IPS (vaikselt): Vabandage mind. (Läheb kiiresti uksest välja.) (Tuleb Jan.)
JAN: Sina, Schmidt? Mis sa tahad?
SCHMIDT (teistele): Jätke meid kahekesi. (Kõik peale Jani ja Schmidti lahkuvad.)
JAN: Mida sa tahad? Mul ei ole sinuga enam midagi pistmist!
SCHMIDT: Minul sinuga on. Kas sa tead, mis päev täna on?
JAN: Väga hästi tean. Minu pulmapäev.
SCHMIDT: Täna pidi tehtama teatud tegu. Täna pidi meie riik jälle vabaks saama.
JAN: Ah jaa. Aga minusse see enam ei puutu.
SCHMIDT: Tegu jääb tegemata.
JAN: Või nii? Ja milleks sa seda mulle räägid?
SCHMIDT: See jääb tegemata, sest keegi on Caesarit hoiatanud. Ta ei sõida siia, selle asemel on ümbrus täis tikitud nuhke ja politseinikke. Keegi on meie plaanid reetnud.
JAN: Mina see polnud. Ma ei soovinud küll kaasa teha, aga ma ei reetnud midagi.
SCHMIDT: Ma ei usu sind. Ta sai anonüümse kirja, ning see kiri oli postitatud siinsamas lähedal. Meil õnnestus teha sellest kirjast koopia. Siin see on. (Näitab kirja.)
Kui see pole sinu kirjutatud, siis kelle?
JAN: See pole minu kirjutatud! Ma astusin mängust välja, sest ma leidsin, et mind huvitab elus miski muu, aga ma ei hakkaks iial endisi kaaslasi reetma. Milleks?
SCHMIDT: Lollusest. Abstraktsest kaastundest, mis lämmatab arusaama, et ühiskondlikud huvid on kõrgemad kui ühe võimuahne ja rikutud despoodi elu. Sa pole reetnud mitte ainult meid, vaid terve meie riigi ja rahva!
JAN: Rahva! See ajab naerma! Tõeline rahvamees! Rahval pole kõigist su töödest ja toimetamistest sooja ega külma, Schmidt!
SCHMIDT: Rahvas – see on ennekõike ärksam osa, aga mitte see lumpen, mille sisse sina end oled istutanud nagu siga sopa sisse. Ja isegi kui osa inimestest ei saa tõesti aru, ei orienteeru, on meie kohus nad ikkagi, nende lollusest hoolimata, päästa. On loomulik, et õige mäng käib üle pööbli peade.
JAN: Ja nüüd on siis meie rahvas hukkumisele määratud?
SCHMIDT: Ei, sest me tegutseme edasi. See oli vaid hetkeline tagasilöök. Meil on küllalt võimu, et oma plaanid teoks teha, tulevikus, ja siis ei saa sina enam meid takistada.
JAN: Mina pole teid takistanud!
SCHMIDT: Kes siis kirjutas selle kirja? (Näitab Janile kirja lähemalt.) Keegi teine, kellele sa meie organisatsioonist lobisesid? See ei tee su reetmist olematuks. Kes see teine oli? Sinu tulevane naine? Sõber?
JAN: Pole olnud kedagi teist. Mina kirjutasin selle kirja. Sul on õigus.
SCHMIDT: Mul on alati õigus.
JAN: Mis siis nüüd? Lased mu maha? Koristad jalust?
SCHMIDT: Mitte enda jalust, vaid progressi! (Tulistab ootamatult, Jan kukub. Samal hetkel avaneb ülakorrusel uks ja sealt astub välja Kurat. Ta on ülimalt pidulikult riides. Kurat jääb seisma ja silmitseb vaikides alltoimuvat. Sisse tormavad Lusikas, Tõnno, Aadam ja Paul.)
SCHMIDT: Paigal! Kaduge eest! Ja te pole mind näinud, see on teie endi huvides! (Tahab minema tormata, kui märkab ülakorrusel seisvat Kuradit. Korraks nende pilgud kohtuvad. Kurat kergitab silindrit. Schmidt kukub, nagu oleks teda löödud. Ajab end vaevaliselt püsti ja komberdab uksest välja. Samal hetkel kaob ka Kurat. Karoliina jookseb oma toast välja, märkab surnud Jani ja tardub.)
IPS (ruttab sisse): Ma tõin politsei! Aga jäin vist… (Karoliina jookseb oma tuppa.)
Öö. Paul ja proua Paul istuvad kahekesi kõrtsitoas. Põleb küünal.
PROUA PAUL: Ma sättisin neile juba ülemise korruse toa valmis. (Paul ei vasta midagi.)
PROUA PAUL: Mul on Karoliinast nii kahju!
PAUL: Tema on ikkagi elus.
PROUA PAUL: Aga nii kurb! Nutab kogu aeg.
PAUL: On ka põhjust.
PROUAPAUL: Ma lähen tema juurde, nutame koos. (Tõuseb.)
PAUL: Vahest tahab ta üksi olla?
PROUA PAUL: Arvad? Mina ei tea enam midagi… Oleksid võinud nii kenasti, rahulikult elada…
PAUL: Ärme räägi. Me oleme sinuga elus palju juttu ajanud, ajame veelgi, istume täna niisama. (Kurat astub sisse, taas vanades ja kulunud rõivastes.)
KURAT: Tervist, pererahvas! Näete, käisin minagi teie tütre pulmas, kuigi ei soovinud.
PAUL: Pulmi ju polnudki.
KURAT: Sellepärast käisingi.
PROUA PAUL: Mina teid ei näinud.
KURAT: Ma ei käinudki teie pärast. (Istub.) Ehh, hea on siin. Täna oli raske päev.
PAUL: Oo jaa… Soovite oma õlut?
KURAT: Mul on kaaslane ühes.
PAUL: Kus ta on? Ja kes see teie kaaslane võib olla? Jumal?
KURAT (naerab): Ei, ei! Üks siitkandi mees. Tule sisse! (Sisse astub Jan.)
PROUA PAUL: Püha taevas!
PAUL: On see vaim?
KURAT: Teate… Ma ei oska teile vastata, nii et te aru saaksite. Ei, läbipaistev ta küll ei ole.
JAN: Kus on Karoliina?
PAUL: Eks ikka oma toas. (Jan hakkab aeglaselt, kikivarvul trepist üles minema.)
PROUA PAUL: Aga… (Sosinal.) On ta ikka nagu inimene?
KURAT: Teie tütar ei märka küll mingit vahet.
PAUL: Kuidas te ta siia tõite? Kas sealt?
KURAT: No umbes. Ma ju teadsin seda lugu ja… Teil on siin nii kodune ja tore, mõelge ise, kas raatsib siis keegi siit lahkuda? Mida võib muuta üks vilets püstolilask? Tükk edevat tina? Ei, armas peremees, sellisesse hubasesse majja tullakse alati tagasi, nii ehk teisiti.
PROUA PAUL: Kas ta jääbki nüüd siia?
KURAT: Ainult öösiti. Rohkem ma ei või. Aga öösiti, jah. Igaveseks.
PAUL: Nii et päeval on minu tütar lesk ja öösiti abielunaine? Kummaline saatus küll. (Jan on jõudnud Karoliina ukse taha.)
JAN (sosinal): Karoliina! (Astub uksest sisse.) (Proua Paul hakkab vaikselt laulma, mõne aja pärast liitub temaga ka Kurat. Ainult Paul istub vaikselt ja mõtleb midagi.)
PROUA PAUL ja KURAT (laulavad): Kätte jõudis kevade, üles sulas maa. Lumememm, va naljamees, voolas minema. Tere, armas päikene, tule, anna suud! Sinu, kuldse järele igatsesid puud! Rohi tärkas, pääsulind tuli neegrimaalt.
Karu ärkas, kammis end, laulis valleraa! Tere, armas päikene, tule, anna suud! Sinu, kuldse järele igatsesid puud! Maamees pani kartuleid, tänan, hõiskas muld! Kase all üks ilus neid tegi kevadtuld!
PROUA PAUL: Noored on vist juba magama heitnud.
KURAT: