Pärast perekonna toitja emigreerumist jäi majapidamise vee peal hoidmine Allani ema ja napilt kümneaastase Allani hooleks. Ema lasi vabadikukoha neliteist suurt kaske maha raiuda, saagis ja lõhkus need küttepuudeks ning müüs neid, Allanil õnnestus saada armetu palgaga jooksupoisi koht Fleni lähedale Nitroglycerin AB tootmisfiliaali.
Regulaarselt Peterburist (mis peagi muutus Petrogradiks) saabuvaid kirju lugedes märkas Allani ema kasvava imestusega, et Allani isa veendumus õnnetoovas sotsialismis lõi mõne aja pärast kõikuma.
Kirjades viitas Allani isa sageli Petrogradi poliitilisse koorekihti kuuluvatele sõpradele ja tuttavatele. Kõige enam tsiteeriti üht Carli-nimelist meest. Mitte just eriti venepärane nimi, mõtles Allan, ja venepärasemaks ei muutnud seda ka tõsiasi, et mõnikord nimetas Allani isa teda kirjades Fabbe’ks.
Allani isa jutu järgi arendas Fabbe teooriat, et rahvas laiemas mõttes ei tea, mis talle kõige parem on, ja inimesi on vaja kogu aeg kättpidi talutada. Sellepärast on autokraatia demokraatiast mäekõrguselt parem seni, kuni rahvuse haritud ja vastutustundlik kiht autokraadi tegevusel silma peal hoiab. Võta kas või niisugune asi, et kümnest bolševikust seitse ei oska lugeda, oli Fabbe põlglikult öelnud. Me ei saa ometi võimu karja kirjaoskamatute kätte usaldada?
Perekonnale Yxhulti saadetud kirjades oli Allani isa bolševikke ometigi just nimelt selles punktis kaitsnud, sest kui kodused ainult teaksid, milline näeb välja vene tähestik! Pole ime, et niisuguse tähestiku puhul rahvas lugema ei õpi.
Hullem oli lugu bolševike käitumisega. Nad olid räpased ja vodkat jõid nad samamoodi nagu kodus raudteetöölised; need, kes Sörmlandis risti ja põiki raudteerööpaid maha panid. Allani isa oli alati imestanud, kuidas said raudteerööpad tööliste joodud viinakoguseid arvestades nii sirgelt kulgeda, ja ta tundis iga kord kerget umbusku, kui Rootsi raudteerööpad ühes või teises suunas pöörasid.
Aga bolševikega oli igal juhul lugu vähemalt sama hull. Fabbe kinnitusel lõpeb sotsialism sellega, et kõik püüavad üksteist maha nottida, kuni alles on jäänud ainult üks, kes otsustab. Parem siis juba algusest peale hoida tsaar Nikolai poole, kes oli hea ja haritud ning maailma asjadega kursis.
Mingil määral Fabbe teadis, millest ta rääkis, sest ta oli tsaariga koguni kohtunud, pealegi rohkem kui üks kord. Fabbe kinnitusel oli Nikolai II tõeliselt heasüdamlik inimene. Tsaaril oli seni olnud elus ainult tohutult palju ebaõnne, aga see ei saanud ometi lõpmatuseni kesta? Ikaldus ja bolševike ülestõus olid probleeme tekitanud. Ja siis hakkasid sakslased tüli norima ainult sellepärast, et tsaar nüüd vägesid mobiliseeris. Aga ta tegi seda ju rahu säilitamise nimel. Ega siis tsaar polnud ertshertsogit ja tema naist Sarajevos ära tapnud? Või kuidas?
Niimoodi arutles nähtavasti Fabbe, kes iganes ta siis ka oli, ja omal kombel sai ta ka Allani isa selle teooria pooldajate leeri. Pealegi tekitas tsaari paljuräägitud ebaõnn Allani isas sümpaatiat ja äratundmist. Niisugune asi peab ju varem või hiljem pöörduma, niihästi Vene tsaaride kui ka tavalise ausa Fleni kandi rahva jaoks.
Raha ei saatnud isa Venemaalt kunagi, kuid mõne aasta pärast tuli pakk värvilise lihavõttemunaga, mille isa olevat kaardimängus võitnud oma Vene seltsimehelt, kes peale joomise, vaidlemise ja Allani isaga kaartide mängimise tegeleski ainult sedasorti munade valmistamisega.
Fabbe lihavõttemuna oli isa kingitus oma „kallile abikaasale”, kes üksnes vihastas ja ütles, et see juhmakas oleks võinud saata vähemalt tõelise muna, et perekond oleks midagi hamba alla saanud. Ema tahtis kingitust algul aknast välja visata, kuid rahunes siis maha ja mõtles järele. Võib-olla maksab kaupmees Gustavsson selle eest midagi, ta püüdis ju alati teistest erilisem olla, ja muna oli Allani ema meelest eriline.
Ja ema suureks üllatuseks pakkuski kaupmees Gustavsson pärast kahepäevast mõtlemist selle Fabbe muna eest kaheksateist krooni. Muidugi mitte rahas, vaid võlgade kustutamise näol, kuid siiski.
Pärast seda lootis ema postiga veelgi mune tulemas näha, kuid selle asemel sai ta järgmises kirjas teada, et tsaari kindralid on oma autokraadist ära pöördunud ja too oli sunnitud troonist loobuma. Allani isa kirus kirjas oma mune tootvat sõpra, kes oli seoses sellega Šveitsi põgenenud. Allani isa ise kavatses muidugi paigale jääda ning astuda võitlusse selle Lenini-nimelise tõusiku ja pajatsiga, kes nüüd võimu oli võtnud.
Allani isa jaoks oli kogu lugu omandanud ka isikliku mõõtme, sest juhuslikult andis Lenin välja igasugust maa eraomandit keelava dekreedi täpselt päev pärast seda, kui Allani isa oli ostnud kaksteist ruutmeetrit maad Rootsi maasikate kasvatamiseks. „Maa maksis küll ainult neli rubla, aga minu maasikamaad juba karistamatult ei riigistata,” kirjutas Allani isa oma kõige viimases kodustele saadetud kirjas. Ja lõpetas: „Sõda on alanud!”
Ja tõesti, sõda oli alanud. Pealegi praktiliselt terves maailmas ning juba mitu aastat tagasi. See puhkes kohe pärast seda, kui väike Allan oli Nitroglycerin AB jooksupoisi koha saanud. Allan laadis dünamiidikaste ja kuulas tööliste kommentaare toimuva kohta. Tööliste laialdased teadmised tekitasid imetlust, kuid eelkõige imestas ta, kui palju häda ja viletsust suudavad täiskasvanud mehed tekitada. Austria kuulutas Serbiale sõja. Saksamaa kuulutas sõja Venemaale. Siis vallutas Saksamaa ühe õhtupoolikuga Luksemburgi ja kuulutas seejärel Prantsusmaale sõja. Selle peale kuulutas Suurbritannia sõja Saksamaale ja sakslased omalt poolt vastasid Belgiale sõja kuulutamisega. Siis kuulutas Austria Venemaale sõja, ja Serbia Saksamaale.
Pall muudkui veeres. Jaapanlased lõid sekka, ameeriklased samuti. Britid vallutasid mingil põhjusel Bagdadi, seejärel aga Jeruusalemma. Kreeklased ja bulgaarlased hakkasid omavahel sõdima ja siis oli Venemaa tsaaril aeg troonist loobuda, samal ajal aga vallutasid araablased Damaskust…
„Sõda on alanud,” oli isa niisiis teatanud. Kohe seejärel lasi keegi Lenini käsilastest tsaar Nikolai ja kogu tema perekonna hukata. Allan nentis, et tsaari ebaõnnel ei tulnudki lõppu.
Veel mõni nädal hiljem tuli Petrogradi Rootsi saatkonnast Yxhulti telegramm sõnumiga Allani isa surmast. Tegelikult polnud küll vastutava ametniku asi lugu lähemalt valgustada, kuid ehk ei suutnud ta lihtsalt kiusatusele vastu panna.
Ametniku sõnul oli Allani isa kümne-viieteistkümne ruutmeetri suuruse maalapi ümber püstitanud kõrge plangu ja kuulutanud piirkonna iseseisvaks vabariigiks. Allani isa oli nimetanud oma väikese riigi Tõeliseks Venemaaks ja saanud seejärel surma tekkinud segaduses, kui kaks valitsusvägede sõdurit tulid aeda maha lammutama. Allani isa oli oma riigi piiride kaitseks rusikad appi võtnud ja kummalgi sõduril polnud põhimõtteliselt võimalik temaga jutule saada. Lõpuks ei leidnud nad enam paremat nõu kui Allani isale kuul pähe lasta, et rahus oma tööd teha.
„Kas sa poleks võinud natuke väärikamalt surra?” küsis Allani ema saatkonna telegrammilt.
Ta polnud enam arvestanud mehe kojupöördumisega, kuid viimasel ajal oli ta seda siiski tasahilju lootma hakanud, sest tal olid viletsad kopsud ja puulõhkumine polnud kerge töö. Allani ema tõi kuuldavale kähiseva ohke ja sellega oli tema lein lõpetatud. Ta ütles Allanile, et asjad on, nagu nad on, ja mis tuleb, see tuleb. Siis sasis ta sõbralikult poja juukseid ja läks välja puid lõhkuma.
Allan ei saanud päriselt aru, mida ema sellega mõtles. Aga ta taipas, et isa oli surnud, ema köhis verd ja sõda oli lõppenud. Allan ise oli kolmeteistkümne aasta vanusena mihkel nitroglütseriini, nitrotselluloosi, ammooniumnitraadi, naatriumsalpeetri, puidujahu, dinitrotolueeni ja muude ainete segamise tulemusel igasuguseid plahvatusi korraldama. See võib veel kunagi marjaks ära kuluda, mõtles Allan ja läks välja, emale appi puid lõhkuma.
Kaks aastat hiljem olid Allani ema köhimised köhitud ja ta siirdus arvatavasti taevastele radadele, kus isa juba ees ootas. Vabadikutare ukselävel seisis aga tige poepidaja ja leidis, et ema oleks võinud oma uue võla summas 8.40 ära maksta, enne kui niimoodi etteteatamata kätte võttis ja ära suri. Allanil polnud aga mõtteski Gustavssoni rohkem nuumata kui just hädapärast tarvilik.
„Seda asja tuleb teil emaga arutada. Kas sooviksite labidat laenata?”
Kaupmees