Texaco Towers
Mõni päev pärast Raskini lahkumist läks Jobs Apple II ingelliku näo ja üleannetu käitumisega noore inseneri Andy Hertzfeldi juurde, kes sarnanes oma sõbra Burrell Smith’iga. Hertzfeld meenutas, et enamik tema kolleege kartis Jobsi, „sest ta võis ootamatult ärrituda ja kaldus kõigile välja ütlema oma arvamust, mis enamasti ei olnud sugugi heakskiitev.” Aga Hertzfeldile ta meeldis. „Kas sa oled ka osav?” küsis Jobs kohe, kui oli sisse astunud. „Tahame, et Maci kallal töötaksid ainult kõige paremad, ja ma pole kindel, kas sa oled piisavalt osav.” Hertzfeld teadis, mida vastata. „Ütlesin, et olen enda arvates päris osav.”
Jobs lahkus ja Hertzfeld asus uuesti tööle. Samal pärastlõunal nägi ta Jobsi üle lauda piirava vaheseina kiikamas. „Mul on sulle häid uudiseid,” teatas Jobs. „Sa töötad nüüd Maci meeskonnas. Tule kaasa.”
Hertzfeld vastas, et tal läheb veel paar päeva poolelioleva Apple II töö lõpetamiseks. „Mis saab olla tähtsam kui Macintosh’i kallal töötamine?”päris Jobs. Hertzfeld selgitas, et ta peab Apple II DOSprogrammi sinnamaale valmis tegema, et saaks selle kellelegi teisele üle anda. „Sa raiskad sellega aega!” vastas Jobs. „Keda huvitab Apple II? Apple II on mõne aasta pärast välja surnud. Macintosh on Apple’i tulevik ja sa hakkad sellega kohe pihta!”Seda öeldes tõmbas Jobs Hertzfeldi Apple II juhtme seinast välja, nii et kood, mille kallal viimane töötas, kustus. „Tule kaasa,” ütles Jobs. „Ma viin su sinu uue töölaua juurde.” Jobs sõidutas Hertzfeldi koos arvutiga oma hõbedase Mercedesega Macintosh’i kontorisse. „See on sinu uus laud,” teatas ta, osutades kohale Burrell Smith’i kõrval. „Tere tulemast Maci meeskonda!” See oli olnud Raskini laud. Raskin oli tõtt-öelda lahkunud nii suure kiiruga, et mõnes sahtlis oli veel temast mahajäänud träni, sealhulgas mudellennukid.
Jobsi põhiline eesmärk 1981. aasta kevadel oma meeskonda liikmeid värvates oli veenduda, et nad suhtuksid tootesse kirglikult. Vahel tõi ta mõne potentsiaalse kandidaadi ruumi, kus ootas kinnikaetud Maci-prototüüp, tõmbas dramaatiliselt katte pealt ja jälgis inimese reaktsiooni. „Kui ta silmad lõid särama ja ta läks hiire juurde ning hakkas klikkima, siis Steve naeratas ja palkas ta,” meenutas Andrea Cunningham. „Ta tahtis, et nad ütleksid: „Oh sa raks!””
Bruce Horn oli üks Xerox PARC-i programmeerijaid. Kui mõned tema sõbrad, Larry Tesler nende seas, otsustasid Macintosh’i rühmaga liituda, kaalus sama ka Horn. Aga siis sai ta hea pakkumise ja 15 000-dollarilise preemia ühelt teiselt firmalt. Jobs helistas talle reede õhtul. „Sa pead hommikul Apple’isse tulema,” teatas ta. „Mul on sulle palju näidata.” Horn läks ja Jobs veenis ta ümber. „Steve oli ülimalt innustunud sellest vapustavast seadmest, mis pidi maailma muutma,” meenutas Horn. „Ta sundis mind ümber mõtlema oma jõulise isiksusega.” Jobs näitas Hornile, kuidas täpselt plastmassi vormitakse, kui täiuslikult see kokku sobib ning kui hea emaplaat seest välja näeb. „Ta tahtis, et ma näeksin kõike, mis meid ees ootab, ja see oli otsast lõpuni läbimõeldud. Ütlesin, et ei näe säärast kirglikku suhtumist iga päev, ja läksingi sinna tööle.”
Jobs üritas koguni Wozniakki uuesti tööle värvata. „Mulle ei meeldinud, et ta ei olnud enam suurt midagi teinud, aga siis mõtlesin, et tema geniaalsuseta poleks ma nii kaugele jõudnud,” rääkis Jobs mulle hiljem. Aga just siis, kui Jobsil õnnestus sõbras juba mõningast huvi äratada, kukkus Wozniak oma uue ühemootorilise Beechcraft lennukiga Santa Cruzist õhku tõustes alla. Ta jäi hädavaevu ellu ja kannatas osalise mälukaotuse all. Jobs käis haiglas, aga kui Wozniak toibus, otsustas ta, et on aeg Apple’ist eemalduda. Kümme aastat pärast Berkeley poolelijätmist otsustas ta viimaks ülikooli tagasi minna ja kraadi omandada, õppides Rocky Raccoon Clarki nime all.
Selleks et projekt päriselt tema omaks saaks, otsustas Jobs, et sel ei tohiks olla Raskini lemmikõuna nimi. Mitmetes intervjuudes oli Jobs võrrelnud arvuti mõju ajule jalgratta leiutamisega – inimese oskus jalgratast leiutada võimaldas tal liikuda kiiremini kui kondor, ja samamoodi võimendaks oskus luua arvuteid inimeste ajupotentsiaali. Nii määras Jobs ühel päeval, et Macintosh’i asemel saab arvuti nimeks Jalgratas. See ei läinud siiski läbi. „Burrell ja mina arvasime, et see on maailma tobedaim nimi, ja keeldusime uut nime kasutamast,” meenutas Hertzfeld. Kuu aja pärast oli see mõte unustatud.
1981. aasta alguses oli Maci meeskonnas ligi kakskümmend inimest ja Jobs otsustas, et neil on vaja suuremaid ruume. Ta kolis rühma kogu täiega Apple’i peamajast umbes kolme kvartali kaugusel asuvasse kahekorruselise pruuni laastkatusega maja teisele korrusele. See asus Texaco bensiinijaama läheduses ja seetõttu hakati seda nimetama Texaco Towersiks. Et kontoris veidi rõõmsamat meeleolu luua, lasi ta meeskonnal osta stereosüsteemi. „Burrell ja mina jooksime poodi ning ostsime hõbedase kassettmaki ära enne, kui ta jõudis meelt muuta,” meenutas Hertzfeld.
Jobsi triumf oli peagi lõplik. Mõni nädal pärast võitu Raskini üle aitas ta Apple’i presidendi kohalt lahti kangutada ka Mike Scotti. Scotty oli muutunud aina imelikumaks, olles vahel leebe ja sealsamas armutu. Lõpuks ei toetanud teda enam ka töötajad, sest ta üllatas neid koondamislainega, mille viis läbi tüüpilise hoolimatusega. Lisaks tekkis tal mitmesuguseid tervisehädasid alates silmapõletikust kuni narkolepsiani. Ajal, mil Scott viibis Hawaiil puhkusel, kutsus Markkula tippjuhid kokku ja küsis, kas Scott tuleks välja vahetada. Enamus, Jobs ja Couch kaasa arvatud, oli selle poolt. Markkula asuski üsna passiivselt presidendi kohuseid täitma ja Jobs avastas, et ta võib nüüd Maciga teha seda, mida ise tahab.
ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK
REAALSUSE PAIGALTLÜKKAMISE VÄLI
Oma reeglite järgi tegutsemine
Esialgne Maci meeskond 1984. aastal: George Crow, Joanna Hoffman, Burrell Smith, Andy Hertzfeld, Bill Atkinson ja Jerry Manock.
Kui Andy Hertzfeld Macintosh’i rühmaga liitus, rääkis üks teine tarkvaradisainer – Bud Tribble – talle, et tööd on veel tohutult palju. Jobs tahtis, et arvuti oleks valmis 1982. aasta jaanuariks ehk vaevu aasta pärast. „Hullumeelsus,” sõnas Hertzfeld. „Võimatu.” Tribble ütles, et Jobs ei lepi vähemaga. „Kõige õigem on olukorda kirjeldada väljendiga „Star Trekist”,” selgitas Tribble. „Steve’il on reaalsuse paigaltlükkamise väli.” Kui Hertzfeld seepeale hämmeldunud näo tegi, kirjeldas Tribble asja täpsemalt. „Tema kohalolek muudab tegelikkuse ümbervormitavaks. Ta võib kõiki peaaegu kõiges veenda.
Kui teda pole läheduses, siis selle mõju kaob, aga realistlikud ajakavad on selle tõttu üsna mõeldamatud.”
Tribble meenutas, et ta võttis selle fraasi üle „Star Treki” „Menagerie”-osadest, „kus tulnukad loovad pelgalt vaimujõuga endale uue maailma”. Ta kasutas seda fraasi komplimendi, aga ka hoiatusena: „Steve’i välja oli ohtlik sattuda, kuid see aitas tal ka tegelikult reaalsust muuta.”
Algul arvas Hertzfeld, et Tribble liialdab, aga olles kaks nädalat Jobsiga koos töötanud, sai temast selle nähtuse terane jälgija. „Reaalsuse paigaltlükkamise väli oli segu karismaatilisest retoorilisest stiilist, vankumatust tahtest ja soovist sobitada kõik faktid käesoleva eesmärgiga,” rääkis ta.
Hertzfeld avastas, et selle välja eest pole pääsu. „Kummalisel kombel mõjutas reaalsuse paigaltlükkamise väli sind ka siis, kui teadsid, et see on olemas. Arutlesime tihti erinevate võtete üle, kuidas seda vältida, aga peagi andis suur osa meist alla ja me leppisime selle kui paratamatu loodusjõuga.” Kui Jobs oli otsustanud, et kontori külmikus tuleb karastusjoogid asendada mahetoodetud Odwalla apelsini-