Tiffany oli selle üle üsna rõõmus: haisva okse sees lamamine oli kõige väiksem karistus, mille härra Petty oli ära teeninud, kuid nüüd pidi Tiffany kiiresti ohjad haarama, enne kui mees jõuab ennast koguda.
Kabuhirmus proua Petty, hiiretaoline naisenääps, oli kohe, kui peks algas, mööda külateid karjudes kõrtsi jooksnud, ja Tiffany isa saatis ühe poisi Tiffanyt üles ajama. Härra Aching oli märkimisväärselt ettemõtlev inimene, ilmselt ta mõistis, et peol veedetud päevaga omandatud õllene lõbusus võib kõigile hukatuslikuks saada, ja kui Tiffany oma luuaga Pettyde maja poole kihutas, kuuliski ta, kuidas jõhker muusika algas.
Ta andis Pettyle kõrvakiilu. „Kas kuulete?” nähvas ta ja osutas käega tumeda akna poole. „Kas te kuulete seda? See on jõhker muusika ja nad mängivad seda teile, härra Petty, teile. Ja neil on kaikad! Ja neil on kivid! Neil on kõik, mis kätte juhtus, ja neil on rusikad, ja teie tütre laps suri. Te peksite oma tütart nii kõvasti, et tema laps suri, ja naised rahustavad praegu teie naist, ja kõik teavad, et teie tapsite selle lapse, kõik teavad.”
Ta vaatas mehe verd täis valgunud silmadesse. Härra Petty käed olid masinlikult rusikasse tõmbunud, sest ta oli alati olnud mees, kes mõtleb just rusikatega. Varsti üritab ta need käiku lasta, Tiffany teadis seda, sest lüüa on lihtsam kui mõelda. Härra Petty oli rusikate abil läbi elu läinud.
Jõhker muusika lähenes aeglaselt, sest pimedal ööl on raske üle põldude minna, kui sul on nahavahe õlut täis, ükskõik kui õiglast viha sa parajasti ei tunneks. Tiffanyl jäi üle ainult loota, et mehed kohe küüni ei lähe, sest siis pooksid nad härra Petty sealsamas üles. Ja tal veaks, kui nad ta lihtsalt üles pooksid. Kui Tiffany oli küüni vaadanud ja näinud, et toime on pandud mõrv, mõistis ta, et kui ta ei sekku, pannakse toime veel üks mõrv. Ta oli tüdrukule loitsu peale pannud, et tema valu ära võtta – ta hoidis tema valu praegu oma õla kohal. See oli muidugi nähtamatu, kuid Tiffany meeltes põles see lõõskavoranžina.
„See on selle poisi pärast,” pomises härra Petty, oksenire mööda rinnaesist alla jooksmas. „Ta hakkas siin käima ja ajas tüdruku pea segi, nii et see ei kuulan’d enam oma ema ega mind. Ja ta on ainult kolmteist. See on skandaal!”
„William on samuti kolmteist,” vastas Tiffany, üritades rääkida rahulikult. See oli raske: raev kobrutas, et valla pääseda. „Kas te tahate öelda, et teie tütar on liiga noor väikeseks armulooks, aga piisavalt vana, et teda nii kõvasti pekstaks, et ta veritseks kohtadest, kust ükski inimene ei tohiks veritseda?”
Tiffany ei saanud aru, kas härra Petty on juba mõistuse juures, sest ka parimatel aegadel oli tal mõistust nii vähe, et oli raske arvata, kas tal seda üldse on.
„See polnud õige, mis nad tegid,” ütles härra Petty. „Õigel mehel peab kord majas olema, on ju tõsi?”
Tiffany kujutas ette tuliseid sõnu, mida kõrtsis lausuti, kui end jõhkra muusika avamänguks üles köeti. Kriidimaa külades ei olnud palju relvi, aga seal leidus selliseid asju nagu sirbid, vikatid, pikad noad ja suured-suured vasarad. Need ei olnud relvad – kuni nendega kedagi ei löödud. Ja kõik teadsid vana Petty iseloomu ja seda, mitu korda tema naine oli naabritele rääkinud, et ta sai sinise silma, kui jooksis vastu ust.
Igatahes – Tiffany kujutas väga hästi ette, kuidas jutuajamine kõrtsis kulges, ka õlu ütles sõna sekka ja meestele meenus, kus kõik need asjad, mis pole relvad, nende kuurides täpselt ripuvad. Iga mees tahab olla oma majas peremees, kuningas oma lossis. Kõik teavad seda – vähemalt teavad seda kõik mehed – ja nii hoitigi suu kinni, kui mõne teise mehe lossis midagi juhtus, kuni seal hakkas asi liiga halvasti haisema ja sa pidid midagi ette võtma, et kõik lossid ei langeks. Härra Petty oli üks naabruskonna väikesi süngeid saladusi, aga nüüd polnud ta enam saladus.
„Mina olen teie ainus võimalus, härra Petty,” ütles Tiffany. „Põgenege. Võtke kaasa, mis saate, ja põgenege otsekohe. Jookske sinna, kus teist pole kunagi kuuldud, ja siis jookske veel natuke edasi, et kindel olla, sest mina ei suuda neid tagasi hoida, kas te saate aru? Mulle isiklikult on see, mis teie armetu kerega tehakse, täiesti ükspuha, aga ma ei taha näha, kuidas head inimesed halbadeks muutuvad ja mõrvariteks hakkavad, nii et liduge üle põldude ja mina unustan ära, kuhupoole te läksite.”
„Mind ei saa minu enda majast välja ajada,” pomises härra Petty, leides natuke joobnud trotsi.
„Te olete ilma oma majast, oma naisest, oma tütrest… ja oma tütrepojast, härra Petty. Täna öösel ei leia te siit ühtegi sõpra. Ma pakun teile praegu elu.”
„Alkohol tegi seda!” pahvatas Petty. „Ma tegin seda napsi mõju all, preili!”
„Aga teie võtsite selle napsi ja siis veel ühe ja siis veel ühe,” ütles Tiffany. „Te jõite peol kogu päeva ja tulite koju ainult sellepärast, et naps tahtis magama minna.” Tiffany tundis oma südames ainult külmust.
„Mul on kahju.”
„Sellest ei piisa, härra Petty, sellest ei piisa kaugeltki. Minge minema, saage paremaks inimeseks ja kui te tulete tagasi muutunud mehena, leiavad selle kandi inimesed ehk oma südames niipalju halastust, et teile tere öelda või vähemalt noogutada.”
Tiffany oli jälginud härra Petty silmi ja ta tundis teda. Miski kobrutas mehe sees. Tal oli häbi, ta oli segaduses ja solvunud ning sellistel puhkudel kõik maailma Pettyd ründavad.
„Palun ärge tehke seda, härra Petty,” lausus Tiffany. „Kas teil on aimu, mis teiega juhtub, kui te nõida lööte?”
Aga mõtles ta: sul on sellised rusikad, et sa võiksid mind ilmselt ühe hoobiga tappa, ja just sellepärast kavatsen ma sind hirmul hoida.
„Sina ässitasid jõhkra muusika minu vastu, jah?”
Tiffany ohkas. „Seda muusikat ei juhi keegi, härra Petty, te teate seda. See tekib ise, kui inimestel on mõõt täis saanud. Keegi ei tea, kust see algab. Inimesed vaatavad ringi, vaatavad üksteisele otsa ja noogutavad, ja teised inimesed näevad seda. Nemad vaatavad omakorda otsa teistele ja nii, väga aeglaselt, muusika algabki ja keegi võtab lusika ja hakkab sellega vastu taldrikut kolkima, keegi teine taob kruusiga vastu lauda ja saapad hakkavad trampima vastu põrandat, aina valjemini ja valjemini. See on viha hääl, inimeste hääl, kellel on kõrini saanud. Kas te tahate selle muusika ette astuda?”
„Sa pead ennast hirmus targaks, jah?” urises Petty. „Sul on luud ja must maagia, muudkui kamandad har-harilikke inimesi.”
Tiffany pidi härra Pettyt peaaegu imetlema. Seal ta oli, tal polnud maailmas ühtegi sõpra, ta oli täis omaenda okset ja – Tiffany nuusutas: jah, mehe öösärgi servast tilkus uriini –, aga ikka oli ta nii rumal, et niimoodi vastu haukuda. „Ma pole hirmus tark, härra Petty, ma olen lihtsalt teist targem. Ja see pole raske.”
„Tõsi, jah? Aga sihuke tarkus toob pahandusi. Sinusugune plikatirts topib nina teiste asjadesse… Mida sa teed, kui muusika sinu järele tuleb, mis?”
„Jookske, härra Petty. Laske jalga. See on teie viimane võimalus,” ütles Tiffany. Ja ilmselt oli tal õigus: nüüd võis juba eristada üksikuid hääli.
„Noh, äkki lubab teie kõrgeausus siis inimesel saapad jalga panna?” lausus härra Petty sarkastiliselt. Ta kummardus saabaste poole, mis seisid ukse kõrval, kuid härra Petty mõtteid võis lugeda nagu väga väikest raamatut, sellist raamatut, mille kõigil lehtedel on näpujäljed ja järjehoidjaks on peekoniviil.
Ta ajas end püsti, vehkides rusikatega.
Tiffany astus sammu tagasi, haaras tal randmest ja laskis valu välja. Ta tundis, kuidas see voolas läbi tema käe, pannes selle kirvendama, jõudis peopessa ja sealt edasi Petty kätte: kogu Petty tütre valu üheainsa sekundiga. Valu paiskas mehe kogu täiega köögi teise otsa ja kõrvetas ilmselt tema seest kõik tunded peale loomaliku hirmu. Petty