltelefoni.
Levi ei olnud.
Õhtust sai öö ja ööst hommik. Allan lõi silmad lahti, kuid koht, kus ta ärkas, oli täiesti võõras. Oli ta lõpuks siiski une pealt ära surnud?
Reibas mehehääl ütles tere hommikust ja teatas, et tal on kaks uudist, neist üks hea ja teine halb. Kumba Allan esimesena kuulda tahab?
Kõige esimese asjana tahtis Allan aru saada, kus ta oli ja miks. Põlved valutasid, niisiis oli ta kõigest hoolimata siiski elus. Aga kas ta polnud… ja kas ta siis ei võtnud… ja… oli tolle mehe nimi Julius?
Mälu hakkas pilti kokku saama. Allan oli ärkvel. Ta lamas Juliuse magamiskambris põrandal madratsil, Julius seisis esikulävel ja kordas oma küsimust. Kas Allan tahtis esimesena kuulda head või halba uudist?
„Head,” vastas Allan. „Halva võid