Aga kui oled tõesti öökulli tüüp, siis võta kõige olulisemaks tegevuseks aega lõuna paiku või õhtupoolikul.
Oma päeva kõige tõhusama aja leidmiseks analüüsi oma käitumist paari päeva jooksul. Koosta mõne päeva ajalogi ning pane iga veerandtunni järel paberile kirja, millega hetkel tegeled ning kuidas end tunned. Kui oled seda paar päeva teinud, siis avastad päevade rütmi: millal oled erksam ja loovam ning millal tahad lasta elul rahulikumalt kulgeda. Kõige olulisemate toimingutega tegelemine planeeri ärksatele aegadele, loiumatele ajavahemikele aga kohtumised-koosolekud, mis erilist pingutust ei nõua. Pealekauba saad teada, milliste tegevustega raiskad lihtsalt aega ning mida pole edaspidi mõtet teha.
Edaspidi tööta oma kõige tõhusamal ajal segamatult. Lülita telefon välja, pane Windows Live Messenger ja Skype kinni ning sulge meiliprogramm. Hakatuseks tööta segamatult kas või veerand või pool tundi ning aegamööda pikenda seda ajavahemikku paari tunnini.
See, keskendunult tegutsemise harjumus on enamiku ennast teostavate inimeste edu taga. Kettaheitja Gerd Kanter teeb peaaegu iga päev kindlal ajal trenni nagu ka teised tippsportlased, parimad muusikud harjutavad iga päev mitu tundi, meisterlikud õpetajad valmistavad tunde ette, pagarid küpsetavad, kokad proovivad uusi retsepte… Kui tegeled kõige olulisema tegevusega iga päev, siis muutud üha paremaks ning teostad end aina enam.
Kas või natuke
Ka Mark Forster soovitab oma raamatus „Do It Tomorrow“ tegelda kõige olulisema asjaga iga päev kas või natuke niipea kui võimalik. Kui pühendud kõige olulisemale tegevusele iga päev kas või natuke, siis liigub asi järjekindlalt edasi. Pealegi aitab „kas või natuke“ tegemine ettevõtmisega kiiresti pihta hakata, sest eelseisev ülesanne pole siis liiga suur.
Varem käisin hommikuti vahetult pärast ärkamist jooksmas ja võimlemas. Kui tuulisel sügishommikul sadas jäist vihma, oli päris raske voodist välja saada. Ärkamise vastu protestivat ja põõnamist jätkama kutsuvat destruktiivset häält peas sai kõige lihtsamini vaigistada teda rahustades ja talle öeldes, et jooksen paarsada meetrit ning pärast seda lähen uuesti magama. Tegelikkuses märkasin poole kilomeetri järel, et päris mõnus on sörkida ja magama ei kipu enam üldse. Lõpptulemusena lonkisin mõne kilomeetri ning see andis tipp-topp enesetunde.
Sama lugu on iga ebameeldiva või keeruliselt algava ülesandega. Võtame või mõne olulise suure kirjatöö. Tõrges destruktiivne hääl räägib kahe tooniga. Neist esimeses kõneleb hirm, mis ütleb: „Ei, unusta ära, see ülesanne on sulle liiga suur. Parem ära hakka jändama, nii ehk naa ei tule sa sellega toime.“ Teises kostab ahvatlus: „Jah, sa tegeled selle olulise asjaga küll, aga veidi hiljem. Enne loeme ajalehed läbi ning vaatame, millised uued e-kirjad on vahepeal tulnud, siis teeme tiiru Facebookis. Küll jõuad olulisega hiljem tegelda…“ Ning enne kui märkadki, oled paar tundi ära raisanud.
Aga kui õige prooviks seda kirjatööd visandada? Paneks kirja lihtsalt mõned mõtted, ühe siia ja teise sinna? Mõni minut pärast selle tegevuse algust märkad, kuidas tekst voolab paberile või arvutisse ning töö edeneb väga tempokalt ja lustiga. Selle asemel, et tuba ära koristada, pane üks raamat riiulisse. Selmet kirjutada aruanne valmis, visanda selle ülesehitus. Ülikooli lõputöö kirjutamise asemel visanda esimene ja viimane lause ning veel paar lauset, mis seovad algust lõpuga. Sellisel moel tööd mitme ringiga visandades jõuad märksa parema tulemuseni kui algusest peale täiuslikuna tehes.Forster lisab siia sõna „esmalt“: tee seda olulist asja iga päev kas või natuke, niipea kui võimalik. Tegele kõige olulisemaga enne, kui sukeldud e-kirjakasti, sest sealt tulevad juba uued kohustused ning nendega tegeldes täidad märkamatult oma päeva enne, kui jõuad kõige olulisema tegevuse peale mõeldagi. Kui tegeled esmalt veidi aega kõige olulisemaga, siis võid olla kindel: leiad selleks aega iga päev ning vähemalt üks, tähtsaim eesmärk liigub järjekindlalt lähemale.
Harjuta
1. Kirjuta kalendrisse homsed kolm kõige tähtsamat toimingut ja tee neist vähemalt üks ära hommikul esimesena – veel parem, kui suudad päeva jooksul tegelda kõigi kolmega. Kui midagi jääb tegemata, siis kirjuta see ümber päevale, millal sul on tegelikult võimalik see ära teha.
2. Vaata igal õhtul päevale tagasi ning tunnusta ennast. Seejärel planeeri järgmise päeva kolm olulisimat tegevust.
Sea selge siht
Uuri ennast
1. Kui hästi sa tead, mida kavatsed teha kümnekonna aasta pärast? Kirjelda seda.
2. Mis on kõige olulisem, mida tahad lähema aasta-paari jooksul ellu viia?
3. Millise uusaastalubaduse jätsid viimati täitmata? Mis tingis selle nurjumise?
Miks üldse peaksime mõtlema, kuidas oma aega paremini kasutada? Minu jaoks on kõige selgema pildi joonistanud ajajuhtimissüsteemi Getting Things Done looja David Allen, kes kaardistas neli ajakasutaja arhetüüpi.
Hakatuseks paneb Allen paika kaks telge. Kontrolli telg näitab, kui hästi on meil asjad kontrolli all ning kuivõrd oleme kursis, mis toimub meie enda ja ka meie meeskonna elus. Visiooni telg kajastab tulevikuvaate selgust ning sedagi, kui palju meil tuleb uusi ideid.
Allen leiab, et meis leidub nelja eri tüübi jooni – mõnd rohkem ja mõnd vähem. Pealegi muutume iga hetkega.
Esimene tüüp on Ohver, kel puudub nii visioon kui ka kontroll. Millal tundsid end viimati ohvrina? Kuidas käitusid? Mis tunne oli?
Oletame, et maailmas elab täiesti stiilipuhas Ohver, näiteks Peeter. Ta saabub tööle esimesena. Ikka selleks, et hommikul, kui keegi ei sega, midagi ära teha. Tavaliselt see ei õnnestu, sest tema ülemus helistab hetk hiljem ning uurib, kas Peeter on kella üheksaseks koosolekuks valmis. Loomulikult ta pole, aga ta valetab, et on, ning asub kiiresti koosolekut ette valmistama. Veerand tunni pärast tuleb sekretär ning palub Peetril saiakeste järele lipata. Loomulikult ta läheb. Pagaripoodi ta ei jõua, sest midagi tuleb enne vahele. Nii ta rabeleb õhtuni – vahepeal pole aega lõunatki süüa. Õhtul koju minnes kordub kõik taas: „Pets, vii prügiämber välja! Kaua ma pean ootama!!!“ käratab abikaasa. Pärast seda pole teda enam keegi näinud. Õnneks on meil tegemist arhetüübiga, mitte tegelikult elava inimesega.
Mille järgi endas võimalikult vara Ohver ära tunda, et midagi ette võtta? Parimaid indikaatoreid on kaks tegusõna: „pean“ ja „tahan“. Ohver „peab“ kõiki asju tegema – kõigeks tuleb surve väljastpoolt. Talle tundub, et ta ise ei saa midagi teha ega otsustada.
Teist arhetüüpi iseloomustab lauskontroll ja visiooni täielik puudumine. Nimetagem teda Mikrodirektoriks.
Tüüpiline Mikrodirektor helistab sulle pärast e-kirja saatmist, et üle küsida, kas sa ikka said selle kätte. Hetk hiljem näed teda juba oma uksel, sest tal jäi kripeldama, kas äsjase telefonikõne teises otsas olid ikka sina. See on tüüp, kes helistab sulle kell pool neli hommikul, et uurida, kas sa ikka magad hästi.
Kolmas arhetüüp on Mikrodirektori täielik vastand: Hullule Loojale on unistuste piiriks taevas, kuid mis tahes kontroll jääb talle täiesti võõraks. Kui tavaliselt käib inimesel päeva jooksul peast läbi 40 000 – 60 000 mõtet, siis Hullu Looja puhul on need kõik ideed. Ta marsib tuppa kõige sobimatumal hetkel ning innustab inimesi ettevõttes kannapööret tegema. Juba järgmisel hetkel kavandab ta maja ette ümbruskonna lastele mänguväljakut. Poolteist minutit hiljem ärgitab uut olulist uut ettevõtmist alustama. Ning viie minuti pärast räägib innustunult filmist, mida ta kohe-kohe tegema asub.
Paraku ei vii ta ühtki neist ideedest ellu, sest tal puudub uitmõtete teostamiseks vajalik kontroll. Hull Looja uputab kaaslased lõppematusse ja vahel ka tüütusse ideedevoolu, mille ääretus nullib igasuguse