Aasta pärast Lisa sündi nõustus Jobs isadustestiga. Brennani perekond oli üllatunud, aga Jobs teadis, et peagi toimub Apple’i esimene avalik aktsiaemissioon, ja otsustas selle asja enne ära lahendada. DNA-analüüs oli siis veel uus asi, ja Jobsi analüüs võeti California ülikoolis. „Olin DNA-analüüsist lugenud ja andsin selle hea meelega, et asi lõpetatud saaks,” ütles ta. Tulemus näis isadust kinnitavat. Aruandes oli kirjas: „Isaduse tõenäosus… 94, 4 %.” California kohus määras Jobsile maksta iga kuu 385 dollarit alimente, ta pidi alla kirjutama isaduse tunnistamise avaldusele ja tagastama maakonnale 5856 dollarit sotsiaalabi raha. Talle määrati ka külastusõigus, aga ta ei kasutanud seda väga pikka aega.
Ka siis moonutas Jobs aeg-ajalt end ümbritsevat reaalsust. „Ta rääkis sellest viimaks juhatusele,” meenutas Arthur Rock, „aga kinnitas endiselt, et võib-olla ta siiski ei ole isa. Ta oli segane.” Jobs ütles Time’i ajakirjanikule Michael Moritzile, et kui statistikat analüüsida, siis on selge, et “28 % USA meestest võivad olla selle lapse isa”. See oli vale ja veider väide. Asja tegi hullemaks see, et kui Chrisann Brennan hiljem Jobsi intervjuust kuulis, arvas ta ekslikult, et Jobs väitis, et ta võis magada 28 % USA meestega. „Ta üritas jätta minust litsi mulje,” meenutas Brennan. „Ta kirjeldas mind hoorana, et ei peaks vastutust võtma.”
Aastaid hiljem kahetses Jobs oma käitumist, ja see oli üks neid harvu kordi, kui see juhtus:
Soovin, et oleksin käitunud teisiti. Ma ei suutnud end siis isana ette kujutada ja keeldusin sellega tegelemast. Aga kui analüüsi vastus näitas, et ta on minu tütar, ei kahelnud ma selles. Olin nõus teda kaheksateistkümneaastaseks saamiseni toetama ja andma ka Chrisannile raha. Ostsin Palo Altos maja, lasin selle korda teha ja neil seal tasuta elada. Chrisann otsis Lisale häid koole, mille eest mina maksin. Püüdsin käituda õigesti. Kui saaksin seda uuesti teha, toimiksin teisiti.
Kui see asi sai lahendatud, läks Jobs eluga edasi, muutudes mõnes mõttes täiskasvanulikumaks. Ta lõpetas uimastite tarvitamise, loobus liiga rangest taimetoidudieedist ja vähendas zen-väljasõitudel veedetud aega. Ta lasi juuksed stiilsesse soengusse lõigata ning ostis ülikondi ja särke nooblist San Francisco meesterõivaste poest Wilkes Bashford. Tal tekkis tõsine suhe Regis McKenna ühe töötaja, kauni polüneesia-poola päritolu Barbara Jasinskiga.
Loomulikult ei kadunud lapsik mässuline käitumine täielikult. Tema, Jasinski ja Kottke käisid Stanfordi lähedal Interstate 280 ääres Felt Lake’is sageli alasti ujumas ja Jobs ostis 1966. aasta BMW R60/2 mootorratta, mille lenkstangi otste külge kinnitas oranžid tutid. Ta võis olla ka kasvatamatu: alandas ettekandjaid ja saatis tihti toidu tagasi, öeldes, et see on „saast”. Firma esimesel halloween’ipeol 1979. aastal riietus ta poolirooniliselt Jeesus Kristuseks, mis põhjustas palju pahameelt. Ka kodu rajamisel oli ta kiiksuga: ostis Los Gatose mägedes maja ning sisustas selle vaid Maxfield Parrishi maali, Brauni kohvimasina ja Henckelsi nugadega. Kuna ta oli mööbli valimisel kohutavalt pirtsakas, oligi maja tühi – ilma voodite, toolide ja diivaniteta. Tema magamistoa keskel oli madrats, seintel raamitud Einsteini ja Maharaj-ji fotod ning põrandal Apple II.
KAHEKSAS PEATÜKK
XEROX JA LISA
Graafilised kasutajaliidesed
Uus lapsuke
Apple II viis firma Jobside garaažist uue tööstusharu tippu. Selle läbimüük kasvas tohutult, 1977. aasta 2500 ühikult 210 000 ühikuni 1981. aastal. Aga Jobs oli rahutu. Apple II ei saanud ju igavesti edukas olla, ja ta teadis ka, et olenemata sellest, kui palju vaeva tema selle kallal nägi, alates elektrikaablist kuni korpuseni, peetakse seda ikkagi Wozniaki meistriteoseks. Tal oli vaja oma arvutit. Ent veelgi enam tahtis ta toodet, mis tema enda sõnul jätaks universumisse oma jälje.
Algul lootis ta, et seda rolli täidab Apple III. Sel oleks suurem mälumaht, ekraanile mahuks ritta neljakümne asemel kaheksakümmend märki ning sellega saaks kirjutada suuri ja väikseid tähti. Andes järele kirele tegelda tööstusdisainiga, määras Jobs kindlaks korpuse suuruse ja kuju ega lubanud kellelgi seda muuta ka siis, kui insenerid trükkplaadile komponente juurde lisasid. Tulemuseks olid osasid täistopitud plaadid, mille pistmikud ei töötanud korralikult. Apple III toodi turule 1980. aasta mais, ent see ei olnud menukas. Üks inseneridest, Ray Wigginton, võttis asja kokku nii: „Apple III oli nagu grupiseksi ajal eostatud laps. Hiljem oli kõigil jube peavalu ja keegi ei tunnistanud seda sohilast omaks.”
Selleks ajaks oli Jobs end Apple II-st distantseerinud ja otsis paaniliselt mooduseid, kuidas luua midagi radikaalselt erinevat. Esmalt kaalus ta puutetundlike ekraanide tootmist, aga see masendas teda. Ta saabus ühele esitlusele hilinemisega, niheles natuke aega ja katkestas siis insenere keset esitlust järsult: „Tänan teid!”Insenerid olid segaduses. „Kas me peame lahkuma?”küsis keegi. Jobs vastas jaatavalt ja hurjutas kolleege ajaraiskamise pärast.
Siis palkas ta Apple’isse kaks Hewlett-Packardi inseneri, et nood töötaksid välja täiesti uue arvuti. Jobsi valitud nimi oleks jahmatanud ka kõige tülpinumat psühhiaatrit. See oli Lisa. Teistele arvutitele oli antud disainerite tütarde nimesid, aga Lisa oli tütar, kelle Jobs oli hüljanud ega olnud veel päriselt enda omaks tunnistanudki. „Võib-olla oli siin mängus süütunne,” ütles Andrea Cunnigham, kes töötas Regis McKenna agentuuris selle projektiga. „Pidime välja mõtlema mingi lühendi, et saaksime väita, et see pole seotud tema tütre Lisaga.” Nad mõtlesid tagantjärele välja sõnad local integrated systems architecture, ja ehkki sel puudus tähendus, sai sellest nime ametlik selgitus. Insenerid kutsusid arvutit Lisa: invented stupid acronym (eesti ’väljamõeldud tobe akronüüm’). Kui ma selle kohta aastaid hiljem pärisin, tunnistas Jobs lihtsalt: „Muidugi sai see nime minu tütre järgi.”
Lisal oli 2000 dollarit maksev kuueteistkümnebitine mikroprotsessor. Apple II-l oli olnud kaheksabitine protsessor. Ilma Wozniaki geniaalsuseta – too tegeles ikka vaikselt Apple II täiustamisega – lõid insenerid lihtsa arvuti, millel oli tavaline tekstinäidik, mis ei suutnud võimsa mikroprotsessoriga suurt midagi korda saata. Jobs muutus kannatamatuks, sest see tõotas tulla liiga igav.
Üks programmeerija süstis projekti siiski mõningast elu – see oli Bill Atkinson. Ta oli neuroteaduste doktoriõppe tudeng, üsna palju ka LSDga eksperimenteerinud. Kui teda Apple’isse tööle kutsuti, ta keeldus. Siis saatis Apple talle lennukipileti ning ta otsustas seda kasutada ja lasta Jobsil proovida end veenda. „Me leiutame tulevikku,” ütles Jobs talle kolmetunnise kihutuskõne lõpuks. „Mõtle, et sa surfad laine eesmisel serval. See on joovastav! Nüüd mõtle, et oled sama laine tagumises otsas ja sõuad surfilaual lamades kätega edasi. See pole kaugeltki sama lõbus. Tule siia ja jäta universumisse oma jälg.” Atkinson nõustus.
Atkinsoni takused juuksed ja pikad vuntsid ei varjanud tema energilist näoilmet. Ta oli geniaalne, ehkki mitte päris Wozi tasemel, ja suhtus Jobsi kombel kirglikult laheda disainiga toodetesse. Tema esimeseks tööks sai mõelda välja programm, mis aitab jälgida aktsiaportfelli, valides automaatselt Dow-Jonesi kliendinumbri, kuulab kursid ära ja katkestab kõne. „Pidin selle kiiresti välja töötama, sest ühes Apple II ajakirjareklaamis istub mees köögilaua taga, vaatab börsikursside graafikutega täidetud Apple’i ekraani ja tema naine naeratab talle säravalt. Kuna säärast programmi polnud olemas, pidin selle välja mõtlema.” Järgmisena mõtles ta Apple II jaoks välja tipptasemel programmeerimiskeele Pascali versiooni. Jobs oli sellele vastu, arvates, et BASIC-ust Apple II-le piisab, ent ütles Atkinsonile: „Kui see on sinu tõsine soov, annan sulle kuus päeva aega mulle vastupidist tõestada.” Atkinson sai sellega hakkama ja Jobs austas teda elu lõpuni.
1979.aasta sügisel oli Apple’il Apple II-le kolm võimalikku järglast. Kõigepealt õnnetu Apple III, teiseks Lisa, milles Jobs oli juba pisut pettunud, ja kusagil – esialgu küll väljaspool Jobsi huviorbiiti – seni veel tühine projekt, mille järgi taheti luua madala hinnaga seadet. Seda projekti juhtis koloriitne kuju Jef Raskin, kes oli ka Bill Atkinsoni endine õpetaja. Raskini eesmärgiks