Teate, ma räägin teile: ma kuulun ühte salajasse, väga võimsasse organisatsiooni. Me võitleme demokraatia eest, korruptsiooni vastu, valvame, et võimul oleksid õiged ja ausad inimesed. Ma räägin seda ainult teile, Karoliina. (Istub tüdrukule lähemale ja üritab talle kätt ümber piha panna.)
KAROLIINA (nihkub eemale): Väga meelitav. Kaks aastat tagasi valimiste ajal liikus siin ka igasuguseid kihutuskõnelejaid, kes oma parteisid kiitsid. Aga nemad tegid seda linnaväljakul, kõigi silme all. Küll on ilus, et teie niimoodi eraseansse annate, nagu see nõid, kes siin mullu käis ja odraivasid ära võttis.
JAN (solvunult): Mina ei ole mingi poliitiline kihutuskõneleja! See pole partei! See on väike ja salajane rühmitus, mille liikmed moodustavad meie riigi eliidi. Te olete ehk kuulnud selliseid nimesid nagu Brutus, Cassius, Asterix… Me oleme endale vabatahtlikult võtnud vastutuse ja raske kohustuse riigi arengut suunata. Ma ei tohiks teile seda rääkida, aga ma ei taha, et mind peetakse mingi massipartei funktsionääriks. See on pigem klubi, klubi valitutele.
KAROLIINA: Armas Jan, armas valitu! Te olete kaotanud! Lükake papp siia!
JAN: Tõepoolest… Teil vedas. (Annab raha.) Nüüd on preili siis rikas!
KAROLIINA: Jah, nüüd ma olen rikas. Kas ma kuulun nüüd ka eliidi hulka? Võin ma teie klubiga ühineda?
JAN: Unustage see klubi! Öelge parem, mida te täna õhtul teete?
KAROLIINA: Mis siis?
JAN: Lähme tantsima. “Luike”! Olete “Luiges” käinud?
KAROLIINA: Olen. See on ka muide saladus. Ema ja isa ei tea.
JAN: Ohhoo! Te olete üleannetu! Mis te seal tegite? Käisite koos kavaleriga?
KAROLIINA: Üksi. Ma mängisin kaarte.
JAN: Vapustav! Te olete fantastiline! Käite üksinda “Luiges” kaarte mängimas! Kas teid ei tülitatud?
KAROLIINA: Tülitati. Seal käivadki ainult niisugused inimesed, kes ei oska muud teha kui tülitada. Sihukesed magusalt lõhnavad härrasmehed, kelle kõrval istub lühikeses kleidis olevus, kes on hästi ilus ega lausu iialgi ühtegi sõna. Suurepärane paik see “Luik”!
JAN: Teile ei meeldinud seal, sest te olite üksi ja pidite suhtlema idiootidega. Aga koos minuga on ehk “Luigeski” lõbusam?
KAROLIINA: Te tahate tantsida?
JAN: Jaa.
KAROLIINA: Siis tantsime siin.
JAN: Siin?
KAROLIINA: Jah, see on ju ka kõrts, nagu “Luikki”. Meil on grammofon. Korraldame balli.
JAN: Balli meile kahele?
KAROLIINA: Ei, miks? Meil käib ju veel teisigi külalisi. Teeme kõik nagu kord ja kohus. Eeskava, laulud, sõnakunstnikud. Ja valss! Olete nõus?
JAN: Kuidas soovite. Mina olen nõus. Ainult üks asi – äkki läheksime sina peale üle? Kas see oleks võimalik?
KAROLIINA: Oi, aga ma ei söanda! Te olete nii tähtis mees! Te olete klubis ja puha…
JAN: Unustage see ometi! Karoliina!
KAROLIINA: Olgu, ütleme sina. Mine nüüd üles oma tuppa ja istu seal, ma hakkan ettevalmistusi tegema.
JAN: Ma aitan.
KAROLIINA: Ei tule kõne allagi! Mine üles, ball algab kell kaheksa! Ma ootan sind!
JAN: Kohtume siis ballil. (Läheb oma tuppa.) (Tuleb Harald Lusikas.)
LUSIKAS: Tere, mu suhkrutükk! (Suudleb Karoliinat põsele.)
KAROLIINA: Ah, onu Harald! Tere! Ma võitsin just raha!
LUSIKAS: Sul on mu nõksud ikka meeles?
KAROLIINA: Loomulikult! Ma olen esmaklassiline valemängija, tänu sinule, onuke!
LUSIKAS: Jaa, see on suur kunst! Kui ma veel pagar olin, siis ma käisin üle õhtu mängimas. Päeval rabasin ahju juures, valge nagu kummitus, aga õhtul riietusin musta, lõin lille rinda, suudlesin lapsi ja läksin. Ega ma kaua ei mänginud, paar partiid, korjasin võidud kokku ja prassisin kohe maha.
KAROLIINA: Täna õhtul toimub ball, onu Harald!
LUSIKAS: Milleks talumatsidele või poisimolkustele raha? Oi, need talupojad olid toredad! Kael läks punaseks, ninale ilmusid higipiisad nagu rosinad saia seest. Ladusid raha lauale ja logistasid setukaga koju tagasi. Mina tegin liiku, võtsin kaks paksu naist sülle, lõin nendega tantsu, kaklesin ka väheke, ostsin lastele külakostiks kompvekke ja oligi aeg kotile kobida. Kuninglikud päevad. Mis sa ütlesid ennist, ball?
KAROLIINA: Ball jah! Kui sa jahvatama kukud, onu Harald, siis pole otsa ega äärt!
LUSIKAS: Jah, vanainimese asi… Mis sest ikka meenutada… Mis olnud, see möödas. Ball! Suurepärane! Mind hüüti vanasti ballidel lõviks!
Õhtu kõrtsis. Kohal on Paul, proua Rumbask, Aadam, Tõnno ja Lusikas.
LUSIKAS: Oh pagan, Tõnno! Jälle hakkad sa selle jutuga pihta!
TÕNNO: Einoh, aga kuula! See on selge tõde, jumal ise rääkis mulle!
LUSIKAS: Tõnno, mina olen kristlane! Mina ei vaja uut usku!
TÕNNO: No aga kellest mina sulle räägin? Ikka Kristusest!
LUSIKAS: Ja Kristus elab kuu peal?
TÕNNO: Kuu peal. Ta ütles: Tõnno, vanapoiss…
LUSIKAS: Ütleski kohe vanapoiss või?
TÕNNO: Jah. Tõnno, vanapoiss! Mina elan kuu peal. Inimesed arvavad, et ma olen kusagil taevas, aga ega ma ei saa siis õhus hõljuda. Peab ikka olema, kuhu jalg toetada, ma pole õhupall. Mina elan kuul. Ja Tõnno – räägi seda kõigile teistele ka. Sina oled nüüdsest minu prohvet.
PAUL: Kuu peale võib ju moodsate aparaatidega lennata, kas see tähendab, et me võime sõita otse jumala juurde?
TÕNNO: No jaa! Ta kutsuski külla! Ütles, et tulge vaadake oma silmaga, kuidas ma siin elan, siis usute. Mul on siin oma majake, lambad, nisupõld, sepikoda ja truu mustanahaline sõber, kelle nimi on Reede.
LUSIKAS: Reede! Tõnno, sa räägid Robinsonist!
TÕNNO: Ma räägin seda, mida jumal mulle jutustas. Ütles, et tulge vaadake mind. Katsuge! Tahate, võtke mind kas või maa peale kaasa! Ainult et ma tahan hiljem tagasi, siin kuu peal on mu kodu ja lambad vajavad lüpsmist. Te ei usu? Aadam, usu sinagi! Kas sa usud?
AADAM (on kiiktooli tukkuma jäänud): Mis? Ah?
TÕNNO: Kas sa tahad vastu võtta minu usu? Kas sa tahad uskuda, et meie jumal elab siinsamas lähedal, kollase kuu peal?
AADAM: Kuu peal elavad robotid. Ma nägin ühes filmis. Mõned robotid olid päris inimese nägu, ainult kui kõhu lõhki lõikasid, siis paistsid sealt juhtmed ja aparaadid. Üks koer oli ka robot, kui saba peale vajutada, läksid tal silmad punaseks. Aga need polnudki silmad, vaid hoopis lambid. Lõpuks tehti koerast üliinimene.
TÕNNO (kurvalt): Kui ei usu, pole tarvis. (Istub akna alla.) (Tuleb Aleksandre Ips smokingus.)
IPS: Tere