„Parunil pole täna hea päev,” ütles ta ja lisas siis väikese tagasihoidliku naeratusega: „Ma palvetasin tema eest kogu hommiku.”
„See oli teist tõesti väga kena,” lausus Tiffany. Ta oli igasuguse sarkasmi oma häälest hoolega välja tõrjunud, aga põetaja kortsutas ikkagi kulmu.
Tuba, kuhu Tiffany viidi, lõhnas nagu kõik haigetoad: liiga palju inimese ja liiga vähe värske õhu järele. Põetaja jäi uksele seisma, nagu valvaks. Tiffany tundis kuklas tema alaliselt kahtlustavat pilku. Sellist suhtumist võis kohata üha enam. Vahel käisid Kriidimaal rändjutlustajad, kellele nõiad ei meeldinud, ja inimesed kuulasid neid. Tiffanyle tundus vahel, et inimesed elavad väga kummalises maailmas: kõik teadsid mingil salapärasel kombel, et nõiad röövivad väikesi lapsi ja panevad saagile needuse, nii et see hävib, ja muid selliseid lollusi. Samas aga läksid nad jooksuga nõia jutule, kui abi vaja oli.
Parun lamas käkrus linade vahel, näost hall; tema juuksed olid nüüd juba täiesti valged, kohati, seal, kust juuksed olid läinud, olid väikesed roosad laigud. Aga ta nägi korralik välja. Ta oli alati korralik olnud ja igal hommikul käis üks linnuse valvuritest tal habet ajamas. See tõstis tal tuju, niipaljukest kui sellest aru saada oli, aga praegu vaatas ta Tiffanyst otse läbi. Tiffany oli sellega harjunud: parun oli, nagu öeldakse, „vanakooli mees”. Ta oli uhke ja tema iseloom polnud just kõige parem, aga ta oli alati valmis enda eest seisma. Tema jaoks oli valu jõhkrutsev riiukukk, ja mida riiukukkedega teha? Neile tuleb vastu hakata, siis lasevad nad lõpuks alati jalga. Aga valu ei teadnud seda reeglit. Tema muutus veel jõhkramaks. Ja nii parun lebaski, valged huuled kokku surutud: Tiffany kuulis, kuidas ta ei karju.
Nüüd istus Tiffany voodi kõrvale järile, painutas sõrmi, hingas sügavalt sisse ja võttis siis valu, tõmbas selle paruni muserdatud kehast välja ja pani nähtamatu kerana oma õla kohale.
„Mina ei kiida maagiat heaks, teate,” tähendas põetaja ukselt.
Tiffany võpatas nagu köietantsija, kes tunneb, et keegi lõi suure kaikaga vastu köie otsa. Ettevaatlikult, vähehaaval laskis ta valu voolamisel lõppeda.
„Ma saan ju aru,” jätkas põetaja, „et tal hakkab sellest kergem, aga kust kõik see ravijõud tuleb? – seda tahaksin ma teada.”
„Võib-olla see tuleb teie rohketest palvetest, preili Spruce,” vastas Tiffany armsalt ja nägi rõõmuga, et hetkeks vilksatas naise näol raev.
Kuid preili Spruce’i nahk oli paks nagu elevandil. „Me peame hoolitsema, et me ei seoks end tumedate ja deemonlike jõududega. Parem natuke valu siinilmas kui terve igavik kannatusi järgmises!”
Üleval mägedes oli saeveskeid, mis töötasid vee jõul, ja seal olid suured saekettad, mis pöörlesid nii kiiresti, et näha oli ainult hõbedane hägu… kuni mõni hajameelne mees unustas ettevaatuse, ketas muutus punaseks ja õhust sadas sõrmi.
Praegu oli Tiffanyl just selline tunne. Ta pidi keskenduma, aga see naine oli kindlalt otsustanud edasi rääkida, samal ajal kui valu ootas, et Tiffany tähelepanu kas või ainult hetkeks hajuks. Nojah, ega pole midagi teha… Tiffany paiskas valu küünlajala poole voodi kõrval. Küünlajalg purunes silmapilkselt kildudeks ja küünal lahvatas leekidesse; Tiffany trampis küünla peal, kuni see kustus. Siis pöördus ta jahmunud põetaja poole.
„Preili Spruce, kindlasti on see, mida teil öelda on, väga huvitav, aga üldiselt, preili Spruce, ei lähe mulle vähimatki korda, mida teie millestki arvate. Mul pole midagi selle vastu, et te siia jääte, preili Spruce, küll aga pean ma ütlema, preili Spruce, et see, mida ma teen, on väga keeruline ja võib mulle ohtlik olla, kui midagi viltu läheb. Minge ära, preili Spruce, või jääge siia, preili Spruce, aga mis kõige tähtsam – olge vait, preili Spruce, sest ma alles alustasin ja ma pean veel palju valu ära tõmbama.”
Preili Spruce heitis talle jälle pilgu. See oli hirmuäratav.
Tiffany vastas omalt poolt samuti pilguga – ja kui nõid olles üldse midagi õpitakse, siis just seda, kuidas vaadata.
Uks sulgus raevunud põetaja taga.
„Räägi vaikselt – ta kuulab uste taga.”
Seda ütles paruni hääl, kuid seda võis vaevalt hääleks nimetada: selles oli vaevu kuulda käsutama harjunud inimese tooni, kuid nüüd oli see pragunenud ja armetu, iga sõna anus aega, et jõutaks öelda ka järgmine sõna.
„Andke andeks, härra parun, aga ma pean keskenduma,” ütles Tiffany. „Ma ei tahaks kuidagi, et midagi viltu läheks.”
„Muidugi. Ma vaikin.”
Valu äravõtmine on ohtlik, keeruline ja väga väsitav, kuid seal on, nojah, imeline tasu, näiteks siis, kui näed, kuidas vana mehe hall nägu jälle ellu ärkab. Nahk hakkas juba roosatama, võttis jumet, kui valu voolas paruni kehast välja, läbi Tiffany, uude väikesesse nähtamatusse kerasse, mis hõljus Tiffany parema õla kohal.
Tasakaal. Tasakaal oli kõige tähtsam. See oli olnud üks esimesi asju, mida Tiffany õppis: kaalukiige keskmine osa ei liigu üles ega alla, ülesus ja alasus voolavad sellest läbi, see ise jääb aga paigale. Nõid peabki tegema end justkui kaalukiige keskosaks, nii et valu voolab temast läbi, mitte tema sisse. See on väga raske. Aga Tiffany sai sellega hakkama! Ta oli selle üle uhke: isegi Vanaema Weatherwax mühatas, kui Tiffany talle ühel päeval näitas, kuidas ta oli selle nõksu omandanud. Ja mühatus Vanaema Weathewaxilt on sama hea kui pikk aplaus mõnelt teiselt.
Kuid parun naerataski juba. „Aitäh, preili Tiffany Aching. Ja nüüd tahaksin ma oma toolis istuda.”
See oli ebaharilik, ja Tiffany pidi järele mõtlema. „Kas te olete kindel, härra parun? Te olete ikka veel väga nõrk.”
„Jah, kõik ütlevad nii,” vastas parun ja rehmas käega. „Ma ei kujuta ette, miks kõik arvavad, et ma seda ise ei tea. Aidake mind üles, preili Tiffany Aching, sest ma pean teiega rääkima.”
See polnud väga raske. Tüdrukul, kes suudab härra Petty voodist välja vinnata, polnud paruni tõstmisega mingit muret – Tiffany kohtles teda nagu õrna portselaneset, ja just õrna portselani paruni keha meenutaski.
„Minul ja teil, preili Tiffany Aching, on vist kogu selle aja jooksul, mil te olete minu eest hoolitsenud, olnud vaid kõige lihtsamad ja praktilisemad jutuajamised, kas pole nii?” ütles parun, kui Tiffany oli ta paigale seadnud, jalutuskepp käes, et ta saaks sellele toetuda. Parun ei olnud inimene, kes vedeleks toolil, kui on võimalik ka selle serva peal istuda.
„Jah, härra parun, teil on vist õigus,” vastas Tiffany ettevaatlikult.
„Täna öösel nägin ma unes, et mul käis siin külaline,” jätkas parun, muiates üleannetult. „Mida te sellest arvate, preili Tiffany Aching?”
„Hetkel pole mul aimugi, mida sellest arvata, härra parun,” ütles Tiffany, mõeldes ise: Ainult mitte Feegle’id! Peaasi, et siin poleks käinud Feegle’id!
„See oli teie vanaema, preili Tiffany Aching. Ta oli suurepärane naine ja äärmiselt nägus. Muidugi. Ma olin üsna pahane, kui ta teie vanaisaga abiellus, aga küllap nii oli kõigile parem. Ma tunnen teie vanaemast puudust.”
„Kas tõesti?” küsis Tiffany.
Vana parun naeratas. „Kui minu kallis naine oli siitilmast lahkunud, oli Vanaema Aching ainus inimene, kes julges minuga vaielda. Inimene, kellel on võim ja vastutus, vajab ikkagi kedagi, kes ütleks talle, kui ta käitub nagu täielik lollpea. Ma pean ütlema, et Vanaema Aching täitis seda ülesannet kiiduväärse innuga. Ja seda oli ka vaja, sest ma käitusin tihtipeale nagu täielik lollpea, kellele on vaja jalaga perse virutada – metafooriliselt väljendudes. Ma loodan, preili Tiffany Aching, et kui mina olen hauas, osutate teie sama teene minu pojale Rolandile, kes, nagu te teate, kaldub mõnikord olema liiga ennast täis. Tal on vaja kedagi, kes talle metafooriliselt väljendudes jalaga perse virutaks, või ka sõna otseses mõttes, kui ta nina liiga püsti ajab.”
Tiffany üritas muiet varjata, siis aga sättis hetke kera keerlemist,