RUMBASK: See on Eva vend.
PROUA PAUL: Härra Aleksander, ma toon teile nüüd kohvi.
IPS: Ei, ei, ärge tehke endale tüli, ärge muretsege.
PROUA PAUL: See kostab kööki ka. Kas tahate suhkruga?
RUMBASK (pahaselt): Härra Paul, palun pange kõvemaks!
TÕNNO: Ärge rääkige samal ajal!
PROUA PAUL: Jaa, jaa! Ma olen tasa! (Läheb kööki.)
HÄÄL RAADIOS: Doktor kõndis maruvihasena mööda tänavaid. Mõelda, Eva oli teda petnud! Ja veel kellega! See oli too nurjatu Pier!
AADAM: Peer! Peer! Kuulsite, ta ütles Peer!
RUMBASK: Ei, ta ütles Pier! Pier on prantsuse loomaarst.
LUSIKAS: Mina kuulsin ka Peer.
RUMBASK: Teie tahate inetult kuulda!
TÕNNO: Tasa, tasa!
PAUL: Ma panen kõvemaks!
HÄÄL RAADIOS: Ta koputas Viviani uksele. Sisse! hõikas malbe hääl. Vivian võttis doktori vastu, lebades valgel jääkarunahal. Tema õhukesest pluusist kumas läbi hõõguv ihu.
RUMBASK: Litakas!
LUSIKAS: Vaat nüüd läheb põnevaks! Pane veel valjemaks, Paul!
AADAM: Kas Peerust enam ei räägita?
LUSIKAS: Doktor võikski Viviani juurde elama minna, see on ikka naine! Mis see Eva ära ei ole? Kondine ja poolpime!
RUMBASK: Ta on aus tüdruk, vaesest perest pärit. Küll te veel kuulete, talle tehakse silmaoperatsioon ja ta hakkab kõike nägema.
LUSIKAS: Ei, ta on loll tüdruk. Minule meeldib ikka Vivian. Oi, oleks mul selline naine! Eva on lihtsalt üks kana.
RUMBASK: Te tahate mind ainult vihastada.
TÕNNO: Tasa, tasa! Midagi ei kuule! Jumal, tule appi!
PAUL: Ma panen valjemaks.
HÄÄLRAADIOS: Nende esimene suudlus oli kuum. Vivian avas doktori särginööbid ja libistas kätt mööda mehe selga.
RUMBASK: See doktor on ka üks… igavene! Endal on tal kodus nii tore naine!
LUSIKAS: Ei ole midagi, õige mees! Kaua ta jändab selle inetu ja lolli Evaga! Mina tema asemel teeksin täpselt samuti!
RUMBASK: Olge vait! Minule Eva meeldib!
LUSIKAS: Mulle meeldib Vivian!
RUMBASK: Vivian on lipakas!
LUSIKAS: Naine peabki olema kuuma verega!
RUMBASK: Häbi ei ole niimoodi rääkida, vana mees! Karoliina peab kõike kuulma!
LUSIKAS: Las kuulab! See on elu!
TÕNNO (langeb põlvili): Jumal, jumal! Midagi ei kuule! Olge tasa, olge tasa!
LUSIKAS: Mina armastan Viviani!
RUMBASK: Häbematu inimene, metsloom!
PROUA PAUL (tuleb kohviga): Kuidas doktoriga lood on?
LUSIKAS: Jättis Eva maha.
RUMBASK: Ei jätnud! Ta tuleb veel tagasi! Vivian ei too talle õnne!
TÕNNO: Olge tasa!
HÄÄL RAADIOS: Ukse taga seisis Pier.
AADAM: Peer! Peer seisis ukse taga!
RUMBASK: Tasa, Aadam!
PAUL (lülitab raadio välja): Ära lõppes.
TÕNNO (murtult): No näete… Ei kuulnud jälle mitte midagi! (Karoliina ei suuda naeru tagasi hoida, kargab püsti ja põgeneb itsitades kööki.)
RUMBASK (Lusikale): Alatu inimene! Maniakk!
LUSIKAS: Proua, ärge pange pahaks! Lubage, ma teen teile klaasi veini välja! (Suudleb Rumbaski kätt.) Paul! Pudel õlut mulle ja klaas veini minu kaunile sõbrannale!
AADAM: Mina tahaksin suhkrut.
Hiline õhtu. Paul tukub kiiktoolis. Uksele koputatakse. Paul avab silmad. Koputus kordub. Paul tõuseb ja kohendab riideid, kiikab kella.
PAUL: Nüüd veel hilja… Kas kellegagi on õnnetus juhtunud? (Läheb avama.) (Tuppa astub Kurat. Ta on väga lihtsalt riides ja näeb välja nagu mõni tehasetööline – pintsak, lipsuta särk, kottis püksid.)
KURAT: Tervist.
PAUL: Tere. Mida te soovite?
KURAT: Ma mõtlesin, et siin on kõrts.
PAUL: Ongi.
KURAT: Miks te siis küsite, mida ma soovin? Kõrtsis on iga külaline teretulnud.
PAUL: Jaa, seda muidugi. Astuge edasi. Ma mõtlesin, et kas te soovite midagi tellida? (Haigutab salaja.)
KURAT (uurib tuba): Hubane ja vaikne paik. Ma olin kindel, et mulle siin meeldib. (Istub laua taha.) Uhh! Hea on istuda.
PAUL: Olete kaugelt tulnud?
KURAT: Kuidas öelda… Jah ja ei. Mõistate?
PAUL: Ei. Aga kuulake: tüdruk keldris sügaval, pats on väljas tänaval. Mis see on? See on porgand. Nii on nende mõistatustega. Soovite siis midagi, armas inimene? Aeg on hiline.
KURAT: Jaa, juba üle kesköö. Kas te tahate magada? Ma segan?
PAUL: Ei, ei! Ma niisama ütlesin, ei sega.
KURAT: Istute äkki koos minuga? Ma teen teile õlut välja.
PAUL: No võib ju kah. Eks inimesele ole seltsi vaja, see on õige. Toon siis õlut?
KURAT: Kaks pudelit. Endale ja mulle.
PAUL (toob õlut): Mis asjus te meie kandis liigute?
KURAT: Tulin teie juurde õlut jooma.
PAUL: Või minu juurde? See on küll huvitav!
KURAT: Miks? Teil on ju tore väike maja, nii vaikne. Mina oskan seda hinnata. (Joob õlut.) Küll on hea!
PAUL: Rõõm kuulda, tavaliselt minnakse minu majast ikka mööda, otse “Luike”. Eks seal ole peenem.
KURAT: Mina peenusest ei hooli.
PAUL: Andke andeks, ma küsin veel, olen teil nagu uni kaelas – öelge, te tegite ikka nalja, te ei tulnud ju siia kanti ainult minu kõrtsi pärast? Öelge ausalt! Ega te ei hakanud ju sellest kohast, mis on kaugel ja lähedal korraga, ainult minu kõrtsikökatsi pärast pikka teed ette võtma?
KURAT: Ausõna, ma tulin teie juurde! Joon oma õlle ära ja lähen tagasi. Aga kui lubate, siis tulen homme uuesti.
PAUL: Homme uuesti?
KURAT: Homme öösel.
PAUL: Miks just öösel?
KURAT (mõtleb hetke): Mis ma