Allan hiilis köögiukse juurde, tänu pehmetele sussidele õnnestus tal kuuldamatuks jääda. Nooruk oli võtnud Juliuse mõlemad kõrvad samasugusesse haardesse, nagu varem Malmköpingi bussijaama väikese mehe puhulgi praktiseeritud. Vaest Juliust raputades jätkas ta ülekuulamist Allani asukoha väljaselgitamiseks. Allani meelest oleks nooruk võinud rahul olla ka ainult kohvri leidmisega, see seisis ju keset põrandat. Julius tegi hirmsaid grimasse, ent ei katsunudki vastata. Allan mõtles, et vana puidukaupmees on sitke tüüp, ja otsis esikus pilguga sobivat eset. Muu koli hulgas olid seal ka mõned mõeldavad relvad: sõrgkang, lauajupp, purk putukamürki ja rotimürgi pakk. Allan kaalus alguses rotimürki, kuid ei suutnud välja mõelda, kuidas tal õnnestuks seda noorukile lusikatäis või kaks sisse sööta. Sõrgkang oli samas saja-aastase jaoks liiga raske, ning putukamürk… Ei, lõpuks tuli siiski lauajupp võtta.
Niisiis haaras Allan oma relva korralikult pihku ja oli nelja, tema vanust arvestades uskumatult kiire sammuga oma ohvri selja taga.
Nooruk pidi aimama, et Allan on seal, sest samal hetkel kui vanur lauaga lajatas, lasi nooruk Julius Jonssoni lahti ja pöördus ringi.
Laud tabas teda täpselt otsaette, ta seisis hetke paigal ja jõllitas oma vastast, kukkus siis põrandale ja lõi pea vastu köögilaua äärt ära.
Ei mingit verd, ei mingeid oigeid, mitte midagi. Ta lamas lihtsalt põrandal, silmad kinni.
„Hea löök,” ütles Julius.
„Tänan,” vastas Allan. „Kus see magustoit on, mida sa lubasid?”
Allan ja Julius istusid köögilaua äärde, pikajuukseline nooruk lebas nende jalgade juures põrandal. Julius kallas napsud välja, andis ühe klaasi Allanile ja tõstis enda oma toostiks. Allan lõi temaga kokku.
„Jahaah!” ütles Julius, kui naps oli alla libistatud. „Ma oletan, et see on kohvri omanik?”
See oli rohkem nentimine kui küsimus. Allan mõistis, et oli aeg üht-teist üksikasjalikumalt seletada.
Mitte et seletada oleks just palju olnud. Enamik päeva jooksul toimunud sündmustest olid Allani jaoks raskesti mõistetavad. Kuid siiski kordas ta uuesti üle hooldekodust lahkumise, jätkas Malmköpingi jaamast kohvri juhusliku kaasahaaramisega ja kahtlustega, et hetkel minestanult põrandal lamav nooruk jõuab talle ilmselt peagi kannule. Siis palus ta Juliuse punetavate ja valulike kõrvade pärast siiralt andeks. Julius oli peaaegu liigutatud ja arvas, et Allan ei pea ometigi sellepärast vabandama, et Julius Jonssoni elus lõpuks ometi ka midagi äkilisemat toimus.
Juliuse hea tuju oli tagasi. Tema meelest oli aeg kohvrile pilk peale visata. Kui Allan meenutas, et see oli lukus, palus Julius tal lolluste rääkimise lõpetada.
„Mis ajast on mõni lukk Julius Jonssonit takistanud?” küsis Julius Jonsson.
„Aga iga asi omal ajal,” jätkas ta. Kõigepealt tuli lahendada põrandal vedelev probleem. Poleks ju tarvis, et nooruk toibub ja jätkab samalt kohalt, kust enne ärakustumist lõpetas.
Allan tegi ettepaneku poiss jaamahoone kõrvale puu külge siduda, kuid Julius vaidles sellele vastu, sest kui nooruk seal teadvusele tulles piisavalt kõvasti röögib, oleks seda külasse kuulda. Muidugi, seal elas veel vaid käputäis peresid, kuid kõigil oli Juliusega kana kitkuda ja võimaluse avanedes asuksid nad ilmselt nooruki poolele.
Juliuse idee oli parem. Tal oli köögis isoleeritud sügavkülmaruum, kus ta hoidis salaküttimisel saagiks saadud ja tükeldatud põtrade liha. Hetkel oli ruum põdravaba ja külmutusseade välja lülitatud. Julius ei tahtnud külmikut asjata töös hoida, sest see võttis kohutaval kombel voolu. Elektrijuhtmed olid küll salaja ühendatud ja arvet maksis Skogstorpi Gösta, aga kui soovisid oma hüvesid pikemaks ajaks säilitada, siis tuli voolu varastada mõõdukalt.
Allan vaatas hetkel kasutamata külmutusruumi üle ja leidis, et see on suurepärane arestikamber, kus puudusid kõik mittevajalikud mugavused. Suurus – kaks korda kolm meetrit – oli võib-olla veidi rohkem, kui nooruk ära oli teeninud, kuid polnud ju ka mingit põhjust inimesi asjatult piinata.
Vanamehed vedasid nooruki ühiste jõududega arestikambrisse. Nooruk oigas, kui nad ta ruumi ühte nurka tagurpidi pööratud kastile selg vastu seina istuma panid. Ta hakkas nähtavasti teadvusele tulema. Kõige targem oli ruumist välja kiirustada ja uks korralikult lukku panna.
Mõeldud-tehtud. Seejärel tõstis Julius kohvri köögilauale, uuris lukku, lakkus põdraprae ja kartulite söömiseks tarvitatud kahvli puhtaks ja urgitses luku selle abil mõne sekundiga lahti. Siis kutsus ta Allani kaane avamiseks lähemale, sest tegemist oli ju ometi Allani noosiga.
„Kõik, mis on minu, on ka sinu,” ütles Allan. „Jagame saagi võrdselt, aga kui seal on üks paar minu suurusele sobivaid kingi, siis need reserveeriksin ma endale.”
Siis tõstis Allan kohvrikaane üles.
„Oh sa kurat!” ütles Allan.
„Oh sa kurat!” ütles Julius.
„Laske mind välja!” kostis külmutusruumist.
4. PEATÜKK
Allan Emmanuel Karlsson sündis 2. mail 1905. Päev varem käis ta ema Flenis esimese mai paraadil ja osales naiste hääleõiguse, kaheksatunnise tööpäeva ja muude soovunelmaks jäävate asjade toetuseks korraldatud meeleavaldusel. Demonstratsioon tõi endaga kaasa vähemalt nii palju head, et vallandas sünnitustegevuse, ja veidi pärast südaööd tõi ta ilmale oma esimese ja ainsa poja. See toimus Yxhultis, vabadikukohas, naabrieide abiga, kes polnud küll kuigi andekas ämmaemand, kuid kellest peeti üldiselt lugu, sest kunagi ammu, üheksa-aastasena oli ta niksu teinud Karl Johan XIV-le, kes omakorda oli (vähemalt mingil määral) Napoleon Bonaparte’i sõber. Naabrieide kaitseks tuleb öelda ka seda, et laps, kelle ilmaletulemisel ta nurganaist abistas, jõudis täiskasvanuikka, tubli varuga veel pealekauba.
Allan Karlssoni isa oli hoolitseva ja vihase loomuga. Hoolitsev oli ta oma perekonna suhtes, vihane ühiskonna peale laiemas mõttes ja eriti kõikide nende peale, kes seda ühiskonda mingil kujul esindasid. Peenem seltskond vaatas tema peale viltu, eriti pärast seda, kui ta pidas keset Fleni turuplatsi kõne rasestumisvastaste vahendite kasulikkusest. Selle eest sai ta kümme krooni trahvi, lisaks polnud tal endal nimetatud probleemi pärast enam kunagi vaja muret tunda, sest puhtast häbist kõige juhtunu pärast kehtestas Allani ema mehele lähenemiskeelu. Allan käis siis seitsmendat aastat ja oli piisavalt vana, et ema käest täpsemalt küsida, miks isa voodi järsku köögi kõrvale puuderuumi koliti, kuid ema vastas ainult, et kui ta vastu kõrvu ei taha saada, siis pole vaja nii palju pärida. Allan, nagu kõik teisedki lapsed läbi aegade, vastu kõrvu saada ei tahtnud, niisiis jättis ta asja sinnapaika.
Sellest päevast alates näitas Allani isa kodus üha harvemini nägu. Päevasel ajal täitis ta rahuldavalt oma tööülesandeid raudteel, õhtuti diskuteeris siin ja seal peetud koosolekutel sotsialismi küsimusi, ja kus ta seejärel oma ööd veetis, sellest Allan õieti selget sotti ei saanudki.
Oma majanduslikke kohuseid täitis isa seevastu korralikult. Suurema osa palgast andis ta igal nädalal abikaasa kätte kuni päevani, mil ta töölt lahti lasti, kuna oli kasutanud vägivalda reisija suhtes. Too oli teinud juhuslikult teatavaks oma kavatsuse sõita Stockholmi, lossihoovi kuningale austust avaldama ja kinnitama valitsejale oma valmisolekut riiki relvaga kaitsta.
„Kaitse ennast hakatuseks selle vastu!” ütles Allani isa ja saatis mehe paremsirgega pikali.
Seoses silmapilkse vallandamisega ei saanud Allani isa perekonda enam ülal pidada. Vägivallatseja ja rasestumisvastaste vahendite propageerija kuulsus muutis muu töö otsimise mõttetuks. Üle jäid võimalused jääda ootama revolutsiooni või soovitatavalt viimast kiirendada, sest asjad arenesid ju nii pagana aeglaselt. Tegutsema asudes oli Allani isal selge siht silme ees. Rootsi sotsialism vajas rahvusvahelist eeskuju.