Parun noogutas. „Väga tore, preili Tiffany Aching, aga palun ärge laske sõprussidemetel takistada talle andmast ärateenitud hoopi jalaga perse, kui seda on vaja.”
„Ma teen seda hea meelega, härra parun,” lubas Tiffany.
„Väga tubli, noorpreili,” ütles parun, „ja tänan, et te ei sõidelnud mind sõna „perse” kasutamise pärast ega küsinud sõna „metafooriline” tähendust.”
„Jah, härra parun. Ma tean, mida „metafooriline” tähendab, ja „perse” on rahvapärane väljend – seal pole midagi häbeneda.”
Parun noogutas. „Selles sõnas on kiiduväärne täiskasvanulik teravus. Sõna „tagumik”, vastupidi, sobib päris ausalt öeldes kasutada ainult vanatüdrukutel ja väikestel lastel.”
Tiffany keerutas neid sõnu hetke keele peal ja ütles siis: „Jah, härra parun. Ma arvan, et sellega on kõik öeldud.”
„Väga hea. Muide, preili Tiffany Aching, ma ei suuda varjata oma huvi tõsiasja vastu, et viimasel ajal te ei tee minu ees kniksu. Miks mitte?”
„Ma olen nüüd nõid, härra parun. Nõiad ei tee selliseid asju.”
„Aga mina olen teie parun, noorpreili.”
„Jah. Ja mina olen teie nõid.”
„Aga minul on sõdurid, kes tulevad jooksuga, kui ma ainult kutsun. Ja kindlasti teate ka teie, et selle kandi inimesed ei austa alati nõidu.”
„Jah, härra parun. Ma tean seda, härra parun. Aga mina olen teie nõid.”
Tiffany vaatas paruni silmi. Need olid kahvatusinised, kuid praegu põles neis kelmikas tuluke.
Kõige hullem, mida sa praegu teha saaksid, ütles Tiffany endale, oleks välja näidata mingit nõrkust. Parun on nagu Vanaema Weatherwax: ta paneb kõiki proovile.
Parun pahvatas naerma, nagu oleks just sel hetkel Tiffany mõtteid lugenud. „Te olete siis ainult iseenda päralt, preili Tiffany Aching?”
„Ei oska öelda, härra parun. Viimasel ajal tundub mulle, et ma olen kõigi päralt.”
„Hah,” tegi parun. „Ma olen kuulnud, et te töötate väga usinalt ja kohusetruult.”
„Ma olen nõid.”
„Jah,” sõnas parun. „Nii te ütlesite, selgelt ja kohusetruult ja ohtrate kordustega.” Ta toetas mõlemad kondised käed jalutuskepile ja vaatas Tiffanyle üle nende otsa. „See on siis tõsi?” küsis ta. „Umbes seitse aastat tagasi võtsite te raudpanni ja läksite mingile muinasjutumaale, kus te päästsite minu poja haldjakuninganna käest – äärmiselt ebameeldiv naisterahvas, nagu ma olen aru saanud.”
See pani Tiffany ebalema. „Kas te tahate, et see oleks tõsi?”
Parun kõhistas naeru ja sihtis Tiffanyt kondise sõrmega. „Kas ma tahan, et see oleks tõsi? Just nimelt! Hea küsimus, preili Tiffany Aching, kes on nõid. Las ma mõtlen… ütleme nii… ma tahan tõde teada.”
„Noh, ma pean tunnistama, et see jutt praepanni kohta on tõsi, ja noh, Roland oli üsna palju solgutada saanud, nii et ma pidin, nojah, ohjad oma kätte võtma. Natuke.”
„Natuke…?” kordas vana mees muiates.
„Mitte ülearu palju,” pistis Tiffany kiiresti.
„Ja palun selgitage, miks keegi tookord sellest mulle ei rääkinud,” ütles parun.
„Sellepärast, et teie olete parun,” vastas Tiffany lihtsalt, „ja mõõkadega poisid päästavad tüdrukuid, mitte vastupidi. Lood käivad niimoodi. Lood toimivad niimoodi. Keegi ei tahtnud mõelda, et asi võis vastupidi olla.”
„Kas te pahane ei olnud?” Parun ei pööranud Tiffanylt pilku ja paistis, et ta ei pilguta peaaegu üldse silmi. Valetada polnud mingit mõtet.
„Olin,” ütles Tiffany. „Natuke.”
„Kas parasjagu palju?”
„Jah, ma ütleksin küll. Aga siis läksin ma nõiaks õppima ja see ei tundunud enam oluline. See ongi tõde, härra parun. Andestage, et ma küsin, aga kes teile sellest rääkis?”
„Teie isa,” vastas parun. „Ja ma olen talle tänulik, et ta rääkis. Ta käis eile mind vaatamas, austust avaldamas, kuna ma olen, nagu te teate, suremas. Ja ka see on tõde. Ja ärge mõelgegi oma isa sellepärast läbi hurjutada, olge te pealegi nõid. Kas lubate?”
Tiffany teadis, et see kauakestnud vale tegi tema isale haiget. Tema ise polnud sellepärast tegelikult kunagi südant vaevanud, aga isa südant see vaevas.
„Jah, härra parun, ma luban.”
Parun vaikis hetke ja vaatas Tiffanyle ainiti otsa. „Teate, preili Tiffany Aching, kes te olete, nagu te regulaarselt kordate, nõid, minul on käes aeg, mil minu pilk on udune, aga mingil moel näeb minu mõistus kaugemale, kui te arvate. Kuid võib-olla pole veel hilja olnut heaks teha. Minu voodi all on messinglukkudega kast. Minge ja tehke see lahti. Minge juba! Tehke see kohe lahti!”
Tiffany tõmbas kasti välja; tundus, et see on tina täis.
„Kasti seest leiate nahkkotid,” ütles vana mees Tiffany selja tagant. „Võtke üks neist välja. Koti sees on viisteist dollarit.” Parun köhatas. „Aitäh, et te mu poja päästsite.”
„Kuulge, ma ei saa võtta…” alustas Tiffany, kuid parun lajatas kepiga vastu põrandat.
„Jääge vait ja kuulake palun, preili Tiffany Aching. Kui te võitlesite haldjakuningannaga, ei olnud te veel nõid ja seepärast ei kehti komme, mis keelab nõidadel raha vastu võtta,” ütles parun teravalt, silmad hiilgamas nagu safiirid. „Kui me räägime teie teenetest isiklikult mulle, siis maksti teile usutavasti toidu ja puhaste kasutatud linadega, pruugitud jalatsite ja tulepuudega. Ma loodan, et minu majapidajanna oli helde? Ma ütlesin talle, et ta ei koonerdaks.”
„Mida? Aa, õigus küll, härra parun.” Ja see oli täiesti tõsi. Nõiad elavad kasutatud riiete, vanade linade (neist saab sidemeid teha) ja saabaste (millel on veel natuke elupäevi jäänud) maailmas, kus kõik on pruugitud, kantud, kellegi käest, jalast, seljast või peast saadud. Sellises maailmas on toimiva lossi ülejäägid sama hea, nagu oleks sulle antud rahapaja võti. Mis puutub aga rahasse… Tiffany keerutas nahkkotti käte vahel. Kott oli väga raske.
„Mida te kõige selle kraamiga teete, preili Tiffany Aching?”
„Mis?” küsis Tiffany äraolevalt, vaadates ikka veel kotti. „Aa, ee… vahetan, annan edasi neile, kellel seda vaja on…”
„Preili Tiffany Aching, te jäite korraga mõttesse. Ma usun, et te olete haaratud mõttest, et viisteist dollarit pole paruni poja päästmise eest just palju, või kuidas?”
„Ei!”
„Ma võtan seda siis „jaa”-na, eks ole?”
„Te võtate seda „ei”-na, härra parun! Mina olen teie nõid!” Tiffany põrnitses hingeldades parunile otsa. „Ja ma üritan praegu väga keerulist valukera tasakaalustada, härra parun.”
„Ah, kohe näha, et Vanaema Achingu lapselaps. Ma palun alandlikult andestust ja seda oleksin ma mõnikord pidanud paluma ka temalt. Kuid sellest hoolimata, palun tehke mulle see teene ja osutage mulle seda au, et võtate selle koti, preili Tiffany Aching, ja kasutate selle sisu oma äranägemise järgi minu mälestuseks. Ma olen kindel, et seal on rohkem raha, kui te kunagi varem näinud olete.”
„Ma näen väga harva üldse mingit raha,” protesteeris Tiffany, kes oli sellest kõigest jahmunud.
Parun lajatas uuesti kepiga vastu põrandat, nagu aplodeeriks. „Ma kahtlen väga, et te kunagi sellist raha näinud oleksite,” ütles ta lõbusalt. „Asi on nimelt selles, et kuigi kotis on viisteist dollarit, ei ole need mitte sellised dollarid, millega teie harjunud olete – või oleksite, kui te oleksite üldse rahaga