Kui Tiffany tagasi Feegle’ite künka juurde jõudis, oli päike juba kõrgel ja Tiffany oli jahmunud, kui nägi Amberit väljas künkanõlval Feegle’ite keskel istumas ja naermas. Kui Tiffany oli oma luua laukapuupuhmast garaaži ajanud, ootas kelda teda juba.
„Ma loodan, et sa ei pane pahaks,” ütles ta, kui Tiffany ilmet nägi. „Päikesepaiste on suurepärane ravitseja.”
„Jeannie, see on imeline, et sa talle leevenduse peale panid, aga ma ei taha, et ta teid liiga palju näeb. Ta võib inimestele rääkida.”
„Oh, pärast paistab see kõik talle nagu unenägu, leevendus ‘oolitseb selle eest,” lausus Jeannie rahulikult. „Ja kes ikka tähele paneb, kui üks tillu tütrik haldjatest vadistab?”
„Ta on kolmteist!” ütles Tiffany. „Selliseid asju peaks vältima!”
„Kas ta pole rõõmus?”
„Nooh, on küll, aga…”
Jeannie silmis oli terasene pilk. Ta oli alati Tiffanysse väga austavalt suhtunud, aga austus nõuab vastuaustust. See oli ikkagi Jeannie küngas ja tõenäoliselt ka tema maa.
Tiffany leppis lõpuks sõnadega: „Tema ema muretseb kindlasti.”
„Kas tõesti?” küsis Jeannie. „Ja kas tema ema muretses, kui laskis vaesele tütrikule peksa anda?”
Tiffany oleks tahtnud, et kelda poleks nii terane. Tiffanyle öeldi ikka, et ta on nii terane, et lõikab endale sisse, aga kelda hallide silmade ainitise pilguga oleks saanud raudnaelu juppideks lõigata.
„Noh, Amberi ema on… ta ei ole eriti… nutikas.”
„Nii ma olen kuulnud,” lausus kelda, „aga ka enamikul loomadel pole eriti oidu, kuid ometi emahirv ei põgene vaenlase eest, kui kaitseb oma vasikat, ja rebane sunnib oma kutsikat kaitstes koera taganema.”
„Inimesed on keerulisemad,” ütles Tiffany.
„Paistab tõesti,” sõnas kelda ja tema hääl oli hetkeks jäine. „Noh, leevendus toimib ‘ästi, nii et võib-olla piaks tütriku tagasi teie keerulisse maailma viima?”
Ja seal maailmas on tema isa veel elus, tuletas Tiffany endale meelde. Ma tean seda. Ta oli muljuda saanud, aga ta hingas, ja ma loodan kõigi taevaste nimel, et ta saab kaineks. Ja kas see probleem lõpeb kunagi? See asi tuleb ära klaarida! Mul on muud ka teha! Ja pärastlõunal pean ma minema parunit vaatama!
Kui nad talu õuele astusid, tuli Tiffany isa neile vastu. Tiffany sidus oma luua tavaliselt natuke eemal puu külge, teoreetiliselt selle pärast, et õue kohal lendamine hirmutas kanu, kuid peamiselt selle pärast, et ta ei suutnud kunagi eriti graatsiliselt maanduda, niisiis olid pealtvaatajad viimane asi, mida ta tahtis.
Isa vaatas Amberit ja siis oma tütart. „Kas temaga on kõik korras? Ta paistab nagu… unes.”
„Talle anti midagi, mis rahustab ja parandab enesetunnet,” vastas Tiffany, „ja ta ei tohiks ringi joosta.”
„Tema ema on kohutavas seisus,” jätkas isa etteheitvalt, „aga ma ütlesin talle, et sa hoolitsed Amberi eest ja ta on väga turvalises kohas.”
Isa hääles oli rohkem kui ainult aimata küsimust: „Sa oled ikka kindel, eks?”, Tiffany aga jättis selle hoolikalt kuulmata ning ütles lihtsalt: „Just nii see oli.” Ta üritas ette kujutada, mismoodi kohutavas seisus proua Petty välja näeks, aga see ei õnnestunud. Kõik need korrad, mil Tiffany oli proua Pettyt näinud, oli naise näol segadus ja hirmunud ootus, justkui oleks elul liiga palju mõistatusi varuks ja inimene peaks lihtsalt ootama, millal järgmine teda tabab.
Isa vedas Tiffany kõrvale ja rääkis edasi vaiksemalt. „Petty tuli öösel tagasi,” sosistas ta, „ja räägitakse, et keegi üritas teda tappa!”
„Mida?”
„See on nii tõsi, kui ma siin seisan!”
Tiffany pöördus Amberi poole. Tüdruk vahtis taevasse, nagu ootaks kannatlikult, et varsti juhtub midagi huvitavat.
„Amber,” lausus Tiffany ettevaatlikult, „sa oskad kanu sööta, eks?”
„Muidugi, preili.”
„Noh, mine siis ja anna meie kanadele süüa. Laudas on vilja.”
„Sinu ema andis neile juba mitu tundi tagasi…” alustas isa, kuid Tiffany tiris ta kiiresti eemale.
„Millal see juhtus?” küsis Tiffany, vaadates, kuidas Amber kuulekalt lauta läheb.
„Eile öösel. Proua Petty rääkis. Härra Petty peksti vaeseomaks. Ta oli seal vanas küünilogus. Sealsamas, kus me eile õhtul istusime.”
„Proua Petty läks koju tagasi? Pärast kõike, mis juhtus? Mida ta selles mehes ometi näeb?”
Härra Aching kehitas õlgu. „Härra Petty on tema mees.”
„Aga kõik teavad, et ta peksab teda!”
Isal paistis olevat veidi piinlik. „Noh,” ütles ta, „mõne naise arvates on vist ükskõik milline mees parem, kui et üldse meest ei oleks.”
Tiffany tegi juba suu lahti, et vastata, kuid vaatas siis isale silma ja nägi tõtt, mis tema sõnades oli. Mägedes oli ka Tiffany ise mõnda sellist naist näinud: liiga palju lapsi ja liiga vähene raha oli nad läbi kulutanud. Muidugi, nendel, kes tundsid Nanny Oggi, oli vähemalt laste osas võimalik midagi ette võtta, aga ikkagi leidus perekondi, kes pidid vahel, et oleks leiba lauale panna, müüma toolid sellesama laua tagant. Ja selles osas ei saanud kunagi midagi ette võtta.
„Härra Pettyt ei pekstud, isa, kuigi see polekski nii halb mõte. Ma leidsin ta, kui ta üritas end üles puua, ja võtsin ta alla.”
„Tal on kaks roiet murtud ja ta on sinikaid täis.”
„Tal oli pikk tee kukkuda – aga ta oli lämbumas! Mida ma oleksin pidanud siis tegema? Ta rippuma jätma? Ta on elus, ta nägi järjekordset hommikut, on ta siis selle ära teeninud või ei! Timukas olla pole minu töö! Seal oli kimp, isa! Umbrohud ja nõgesed! Härra Petty käed olid nõgestest paistes! Vähemalt mingi osa temast on elu ära teeninud, kas sa mõistad?”
„Aga sa varastasid lapse.”
„Ei, isa, ma viisin ära lapse surnukeha. Kuula, isa, sa pead õigesti aru saama. Ma matsin lapse, ta oli surnud. Ma päästsin mehe, kes oli suremas. Just seda ma tegin, isa. Inimesed ei saa võib-olla aru… võib-olla hakkavad nad igasugu lugusid välja mõtlema. Mulle on see ükskõik. Kui töö on teha, tulebki see ära teha.”
Kostis kloksumine ja Amber kõndis üle õue, kanad reas järel. Kloksus Amber ning otse Tiffany ja tema isa silme all marssisid kanad edasi-tagasi, nagu tehtaks neile rividrilli. Tüdruk itsitas endamisi kloksumise vahele ja kui tal oli õnnestunud kanad surmtõsiselt mööda ringi käima panna, vaatas ta Tiffanyle ja tema isale otsa, nagu poleks midagi juhtunud, ja viis linnud tagasi lauta.
Hetkelise vaikuse järel küsis Tiffany isa: „See juhtus päriselt, eks?”
„Jah,” vastas Tiffany. „Aga mul pole vähimatki aimu, miks.”
„Ma rääkisin natuke teiste poistega,” ütles isa, „ja sinu ema rääkis naistega. Me hoiame Pettydel silma peal. Asjad olid liiga käest ära lastud. Inimesed ei saa oodata, et sina kõik ära teeksid. Inimesed ei tohi arvata, et sina saad kõik korda ajada, ja võta minu nõuannet kuulda – ka sina ise ei tohi seda arvata. Mõne asjaga peab tegelema terve küla.”
„Aitäh, isa,” vastas Tiffany, „aga ma vist peaksin nüüd parunit vaatama minema.”
Tiffany suutis ainult suure vaevaga meenutada aega, mil parun oli terve. Paistis, et keegi ei tea ka, mis tal viga on. Aga nagu paljud voodihaiged, keda Tiffany oli näinud, jätkas parun siiski elamist nagu ooterežiimil, oodates surma.
Tiffany oli kuulnud, kuidas üks külaelanik ütles, et parun on kriuksuv uks, mis kunagi kinni ei lange: nüüd aga läks parunil tervis