IPS: Olge nüüd, küll te leiate! Otsige!
JAN: Ma juba leidsin – ma leidsin Karoliina. Ma armastan teda ja meil tulevad pulmad.
IPS: Ainult sellest ju ei piisa.
JAN: Kuulge, härra Ips – armastusest piisab alati.
IPS (ohkab alistunult): Nojah, mis me ikka vaidleme. Te pole praegu parimas vormis, mis on ka mõistetav. Jääge siis pealegi, elage siin surmani. Rahus ja õnnes nagu kaks tuikest. Aga lubage, et ma tuletan teile meie tänast vestlust meelde, kui te mõne aja pärast koos Karoliinaga, sumadan näpus, jaama poole jooksete! (Läheb muiates välja.)
Öö kõrtsis. Kurat ja Paul rüüpavad õlut, proua Paul teeb näputööd.
KURAT (veidi vintis): Niisugune lihtne asi nagu lõõtsmoonik. Iga küla-Juss oskab seda venitada. Ma mängiksin ka hea meelega mõnda pilli, ma armastan nii väga muusikat. Aga pole aega õppida. Öeldakse – kõikvõimas! Tullakse neljapäeva öösel ristteele, mingi must kukerisu kaenlas, ehk jällegi must kass kotis – mida ma teen nende lojustega? Ammu olen tüdinenud! Hasarti pole enam ollagi! See ajab nutma.
PROUA PAUL: Tahate, ma õpetan teid kannelt mängima?
KURAT: Ja kuidas veel tahaksin, aga ei saa! Ma pole vaba. Niigi näpistan teie külastamiseks aega, teen pattu. Algelemendid peavad pidevalt töös olema.
PROUA PAUL: Aga pulma tulge küll kindlasti! Noortel oleks nii hea meel!
KURAT: Ei, ma olen ju rääkinud! Ei! Mina pulmades ei käi! Või kui, siis väga harva, kui just töö nõuab. Usun, et teie tütre pulma mul asja ei ole. Õnneks. Minu ametiasjad on inimeste jaoks kurvad.
PAUL: Teie jutt on ikka nii salapärane ja hämar.
KURAT: Mis parata, ma olen ise ka piisavalt hämar, lausa mütoloogiline tegelane. Ma ei heida ju varjugi.
PROUAPAUL: Te peaksite tõepoolest rohkem sööma! Kuulge, ma praen teile räimi!
KURAT: Ei ole vaja mingeid räimi! Kulla prouake, ma tean, te olete võrratu kokk, aga vaadake, mina olen juba kord niisugune lootusetu loll. Ei söö, ainult purjutan ja laulan. Ärge pange pahaks, lööge käega ja andestage.
PROUA PAUL: Mispärast pahaks? Olge, nagu teile meeldib.
PAUL: Kas teie olete ka sellest “Luige” veretööst kuulnud? Kuidas uksehoidja oma eide ja selle armukese ära suskas? Pealinna lehtedeski olla asjast kirjutatud!
KURAT: Ma nägin kõike pealt.
PROUA PAUL: Armas aeg! Miks te siis vahele ei astunud?
KURAT: Pole minu asi vahele segada. Mina ainult fikseerin. Hindan, mõõdan, löön templi, lisan hetkele pidulikkust. Ja jätan näo meelde.
PAUL: Kuhu te templi lööte?
KURAT: Mälusse.
PAUL: Kelle mälusse?
KURAT (hakkab naerma): Igatahes mitte iial teie omasse. Jätame need veidrad jutud. Joome parem ja laulame!
KÕIK KOOS (laulavad): On süttinud lõke kui lill, rudiraa! Istun puutüvel, silm vidukil, rudiraa! Meenub minevik mulle, kuidas ütlesid, Julle, tule naiseks, või üles end poon! Rudiraa!
Kas ma võisin siis ütelda ei, rudiraa! Ühte kappi meil pandud sai leib, rudiraa! Kuid ei hoolind sa leivast, võtsid õlut ja haljast, kuni haud sulle trahteriks sai! Rudiraa!
Lõke kustunud on, tibab vihm, rudiraa! Laudas kutsub mind lüpsile lehm, rudiraa! Enam sulle ei mõtle, ainult seda veel ütlen, oleks noor, jälle tuleksin sul! Rudiraa!
Pulmahommik. Üldine ärevus. Lusikas on pulmavanem, uhkes mustas ülikonnas Aadam peiupoiss. Ips on smokingus. Proua Rumbask kohendab Aadama kaelasidet.
RUMBASK: Kohe kena on sind vaadata, Aadam! Nii nett poiss! Sulle sobib ülikond tõesti hästi!
AADAM: Aga väga umbne on ja kaenla alt ajab jubedalt higistama.
RUMBASK: Kannata ära, mehed kannavad ikka pintsakuid. See on veel su isa oma.
LUSIKAS: Mina olen varem pulmavanem olnud küll ja küll! Meie kandis ei peetudki pulmi, kui mina tulla ei saanud. Öeldi pruudile ja peigmehele, et Haraldil pole sel päeval aega, peate pulmad edasi lükkama. (Tuleb Paul.)
PAUL: Nüüd on asi nii, et ma pole täpselt kakskümmend neli tundi enam oma naist näinud. Just praegu vaatasin kella.
IPS: Kas ämm on röövitud? Tavaliselt röövitakse ikka pruute.
LUSIKAS: Mina olen röövinud kakskümmend kaheksa pruuti!
PAUL: Ta on köögis. Jumal teab, mis ta seal teeb. Ta ootab vist, et pulma tuleb terve rügement külalisi. Kuhu need toidud pannakse?
AADAM: Mina võin hästi palju süüa.
LUSIKAS: Nagu ma ütlesin, jah, kakskümmend kaheksa pruuti olen ma pihta pannud. Ükskord ei tulnudki peigmees mõrsjat otsima ja pulmad jäid ära.
IPS: Mis te siis pruudiga peale hakkasite?
LUSIKAS: Oligi häda. Koju ju ei vii, seal on lapsed ja oma naine… Sokutasin kuhugi. (Tuppa tormab mustas mantlis Tõnno.)
PAUL: Ah näe, kirikuõpetaja ka kohal!
TÕNNO: Ma olen niisuguses ärevuses, et… Ma pole ju kunagi varem kedagi paari pannud. Ja ma ei tea täpselt, kuspool praegu kuu on! Muidu ma räägin päeva ajal nii umbes, lihtsalt näoga taevasse, kuskil seal ta ikka ripub, aga niisugustes laulatuseasjades peab ju väga täpne olema.
PAUL: Seisa lihtsalt nii, et aken jääks su selja taha nagu altar. Küll jumal aru saab.
TÕNNO: Ma püüan anda parima! (Läheb akna alla, hakkab sosinal harjutama.) Armsad noored. Täna seisame siin lahtise akna all ja jumal vaatab meid praegu kuu pealt ja õnnitleb ja lehvitab ja mina õnnitlen ka ja laulatan teid meheks ja naiseks. Nii. (Kordab uuesti, veel vaiksemalt.)
LUSIKAS: Kas me toolidel ratsutamist ka teeme?
PAUL: Mis see on?
LUSIKAS: Pulmades ikka mängitakse niisugust mängu. Istud toolile ja ratsutad kellegagi võidu. (Näitab ette.)
AADAM: Ma tahan ka!
RUMBASK: Aadam, sul on ilus ülikond seljas!
AADAM: Ma võtan riidest lahti!
RUMBASK: Ei, ei! Kuulge, Harald, milleks te õpetate poisile igasuguseid lollusi!
LUSIKAS: See on pulmamäng!
AADAM (ratsutab tooliga): At-at-taa! Nõõ!
LUSIKAS: Ja võitja saab pruudilt musi.
RUMBASK: Nagu see pruudi musi oleks kõigile valla! Te ei saa aru nagu, kes pruut pulmas on! Röövite neid ja musutate… Pruut on peigmehe oma!
LUSIKAS: Teie tulete nüüd mind õpetama, ma olen kolmekümnes pulmas pulmavanem olnud! (Aadam kukub tooliga ümber.)
RUMBASK: No kas sa näed nüüd! (Tuleb Schmidt.)
SCHMIDT: Kus on Krüllberg?
AADAM: Kes see Krüllberg on?
PAUL: Ta on teises toas. Kas kutsun?
SCHMIDT: