Kullesed on nõgimustad ja läigivad uute kummikute moodi. Need on roheliste konnade maimukesed. Ajavad tiigis mitmekaupa ringi. Ei, isegi mitte mitmekaupa, vaid karjakaupa ringi. Kulleseid on päratult. Mustmiljon. Sellised tembukad, vembukad, kullestele meeldib summas pullitada. Ise nagu rõõmupisikud, liputavad sabasupsukesi, naeravad. Miks mitte rõõmustada, päike kõrgel, madalvesi põhjani soe.
Kullesed sebivad nagu tangud pajas. Kihisevad ja kubistavad, lausa rõõm. Laura ei mõista, kuidas sellisest mustast kullesest võib tulla suur, roheline konn. Aga nii pidi olema, Laural pole põhjust mitte uskuda. Talle meeldib kulleste juubeldamine, ta adub kulleste elurõõmu. Laura ahmib peoga kullestepaksu. Need, paganad, panevad kähku nelja tuule poole plehku!
Ainult kaks jäävad pihku. Saab ometi lähemalt uurida. Kui vesi kaob sõrmede vahelt, jäävad kullesed veel viivuks siputama, siis soikuvad. Sihukesed mustad, libedad tupsukesed. Kuivanult kaotavad need oma läike, ahenevad kokku, suisa raugastuvad Laura silme ees, isegi kortsud tulevad.
Tea, mis sel kullesel kõhus? Pigistada polegi nii köömes, vingerdavad. Õnneks need ei piiksu, kiuksu ega kriiska. Muidu oleks raskem pigistada. Laura pigistab kullest, aga seal sees pole midagi, ei verd, ei konte, ei liha, mitte midagi.
Must plekk, märg koht. Kuhu kadus elurõõm, kuhu elu ise? Alles oli, et hetkega haihtuda.
Teised kullesed ei tunne oma õnnetu vennase pärast sugugi kurbust, nad isegi ei märka, et üks on puudu. Konnad ei kavatse samuti Lauraga sõdida, vähemalt kõva häältki teha, rusikat näidata, kas siis oma lapsi ei tulegi kaitsta? Laura on mossis, et konni ei koti nende lapsed kõige vähematki. Mitte kõige vähematki ei koti konni nende lapsed.
Laura läheb kukekannuseid korjama. Vaasi panemiseks. Tee jaoks ei korja, ärgu Ema oodakugi, selleks läheb palju, palju tarvis, Laural pole kannatust. Ei ole ja kõik, mida saab Laura sinna parata?
Aga mis see on? Tiigist sutsu eemal kukekannuste, pääsusilmade ja äraunustamislillede vahel on suur lomp. See lausa kubiseb kullestest. Lombiservad on kuivaks tahenenud, ning kullesed on ruumikitsikuses. Siin pole enam mingit juubeldamist, siin on puha kabuhirm ja surmahäda. Veeahtrad kohad on kangestunud kullestest tuubil. Need on juba hinge heitnud. Vett on vaja! Kui konnad ise midagi ette ei võta, muudkui mökutavad, siis peab keegi ju kullestele appi tulema!
Laura naaseb viivu pärast vana ämbriga, too jäi esimesena teele ette, aega pole. Laura ammutab tiigist ning tassib vee lompi. Ämber laseb läbi, mis sest. Kui kolm korda vett lompi kallatud, on sellest on abi tõusnud. Kullesed muutuvad elavamaks, Laura tunneb, et lootus on neisse tagasi tulnud. Nad loodavad Laura peale, mõistavad, et Laura päästab nad ära.
Laura muudkui tassib tiigist vett lompi. Ämber, tõbras, laseb läbi. Kui Laura väsinult kulleselombi ligi kükitab, näeb ta, et kullesed on jälle hullamas ja naerused.
Jälle on küllaga ruumi, kus sabajupsikuid soputada. Kullesed soputavad nüüd tänu pärast sabajupsikutega, kutsude kombel, naeratavad kohe Laurale endale. Laura naerab vastu, kõigil on rõõmu laialt. Toob veel tiigist paar ämbritäit. Ämber laseb läbi, ega küll liiga tee. Tuleb hiljem jälle kaema, oma hääst asjatoimetusest rõõmu tundma.
Laura tuleb vast paari päeva pärast, või pigem kolme-nelja päeva pärast. Varem ei saanud, aega polnud. Oh õudust! Vesi on tilgatumaks kuivanud. Miski ei tunnista suure, vägeva lombi olemasolust, ainult rohi sutsu heledam, maadligi vajunud, tükati musta kirmega kattunud. Laura oli mõelnud, et…
Ei, see ei saa nii olla! Tiigikullesed on endiselt lõbusad ja rõõmsad. Veelgi priskemad, veelgi eluga rahulolevamad. Konnad lasevad rõõmust krooksu. Üha innustuv krooksukoor hakkab suust valgeid kerakesi laskma. Näikse, et konnad puhuvad õhupalle. Tiigis toretseb pillerkaar! Miski koli ei sega. Kõik puhuvad õhupalle! Kõik konnaemad on rõõmsad! Kõik lapsed on jälle koos!
Kuidas konnakudu lombist tiiki sai? Eks kuidagi ikka said, eks konnad jätsid lõpuks selle mökutamise, kui nägid, et Laura päästab nende maimukesi, konnadel hakkas häbi, mõistus tuli tagasi. Olgu, kuidas on, aga see on tehtud. Kullesed on päästetud. Aga kuidas nad ometigi tiiki said? Ehk mingi maa-aluse käigu kaudu? Ah, ükspuha, Laura tahab samuti kullese moodi rõõmutseda.
Rasked riided
– KIRP SEE LUGES ÜKS KAKS KOLM, kleidist järgi jäi vaid tolm! Kirp see luges üks kaks kolm, kleidist järgi jäi vaid tolm! Kirp see luges üks kaks kolm, kleidist järgi jäi vaid tolm! – Laura loeb ja kargab, mõeldes sellest, kuidas teised ahhetavad, mida kostavad, kui ta uue kleidi selga paneb. Millal me läheme?
– Kuhu?
– Kuidas – kuhu? Kas Ema on juba unustanud? Laura mõtleb sellest hommikust õhtuni. Öösel ja aovalgel. Kleidiproovi! Uue kleidi proovi! Oravamammi juurde!
– Mitte Oravamammi, vaid proua Vēvere juurde. Küll me läheme. Praegu alles noorkuu, ütleb Miima, noorkuuga ei tohi minna.
– Miks?
Laura kahtlustab, et Ema lihtsalt puikleb. Ei taha lihtsalt minna ja kõik. Ning Miima lollitab samuti selle noorkuuga. Mis see kuu siia puutub? Mis see kõrgtaevane kuu Laura uude kleiti puutub? Ema lihtsalt ei taha, et Laura saaks uue kleidi. Ta tahab, et Laura käiks kogu suve Siberi vanades hilpudes!
– Häbi sul ei ole! Siberi vanades hilpudes! Need on inglise riided! Ning sandaletid samamoodi! Näevad nagu uued välja! Jaama-Anna juba päriski mult.
– Mida ta siis päris?
– Kas Siberis on kõikidel lastel sellised ilusad riided nagu Laural?
– Mida sa vastasid? – Isa tõstis silmad raamatult. Muidu ei saa kuidagi silmi raamatust lahti, aga, näe, sai ikka küll.
– Et ei, kõikidel pole, meil vedas hea õmblejaga. Mis ajast sind tüdrukute kleidid huvitavad?
– Mind ei huvita teie kleidid, vaid teie turvalisus. Just nii. See on turvalisuse küsimus. Laurale tuleb õmmelda normaalsed nõukogude riided, – Isa toetab Laurat.
– Aga riideid tuleb vanakuus õmmelda. Noorkuus õmmeldud riideid on raske kanda. Ja pestes kisuvad kohe kokku.
– Miima tarkus! – Isa muigab, see ärritab Ema.
– See on rahvatarkus! See on sadu ja tuhandeid kordi kontrollitud. See on rahva uskumus.
– Rahvast ei pruugi alati uskuda! – Isa ei kavatse alla anda. Ema samuti. Laura teab, mis järgneb.
– Vaata, parem, mis selle ahjuga on!
Laura on ära arvanud. Nojaa, ikka see ahi. Nojaa, jälle kisub tüliks.
Eks Laura läheb seepeale seda pakki uurima. Hetk on sobiv. Kuni tülitsevad, kuni lepivad. Laura saab sinnamaani rõõmustada ja nukrutseda.
Oma riiete pärast rõõmustada ja nukrutseda.
Pakis on Laura uus kleit. Aga see on liiga ilus. Roheline, sirelikarva taskutega. Laura ei saa seda selga panna, sest kõik näevad kohe, et see on välismaa kleit.
Pakis on samuti tumesinisest taftist traksidega seelik. On justkui tumesinine, aga keerutades sillerdab. Nagu virmalised Siberis. Korraks sinine, korraks roheline, korraks tulipunane. See on nii imeilus seelik! Laura süda pitsitab valust, ta ei tohi seelikuga käia, sest kõik saavad aru, et see on välismaa seelik.
Pakis on samuti pluus. Selline, mis seelikuga kokku sobib. Õrnast ja armsast kangast, helesinist värvi. Aga nööbid on kõige ilusamad. Need on suitsukarva säravad ning ümmarguste pärlite moodi. Laura ei pane seda mitte ealeski, mitte ealeski ei pane selga, mitte ealeski, sest siis teavad kõik, et see on välismaa pluus.
Mitte kellelgi ei tohi olla välismaa riideid! Muidu nähakse kohe, et tol inimesel on välismaaga side. Aga side on väga paha. Kohe väga paha. Välismaaga ei tohi miskit sidet olla! Koerakoonlastele ei meeldi välismaa. Inimene satub kohe musta nimekirja.