Vaevalt kolm nädalat hiljem piinles noor egiptlasest valvemadrus äsja Suessi kanali seljataha jätnud praami lastiruumist tuleva kohutava haisu käes.
Lõpuks ei kannatanud ta enam välja. Ta kastis mingisuguse kaltsu märjaks ja sidus selle suu ning nina ette. Haisu põhjuse avastas ta ühest puidust kastist. Seal lamas poollagunenud laip.
Egiptuse meremees mõtles veidi. Laiba oma kohale jätmine ja sellega kogu eesseisva reisi ärarikkumine polnud sugugi ahvatlev väljavaade. Pealegi satuks ta sel juhul kindlasti pikkadele ülekuulamistele Djibouti politseis, ja seda teavad ju kõik, mismoodi see Djibouti politsei tavaliselt käitub.
Mõte surnukeha liigutamisest ei meeldinud talle samuti, kuid lõpuks jõudis ta siiski otsusele. Kõigepealt tegi ta laiba taskud kõigest väärtuslikust tühjaks – vaevanägemise eest pidi ju ometi ka midagi saama – ning vinnas selle seejärel üle parda.
Nõnda siis juhtuski, et see, mis kunagi oli olnud kõhetu kehaehitusega, pikkade heledate rasvaste juuste ning turris habemega nooruk, seljas teksajakk tekstiga Never Again, muutus Punases meres sulpsatusega kalatoiduks.
Sjötorpi väike seltskond läks laiali veidi enne südaööd. Julius suundus teisele korrusele ja heitis magama, Benny ja Kaunitar istusid Mercedesesse, et võtta ette reis Rottne polikliinikusse. Poolel teel avastasid nad tagaistmel teki all magava Allani. Allan ärkas ja seletas, et ta oli läinud õue värsket õhku hingama ja tulnud seal mõttele magada hoopis autos, sest maja teisele korrusele viiv trepp tundus talle pärast pikka päeva liiga kurnav.
„Ega ma pole enam üheksakümnene,” ütles ta.
Öist retke sooritavast duost oli niisiis saanud trio, kuid sellest polnud midagi. Kaunitar seletas oma plaani lähemalt. Nad pääsevad polikliinikusse võtme abil, mille Kaunitar oli unustanud end töölt lahti võttes tagasi anda. Seal logivad nad sisse doktor Erlandssoni arvutisse ja saadavad Kaunitari nimele kirjutatud retsepti apteeki. Selle jaoks oli loomulikult vaja Erlandssoni arvuti paroole, aga see polnud probleem, ütles Kaunitar, sest doktor Erlandsson polnud mitte lihtsalt ennast täis, ta oli ka üks kuradi idioot. Kui mõni aasta varem uutele arvutisüsteemidele üle mindi, pidi Kaunitar doktorile õpetama, kuidas digiretsepte välja kirjutatakse, ja Kaunitar valis tookord ka kasutajanime ning parooli.
Mercedes jõudis kavandatavale kuriteokohale. Benny, Allan ja Kaunitar ronisid välja ja uurisid enne tegutsema asumist ümbrust. Tüüpiline: neist sõitis aeglaselt mööda üks auto, mille juht vaatas sama üllatunult kolmikut kui kolmik teda. Ka kõigest üks elav hing Rottnes pärast keskööd oli sensatsiooniline. Sel ööl oli neid lausa neli.
Kuid auto kadus ning aleviku peale laskus taas pimedus ja vaikus. Kaunitar viis Benny ja Allani polikliiniku tagant personaliuksest sisse, doktor Erlandssoni kabinetti. Seal pani naine doktor Erlandssoni arvuti käima ja logis sisse.
Kõik läks plaanipäraselt ja Kaunitar itsitas lõbusalt, enne kui ta äkitselt ja vahepeal hinge tõmbamata pikemalt vanduma hakkas. Ta oli taibanud, et niisama naljalt ei saagi „ühe kilo antibiootikumide” peale retsepti välja kirjutada.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.