Ja Tiffany mõtles: ma ei saa seda vastu võtta. Lisaks kõigele muule oli kott nüüd muutunud äärmiselt raskeks. Selle asemel ütles Tiffany aga hoopis: „Seda on ühe nõia jaoks selgelt liiga palju.”
„Aga seda pole liiga palju minu poja eest,” vastas parun. „Seda pole liiga palju pärija eest, seda pole liiga palju vereliini jätkumise eest. Seda pole liiga palju selle eest, et maailmas jäi üks vale vähemaks.”
„Aga ma ei saa endale sellega teist paari käsi osta,” ütles Tiffany, „ega muuta ühtegi sekundit minevikus.”
„Sellest hoolimata pean ma paluma, et te selle vastu võtaksite,” lausus parun. „Kui mitte enda, siis minu pärast. See võtab ühe koorma minu hingelt ja, uskuge mind, mul oleks praegu vaja end heast küljest näidata, olete nõus? Ma ju ikkagi suren varsti.”
„Jah, härra parun. Ma usun, et väga varsti, härra parun.”
Nüüd hakkas Tiffany parunist juba natuke aru saama, niisiis polnud ta üllatunud, kui vana mees naerma hakkas.
„Teate,” lausus parun, „enamik inimesi oleks öelnud: „Eiei, vanapoiss, sul on aega veel maailm, enne kui arugi saad, oled jälle jalul, sul on eluaastaid veel kõvasti ees!””
„Jah, härra parun. Aga mina olen nõid, härra parun.”
„Ja selles kontekstis tähendab see…?”
„Ma pingutan väga, et ma ei peaks valetama, härra parun.”
Vana mees nihutas end toolil ja muutus korraga täiesti tõsiseks. „Kui see aeg tuleb…” alustas ta ja jäi siis ebalema.
„Ma olen teile seltsiks, härra parun, kui te soovite,” ütles Tiffany.
Paistis, et parun tunneb kergendust. „Kas te olete Surma näinud?”
Tiffany oli seda küsimust oodanud ja oli valmis. „Tavaliselt on ainult tunda, kui ta möödub, härra parun, aga mina olen teda kaks korda ka näinud, elusuuruses, kui Surma kohta ikka võib nii öelda. Ta on vikatiga luukere, täpselt nagu raamatutes – tegelikult arvan ma, et ta ongi selline just sellepärast, et ta raamatutes selline on. Ta oli viisakas, kuid kindel, härra parun.”
„Seda ma usun!” Vana parun vaikis natuke ja jätkas siis: „Kas ta… andis mingeid vihjeid hauataguse elu kohta?”
„Jah, härra parun. Nähtavasti pole seal sinepit ja mulle jäi mulje, et seal pole ka marineeritud köögivilju.”
„Tõesti või? See on küll kerge hoop. Terav puuviljakaste on siis vist välistatud?”
„Ma ei laskunud pikemalt vürtsikastmete teemasse, härra parun. Surmal oli suur vikat.”
Uksele koputati kõvasti ja preili Spruce hüüdis valjusti: „Kas kõik on korras, härra parun?”
„Kõik on tipp-topp, kallis preili Spruce,” vastas parun valjusti, siis aga lisas vaiksemalt, vandeseltslaslikult: „Sa vist ei meeldi eriti preili Spruce’ile, kulla tüdruk.”
„Ta arvab, et ma olen ebahügieeniline,” ütles Tiffany.
„Sellest jamast ei ole ma kunagi aru saanud,” heitis parun.
„See on päris lihtne,” vastas Tiffany. „Ma pean igal võimalusel oma käed tulle pistma.”
„Mida? Te panete oma käed tulle?”
Nüüd Tiffany kahetses, et oli sellest rääkinud, aga ta teadis, et vana mees ei jää enne rahule, kui ta on seda näidanud. Ta ohkas, läks läbi toa kamina juurde ja võttis aluselt suure rauast roobi. Tiffany tunnistas endale, et talle meeldis seda trikki vahetevahel näidata, ja parun oleks kindlasti tänulik publik. Aga kas ta ikka peaks seda tegema? Nojah, tuletrikk ei olnud eriti keeruline, valu oli ilusti tasakaalus ja parunil polnud ju teab kui palju aega jäänud.
Tiffany võttis väikesest kaevust ruumi teises otsas ämbritäie vett. Kaevus olid konnad ja seepärast olid konnad ka ämbris, aga Tiffany oli hea ja laskis konnad kaevu tagasi. Kellelegi ei meeldi konna keeta. Ämber veega polnud tegelikult hädavajalik, aga sellel oli oma roll. Tiffany köhatas teatraalselt. „Näete, härra parun? Mul on kaminaroop ja ämber külma veega. Roop on külm ja vesi ämbris on ka külm. Ja nüüd… ma hoian roopi vasakus käes ja pistan parema käe tule kõige kuumemasse ossa, niimoodi.”
Parun ahhetas, kui leegid Tiffany käe ümber loitma lõid – ja tema teises käes oleva roobi ots hakkas korraga punaselt hõõguma.
Kui parun oli kohaselt vaimustunud, kastis Tiffany roobi otsa veeämbrisse ja sealt pahvatas üles aurupilv. Siis läks Tiffany paruni ette ja näitas oma paremat kätt, mis oli täiesti terve.
„Aga ma nägin, kuidas leegid üles lõid!” hüüdis parun, silmad suured. „Tubli! Väga tubli! See on mingi trikk, jah?”
„Pigem oskus, härra parun. Ma panen käe tulle ja saadan kuumuse roobi sisse. Ma lihtsalt liigutan kuumust. Selle leegi, mida te nägite, tekitasid põlevad surnud naha tükid, mustus ja need kurjad nähtamatud pisikesed hammustavad elukad, kes võivad olla käte peal inimestel, kes hügieenist kinni ei pea…” Tiffany vaikis hetke. „Kas kõik on korras, härra parun?” Parun vahtis talle ainiti otsa. „Härra parun? Härra parun?”
Vana mees hakkas rääkima, nagu loeks nähtamatust raamatust: „Jänes jookseb tulle. Jänes jookseb tulle. Tuli võtab tavastu, ta ei saa põletada. Tuli armastab teda, ta ei saa põletada. Jänes jookseb tulle. Tuli armastab teda, jänes on vaba… Mulle meenub kõik! Kuidas ma sain seda üldse unustada! Kuidas ma võisin seda unustada? Ma lubasin endale, et mäletan seda igavesti, kuid aeg läheb ja maailm täitub asjadega, mida peab meeles pidama, mida peab tegema; need nõuavad sinu aega, nõuavad sinu mälu. Ja sa unustad selle, mis on tähtis, mis on tõeline.”
Tiffany nägi jahmunult, et mööda paruni nägu voolavad alla pisarad.
„Ma mäletan seda kõike,” sosistas parun ja tema sõnu katkestasid nuuksed. „Ma mäletan kuumust! Ma mäletan jänest!”
Sel hetkel löödi uks lahti ja preili Spruce astus tuppa. See, mis edasi juhtus, võttis ainult hetke, kuid Tiffanyle tundus, et see kestis terve tunni. Põetaja vaatas teda, kui ta seal seisis, kaminaroop käes, siis vaatas ta vana parunit, kes oli pisarates, siis aurupilve, siis jälle Tiffanyt, kes laskis roobi lahti, siis jälle vana meest, ja siis jälle Tiffanyt, kui roop maandus koldesse kõmatusega, mis kajas läbi terve maailma. Siis hingas preili Spruce sügavalt sisse, nagu vaal, kes valmistub ookeani põhja sukelduma, ja kriiskas: „Mida sa temaga ometi teed? Kasi välja, häbematu plika!”
Tiffany kõnevõime tuli kiiresti tagasi ja kasvas karjumisvõimeks. „Ma ei ole häbematu ja ma ei ole plika!”
„Ma kutsun valvurid, sina must kesköö nõid!” kriiskas põetaja ja suundus ukse poole.
„Kell on alles pool kaksteist!” karjus Tiffany talle järele ja kiirustas tagasi paruni juurde, teadmata põrmugi, mida edasi teha. Valu hakkas nihkuma. Tiffany tundis seda. Ta ei suutnud oma meelt õigena hoida. Kõik läks tasakaalust välja. Tiffany keskendus hetke ja pöördus siis paruni poole, üritades naeratada.
„Ma palun väga vabandust, kui ma teid endast välja ajasin, härra parun,” alustas Tiffany, kuid nägi siis, et vana mees naeratab läbi pisarate ja terve tema nägu paistab päikesevalgust täis olevat.
„Endast välja ajasite? Püha taevas, ei, ma ei ole endast väljas.” Parun üritas end toolis sirgu ajada ja osutas väriseva käega tule poole. „Ma olen lõpuks ometi hoopis endas sees! Ma tunnen end elusana! Ma olen noor, kallis preili Tiffany Aching! Ma mäletan seda täiuslikku päeva! Kas te ei näe mind? Seal all orus? See oli täiusliku ilmaga karge septembripäev. Väike poiss tviidjakiga, mis pani naha hirmsasti kihelema, nagu ma