RUMBASK: Nii ei räägita, Aadam! (Aadam hakkab nutma.)
LUSIKAS: No Aadam, ole nüüd! Kõik on hästi! Mis see üks pudel teeb, mina jõin omal ajal konjakit nagu piima!
PAUL (hõikab eemalt): Kas järjejutu kuulajaid ka on?
TÕNNO: Jaa! (Tormab minema.)
AADAM: Mina! Mina tahan kuulata! Seal on Peer!
LUSIKAS: Jah, ja kuidas Vivianil läheb? Nii armas laps!
RUMBASK: Vabandage väljendust, härra Lusikas, aga see teie armas laps on viimane hoor!
LUSIKAS: Aga teie karamellpõrsake Eva on loll! (Kõik peale Jani lahkuvad. Rõdult jälgib Jani pilkavalt Karoliina.)
KAROLIINA: Mis lahti? Oled kuidagi hämmingus. Kas demokraatia on kusagil hädaohus?
JAN: Kes need inimesed olid?
KAROLIINA: Sõnakunstnikud. Ma ju lubasin! Sõnakunstnikud ja tuleneelajad.
JAN: On nad… (Koputab laubale.)
KAROLIINA: Oh jumal, muidugi! Nad ei mõtle kunagi globaalprobleemidele, enne põgenevad rukkisse. Nad arutavad omavahel hoopis raadio järjejutu viimast osa või lobisevad kuu peal elavast Kristusest. Ja eliidile mõeldud salaühingutesse nad ka ei kuulu, käivad avalikult siin, minu isa kõrtsis. Aga kõige hirmsam on, et nad meeldivad mulle! Nad on minu arust nii suurepärased! Ma olen vist haige. Sina, Jan, oled nii tark, oskad lindude keelt ja võitled korruptsiooniga, oled kohe selline tubli mees, ütle, on mul lootust paranemisele? Mis rohtu ma peaksin võtma, kas süsi aitab?
JAN: Ei aita.
KAROLIINA: Aga mis siis saab? Jäängi põdema? Viskan viimati veel lusika nurka? Ma tahaksin nii väga terveks saada, olla tark ja mõistlik tüdruk, kes austab rikkaid ning tähtsaid noorhärrasid, aga mitte ei tule välja. Kole tõbi. Vahest peaks proovima öösel higistada?
JAN: Sa ei ole haige. Sa oled…
KAROLIINA (katkestab teda): Oi, olen küll! Sa tahad mind ainult lohutada.
JAN: Sa oled väike, vastik, irooniline plikatirts, kes on üritanud mind päev läbi narrida ja lolliks teha. Ja mina, idioot, püüdsin sinusuguse kiusliku paharetiga kurameerida! Sul on õigus, ma olen tõesti loll.
KAROLIINA: Ma olen lollidega “Luiges” harjunud. Ka nemad seal olid väga üllatunud, kui ma nende klotserite ees spagaati ei lasknud.
JAN: Mina ei ole “Luigest”.
KAROLIINA: On seal vahet?
JAN: On. Tule, tantsime! (Tõmbab Karoliina tantsima.)
KAROLIINA: Lahkumistants enne “Luike” ümberasumist? Mõtle, seal on rulett, bassein, striptiis… Igal sammul edukad inimesed, piiluvad isegi supitirinast välja.
JAN: Ole vait ja tantsi! Mis kuradi “Luik”! Sa käi seal ise. Mina tahan su imetlusväärset kaaskonda, kelle sa täna minu peale lahti lasid, homme päevavalguses näha. Ja ega ma ei saa külgelöömist katkestada!
KAROLIINA: Sa jääd siia?
JAN: Võid mürki võtta, et jään! (Tantsivad.)
Öö. Paul ja Kurat joovad õlut.
KURAT (veidi vintis): Kui meil seal oleks säärane rahu…
PAUL: Eks teie pool peatu ka hea hulk inimesi.
KURAT: Oo jaa! Vaata, et peale ei astu!
PAUL: Minul on ainult üks öömajaline, sellepärast on ka vaiksem.
KURAT: Ah teil on külaline?
PAUL: Jah, tore poiss. Alguses ma vaatasin – jumal hoidku! Aga ei, täitsa mõistlikuks osutus! Eile puhastasid koos Karoliinaga korstnat ja pärast käisid koos Aadama ja tema mammiga kinos.
KURAT: Tulevane väimees?
PAUL: Kes seda teab… Ega mina ei hakka Karoliina eest otsustama. Aga kui asi pulmadeni jõuab, kutsun teidki.
KURAT: Mina pulmades ei käi, pole aega. Töö ei luba. (Sisse astub proua Paul.)
PROUA PAUL: Mis see tähendab? Sul on külaline?
KURAT: Vabandage, proua, ajasime üles.
PROUA PAUL: Mis jutt see on! Mina peangi üleval olema, kui külaline majas! Kas tulite ammu? Paul ei paku ka muud kui õlut! Külaline on kindlasti näljane.
KURAT: Ei, ei, pole mulle midagi vaja! Ma olen juba mitu ööd teie juures käinud. Imeline paik, minu komplimendid.
PROUA PAUL: Ah nii, sellepärast va Paul ongi igal hommikul nii unine! Häbi küll, et te mind pole üles ajanud! Olete kaugelt?
PAUL: Mutike, see on… (Sosistab naisele midagi kõrva.)
PROUA PAUL: Hull jutt! Mis sa plärad!
KURAT: Ma usun, et teie mehel on õigus. Ma olen tõepoolest… see.
PROUA PAUL: Vaata siis… Einoh, ükskõik, meie pool on kõik teretulnud! Mida te soovite? Äkki keedan teile mõned sardellid?
KURAT: Proua, ma ei taha muud, kui juua pudelikese õlut ja laulda mõne laulu. Täitke mu väikesed soovid ja ma olen üliõnnelik.
PAUL: Laulame, ainult vaikselt.
PAUL ja KURAT (laulavad): Nurmel voogas rukis kollane, ütles poiss nii oma piigale: Tule, lähme, keegi meid ei näe, rukkisse nad jooksid, hoides käest.
Rukkist tulid, palged lõõmamas, viljakõrred patse ehtimas. Kured läksid ära lõunasse, keiser kutsus poisi kroonusse.
Talvel üle välja venis saanitee. Eidekesel saanis nukraks muutus meel. Meenutas, kuis saja aasta eest samal põllul sai ta poisilt suudluse.
EESRIIE
Kõrtsis on Paul ja proua Paul. Saabub Aleksander Ips.
IPS: Tere õhtust!
PAUL: Õhtust teilegi!
PROUA PAUL: Mis postkontoris uudist?
IPS: Uued margid tulid müügile. Neljane seeria kajakatest. Mõned filatelistid käisid neid ostmas.
PROUA PAUL: No näete, ja teie räägite alati, et teil pole uudiseid!
IPS: Nojah, kui te seda uudiseks peate…
PROUA PAUL: Ma toon teile teie hariliku menüü. (Läheb kööki.)
PAUL: “Luiges” olla eile suurem verevalamine olnud, see vurrudega uksehoidja leidis oma noore naise ühe härra sängist ja läks ennast üles pooma. Naine ja armuke ei lasknud, lõikasid nööri läbi, võtsid vaese mehe alla. Siis oli uksehoidja neile endile otsa peale teinud.
IPS: See on nagu anekdoot.
PAUL: Nojah, eks ole, ära mine poojat keelama! (Naerab.) Sellesama noaga, millega paarike tal nööri läbi lõikas, lõikas tema läbi nende kõrid. Ikka kole küll.
IPS: Aga selles teos on midagi võimsat!
PAUL: Võimas uksehoidja! Kui ta vangist valla saab, siis hakkab rahvas ainult tema uksest käima. Ikka kuulus inimene. (Tulevad proua Rumbask ja Aadam.)
AADAM: