„Minul on puraka tillu moori pärast hirm, Rob,” ütles Jeannie. „Miski on viltu.”
„Ta ise tahtis mooriks saada, tüdruk,” vastas Rob. „Nüid piab ta mõega tõmbama, täpselt nigu meie. Sa tiad, et ta on kõva võitleja. Ta andis talveisandale surmasuudeluse ja virutas haldjakuningannale praepanniga. Ja mulle meenub üts kord, kui too nähtamatu elukas tema pähe ronis, ja tema maadles tollega ja saatis ta minema. Ta võitleb.”
„Oh, seda ma tian,” lausus kelda. „Ta suudles talve nägu, nii et jälle tuli kevad. See oli väega suur asi, mis ta tegi, muidugi, aga siis oli tal kaitseks suve mantel. Suvi andis talle jõudu, ta ei teinud kõike oma jõuga. Aga ta sai hästi ‘akkama, mul ei tule pähe kedagi teist, kes oleks paremini ‘akkama saanud, aga ta piab ettevaatlik olema.”
„Mis vainlane sie on, kellega meie teda aidata ei saa?” küsis Rob.
„Ma’i oska öelda,” vastas kelda, „aga minu pias paistab see niimoodi. Kui ta talvele musi andis, raputas see mind juurteni; mulle tundus, et see raputas ka maailma, ja ma mõtlen tahes-tahtmata, et võib-olla on mõni, kes selle piale unes liigutas. Vaata, Rob Igaüks, et sa hoiad tal pial rohkem kui ühe silma.”
IV PEATÜKK
KULD, MIS HIILGAB
Tiffany ärkas näljasena ja naeruhäälte peale. Amber oli ärkvel ja igasuguse tõenäosuse vastaselt rõõmus.
Tiffany sai teada, miks tüdruk rõõmus on, kui tal oli õnnestunud pressida suurem osa oma kehast käiku, mis viis künkasse. Tüdruk lamas endiselt küljetsi, kägaras, kuid salk Feegle’eid lõbustas teda hundirataste ja saltode viskamise ning vahel ka humoorikalt üksteise otsa komistamisega.
Amberi naer oli noorem kui ta ise: see meenutas tita lõkerdamist, kui ta näeb läikivaid ja ilusate värvidega asju. Tiffany ei teadnud, kuidas kelda leevendus toimis, aga see oli palju tõhusam kui kõik, mida nõiad teha suudaksid: paistis, et see rahustas inimest ja tervendas pead seest väljapoole. See tegi inimese terveks ja, mis kõige parem, pani unustama. Tiffanyle tundus, et vahel rääkis kelda leevendustest, nagu oleksid need elus – nagu oleksid need elavad mõtted või heatahtlikud elusolendid, kes kõik halva mingil moel ära viivad.
„Tal läheb hästi,” ütles kelda, kes oli ilmunud eikuskilt. „Ta saab terveks. Kuid pimedusega tulevad õudusunenäod. Kõike leevendus teha ei suuda. Nüüd hakkab ta jälle iseendaks saama, algusest peale, ja see on kõige parem.”
Oli veel pime, kuid koiduvalgus nügis juba silmapiiri. Enne päeva tulekut oli Tiffanyl veel üks must töö teha.
„Kas ma tohin ta natukeseks ajaks teie juurde jätta?” küsis ta. „Ma pean ühe väikese asja korda ajama.”
Ma poleks tohtinud magama jääda, mõtles ta kriidiaugust välja ronides. Ma oleksin pidanud kohe tagasi minema! Ma poleks tohtinud seda vaest väikest sinna jätta!
Nüüd sikutas ta juba teisel pool küngast lennuluuda laukapuupuhmast välja – ja tardus paigale. Keegi jälgis teda, ta tundis seda oma kuklaga. Ta pöördus kiiresti ringi ja nägi vana naist, kes oli üleni mustas, üsna pikka kasvu, kuid toetus kepile. Otse Tiffany pilgu all naine haihtus aeglaselt, justkui sulaks maastikuga ühte.
„Vanaema Weatherwax?” ütles Tiffany tühjale õhule, kuid see oli tobe. Vanaema Weatherwax pigem sureks, kui näitaks end kepiga – ja kepiga ei tahaks ta end isegi pärast surma näidata. Ja Tiffany tabas silmanurgast mingi liikumise. Kui ta jälle välkkiirelt pöördus, nägi ta jänest, haavikuemandat10, kes seisis tagajalgadel ning vaatas teda huviga ja vähimagi märgita hirmust.
Aga Kriidimaa jänesed muidugi olidki sellised. Feegle’id neile jahti ei pidanud, keskmisel lambakoeral aga lõpevad enne jalad, kui jänesel lõpeb võhm. Jänestel pole umbseid urge, kus neid saaks nurka ajada: jänesed elavad kiiruses, kihutavad üle maa nagu tuule unistus – jänes võib endale lubada korraks maha istuda ja vaadata, kuidas aeglane maailm mööda voolab.
See jänes lahvatas leekidesse. Ta põles hetke, seejärel aga kihutas täiesti vigastamatult minema, nii kiiresti, et muutus häguseks.
Hea küll, mõtles Tiffany, kui luud puhma seest lahti tuli, üritame läheneda sellele terve mõistusega. Maapind pole põlenud ja jänesed pole just tuntud leekidesse lahvatamise poolest, järelikult… Tiffany mälus klõpsatas lahti pisike luuk ja tema mõtted peatusid.
Jänes jookseb tulle.
Kas see oli kusagil kirjas olnud? Kas ta oli kuulnud seda mingist laulust? Lastelaulukesest? Mis see jänes üldse asjasse puutub? Kuid Tiffany oli ikkagi nõid ja tal oli töö teha. Salapärased ended võisid oodata. Nõiad teavad, et salapäraseid endeid võib näha kogu aeg. Maailm on alati peaaegu uppumas salapärastesse ennetesse. Tuleb lihtsalt valida selline enne, mis sulle sobib.
Nahkhiired ja öökullid keerasid Tiffany teelt kergelt eest, kui ta üle magava küla kihutas. Pettyde maja asus päris küla serval. Maja juures oli aed. Külas oli iga maja juures aed. Enamik aedu oli täis köögivilju või – kui majas olid püksid naise jalas – pool aeda täis köögivilju, pool lilli. Pettyde maja ees oli veerand aakrit kõrvenõgeseid.
See oli Tiffanyt alati ärritanud, tema suurte saabaste ninadeni välja. Kui raske siis oleks umbrohi välja juurida ja korralikud kartulid maha panna? Vaja oli ainult sõnnikut ja seda on loomakasvatusega tegelevas külas küllalt: tuleb üksnes vaadata, et see tuppa ei jõuaks. Härra Petty oleks võinud natuke pingutada.
Härra Petty oli küünis käinud, vähemalt keegi oli seal käinud – nüüd oli laps õlekuhja peal. Tiffany oli võtnud kaasa vanu, kuid tugevaid linu, mis oli igatahes parem lahendus kui kotiriie ja õled. Kuid keegi oli väikest keha liigutanud ja selle ümber lilli pannud, kuigi need lilled olid tegelikult kõrvenõgesed. Keegi oli süüdanud ka küünla plekist küünlaalusel, milline oli olemas igas majas. Küünal. Tuli. Koheva õlehunniku otsas. Küünis, mis on täis purukuiva heina ja õlgi. Tiffany jäi õudusega vahtima ja kuulis ülalt äginat.
Küüni sarikate küljes rippus mees.
Sarikad kriiksusid. Natuke tolmu ja heinapudemeid hõljus alla. Tiffany püüdis need kähku kinni ja võttis küünla üles, et järgmised pudemed tervet küüni põlema ei paneks. Ta tahtis küünla juba ära puhuda, kui talle torkas pähe, et nii jääks ta pimedusse vaikselt keerleva koguga, mis võis olla laip, kuigi ei tarvitsenud olla. Ta asetas küünla ülima ettevaatusega ukse kõrvale ja hakkas ringi tuulama, et midagi teravat leida. Aga see oli Petty küün ja kõik oli nüri, saag välja arvatud.
Kindlasti rippus seal härra Petty! Kes muu see sai olla? „Härra Petty?” ütles Tiffany tolmustele sarikatele ronides.
Kostis midagi kähinataolist. Kas see on hea?
Tiffanyl õnnestus üks jalg sarika taha haakida, nii et üks käsi jäi sae liigutamiseks vabaks. Häda oli selles, et tal oleks vaja läinud veel kahte kätt. Köis oli tihedalt mehe kaela ümber ja sae hambad panid selle ainult värisema, nii et mees hakkas veel rohkem kõikuma. Ja nüüd hakkas ta ka rabelema, see lollpea, nii et köis mitte ainult ei kiikunud, vaid ka pöörles. Hetke pärast kukub Tiffany alla…
Õhus liikus miski, välgatas teras ja Petty varises alla nagu kivi. Tiffanyl õnnestus niikauaks tasakaal säilitada, et ta sai ühest tolmusest sarikast kinni haarata, seejärel ta pooleldi ronis, pooleldi libistas end mehele järele.
Tiffany küüned kraapisid köit mehe kaela ümber, kuid see oli pingul nagu pillikeel… ja tõesti oleks pidanud kostma tušš, sest korraga oli seal, otse Tiffany ees Rob Igaüks: ta tõstis tillukese, helkiva mõõga ja vaatas Tiffanyle küsivalt otsa.
Tiffany ägas sisimas. Mis inimene te selline olete, härra Petty? Mida te elus head olete teinud? Te ei saanud end isegi üles poodud. Mida head te kunagi teete? Kas ma ei osutaks maailmale ja teile