TÕNNO: Oi, aga orelit mul küll ei ole!
JAN: Tühja sellest. Vahest sa näitad meile nüüd kuud ja seletad paari sõnaga, mis seal toimub?
IPS: Jah, üks ekskursioon!
TÕNNO: Kohe, kohe! Mul on nii hea meel… Tulge kõik siia akna alla, võtke toolid ühes. Istume ja vaatame. (Kõik istuvad akna alla ja vaatavad kuud.)
LUSIKAS: Peaasi, et ta sealt kolinal alla ei kukuks.
TÕNNO: Ei ta kuku, ma usun, et jumalal on seal mingid sangad.
AADAM: Pottidel on ka sangad. Meil on kodus seitse potti. (Loetleb sõjakalt.) Väike roheline pott, suur roheline pott, karikakra pildiga pott, pissipott…
RUMBASK: Tasa, Aadam! Vaata kuud!
AADAM: Seal elavad robotid, jaa… (Põrnitseb kuud.)
KAROLIINA: Kas sa, Tõnno, vaatad igal õhtul kuud?
TÕNNO: Igal õhtul.
KAROLIINA: Mis sa siis teed? Kas sa palud jumalalt midagi?
TÕNNO: Ei, tal pole ju eneselgi suurt midagi, paar lammast ja majake… Aga ma räägin temaga.
PAUL: Millest? Ja kas ta vastab ka?
TÕNNO: Kindlasti, aga ma ei kuule, ta on ju kaugel. Millest ma räägin? Tühjast-tähjast. Jutustan, mis siin kõrtsis sündinud on, vahel meenutan ka seda aega, kui ma veel ilmutust polnud näinud ja koos naisega elasin. Enne haiglat.
PAUL (kiiresti): Kuu on täna väga ilus.
LUSIKAS: Eks ta on end üles löönud, igavene moeahv, teab, et tal on täna palju imetlejaid. Vana lits.
RUMBASK: No kuulge! Mul hakkavad kõrvad valutama! Te olete inimeste hulgas, ärge seda unustage!
LUSIKAS: Inimeste ja jumala. (Tuleb proua Paul koogiga.)
PROUA PAUL: Kallis Tõnno, palju õnne sünnipäevaks! Siin on sulle kook!
TÕNNO: Aitäh.
JAN: Nagu kuu.
AADAM: Sööme ära!
PROUA PAUL: Jah, ma ise vaatasin ka, et just nagu kuu. Ja näete, siin on martsipanist jänes, mul oli see veel vanast ajast alles. See jänes on siis nagu jumal sinu kuu peal.
KAROLIINA: Ema, Tõnno võib solvuda!
PROUA PAUL: Miks? Ma mõtlesin, et nii on põnevam.
TÕNNO: See on väga tore! Kas ma tohin seda jumalat vaadata?
PROUA PAUL: See on sinu oma, söö kas või ära.
JAN: Kas see poleks natuke jumalavallatu tegu?
TÕNNO: Ei, see on ju tegelikult jänes. Päris jumalat ei saa keegi kätte, tal on püss. (Hammustab jänest.)
AADAM: Mina tahan jänese jalgu!
LUSIKAS: Mina tahan ka jumalat proovida! See on nagu armulaud!
RUMBASK: Teiesugust ropu suuga inimest ei lubatagi armulauale!
TÕNNO (sööb jänest ja pakub ka teistele): Väga maitsev. (Hõikab aknast välja kuu poole.) Tahad ka? Ma annaksin, aga sa oled kaugel!
LUSIKAS (sööb jänest): Jumalik!
PROUA PAUL: Aga lõikame ometi koogi ka lahti!
JAN: Jah, sööme kuu ka ära.
IPS: Nagu Fenrir-hunt.
AADAM: Mulle andke suur tükk!
LUSIKAS: See ajab sul suu lõhki! Mina olen omal ajal selliseid kooke küpsetanud, et ei mahtunud köögist väljagi, pidin need enne väiksemaks närima. (Sisse on astunud Schmidt. Kõik jäävad vait.)
SCHMIDT: Jan? Ma otsisin sind “Luigest”, aga ei leidnud… Sa oled ikka veel siin?
Kõrtsis istub Karoliina ja ehitab kaartidest majakesi. Ülevalt korruselt tuleb Schmidt ja lahkub vihaselt kõrtsist. Karoliina kargab püsti, tahab üles Jani tuppa joosta, kuid juba väljub sealt Jan ning tuleb trepist alla.
KAROLIINA: Noh?
JAN (tuleb trepist alla): Ma võtan su isalt ühe õlle.
KAROLIINA: Mis ta rääkis?
JAN (joob õlut): Sõimas.
KAROLIINA: Miks?
JAN: Ma ütlesin, et tahan organisatsioonist välja astuda. Tema väitis, et see pole võimalik. Mina ütlesin, et ta ei saa mind sundida! Mida kuradit! Ma tahan olla siin, selles kõrtsis, aga mitte mõrvata Caesarit ja tegelda teiste hirmus tähtsate riiklike probleemidega! Põrgusse!
KAROLIINA: Mõrvata Caesarit?
JAN (vaiksemalt): Jah. Nii on otsustatud. Ta on haaranud enda kätte kogu võimu, on juba praegu diktaator ja varsti türann, tema võimulolek on meie riigile, aga ka kogu maailma demokraatlikule arengule hukatuslik. See otsus ei tulnud kergelt, aga tuli. Loomulikult ei saaks keegi midagi teada, ametlikult kuulutatakse, et Caesar suri südamerabandusse. Kõik on õige, ma ei vaidle vastu. Lasku käia, ainult et mina ei taha selles osaleda.
KAROLIINA: See on jube, Jan! Teil ei ole õigust hukata!
JAN: Aga kui teised vahendid ei aita? Keegi peab vastutuse ajaloo arengu eest enda peale võtma. Loomulikult oleks halb, kui otsuse oleksid langetanud mingid poolkirjaoskamatud äärmuslased, aga kui seda on teinud riigi kõige intelligentsemad, haritumad pead, siis on see pigem kõrgeim kohus.
KAROLIINA: Miks sa siis keeldusid? On ju väga ahvatlev kuuluda kõrgeimate kohtunike kilda!
JAN (istub Karoliina kõrvale): Mind ahvatleb miski muu. Ma tahan elada siin kõrtsis koos sinuga. Mulle meeldib siin. Ma jään siia päriseks.
KAROLIINA: Hull! Jäta järele, Jan! Sa ei mõtle ometi seda, mida sa räägid!
JAN: Vastupidi, ma olen selle üle palju mõelnud. Ma olen otsustanud.
KAROLIINA: Mina ei taha, et sa siia jääksid!
JAN: Sina ei taha?
KAROLIINA: Jan, see kõrts on kahtlemata suurepärane, kõik siinsed inimesed on suurepärased, aga nad on ju pigilinnud. See kõrts on ainus, mis neil on, kogu nende meelelahutus, kogu nende tutvusring. Sina ei ole ju Aadam ega Tõnno ega onu Harald ega härra Aleksander! Ja sa pole ka minu isa, kes on rahul väga vähesega, kui see vähene on ainult mugav ja soe. Sinu jaoks on see kõrts mandumine ja sa saad sellest ka ise varsti aru.
JAN: Aga ma armastan sind!
KAROLIINA: See on teine asi. Minu pärast sa siin konutad. Mina olen süüdi. Ma ei taha sulle soovitada tapma minna, Jan, aga sulle nii sobis see haritud ja eduka mehe roll. Tead, see isegi meeldis mulle. Ole edasi eliit, miks sa pead kõigi oma sõpradega tülli minema ja end ühe tüdruku pärast siia matma?
JAN: Mis tähendab eliit? Ainult loll sõna! Sa oled “Luiges” käinud ja tead, millised need inimesed seal on. Sajad nooblis ülikonnas mehed, parfüümiga üle ujutatud tüdrukud, head autod ukse ees, nende elu on täis äriplaane, tähtsaid kohtumisi, intriige, edukaid tehinguid, nende elu keeb, aga milleks? Supp ei saa ju iialgi valmis! Ta ainult