Graafilise kasutajaliidese GUI (loe: guui) kasutuselevõttu lihtsustas teine Xerox PARC-i uudne idee – bittrasterid. Sinnamaale oli enamik arvuteid märgipõhised. Trükkinud klaviatuuril märgi, näitas arvuti seda ekraanil enamasti helendava rohelisena tumedal taustal. Kuna tähti, numbreid ja sümboleid oli piiratud arv, ei olnud selle saavutamiseks palju vaja. Bittrasterite puhul kontrollivad ekraanil olevaid piksleid arvuti mälu bitid. Et ekraanile midagi kirjutada – näiteks tähti –, peab arvuti igale pikslile ütlema, kas see on hele või tume, ja värvide puhul seda, mis värvi on vaja. See kasutaks küll palju arvutusvõimsust, aga võimaldaks luua suurepärast graafikat, kirja suurusi ja lahedaid ekraanikuvasid.
Bittrasterid ja graafiline kasutajaliides said Xerox PARC-i prototüüparvutite, nagu Alto, ja selle objektorienteeritud programmeerimiskeele Smalltalki osaks. Jef Raskin otsustas, et need funktsioonid on andmetöötluse tulevik. Ta hakkas Jobsi ja teisi Apple’i kolleege tagant utsitama, et nood Xerox PARC-is ära käiksid.
Raskinil oli üks mure: Jobs pidas teda talumatuks teoreetikuks ehk, Jobsi sõnadega, „mõttetuks töllmokaks”. Nii palus Raskin appi oma sõbra Atkinsoni, keda Jobs pidas geeniuseks, veenmaks Jobsi huvituma Xerox PARC-is toimuvast. Raskin ei teadnud, et Jobs töötas samal ajal sootuks keerulisema tehingu kallal. Xeroxi riskikapitali osakond soovis 1979. aastal võtta osa Apple’i finantseerimise teisest ringist. Jobs tegi neile pakkumise: „Lasen teil investeerida Apple’isse miljon dollarit, kui te lubate mind PARC-i.” Xerox nõustus näitama Apple’ile oma uut tehnoloogiat ja vastutasuks sai firma osta 100 000 aktsiat hinnaga kümme dollarit tükk.
Kui Apple aasta hiljem esmakordselt aktsiaid emiteeris, olid Xeroxi miljoni eest ostetud aktsiad väärt 17, 6 miljonit dollarit. Apple sai tehingust ikkagi suuremat kasu. 1979. aasta detsembris läks Jobs koos kolleegidega Xerox PARC-i tehnoloogiat uurima. Taibanud, et talle ei näidatud kõike, ajas Jobs asja niikaugele, et talle tehti mõni päev hiljem veelgi põhjalikum ringkäik. Larry Tesler oli üks neid Xeroxi teadlasi, kes kutsuti esitlust tegema, ja ta näitas hea meelega tööd, mida peakontoris kükitavad ülemused piisavalt ei hinnanud. Teine esitluse tegija, Adele Goldberg, oli jahmunud, et tema firma oli valmis loobuma oma kroonijuveelidest. „See oli uskumatult rumal ja napakas mõte ning ma püüdsin võidelda selle vastu, et Jobsile üldse midagi antaks,” meenutas ta.
Esimesel esitlusel sai Goldberg oma tahtmise. Jobs, Raskin ja Lisa meeskonna juht John Couch viidi suurde fuajeesse, kuhu oli üles seatud Xerox Alto. „Näitasime üsna väheseid rakendusi, peamiselt tekstitöötlust,” meenutas Goldberg. Jobs ei jäänud rahule ja helistas Xeroxi peakontorisse, nõudes enamat.
Ta kutsutigi mõni päev hiljem tagasi, ja seekord võttis ta kaasa suurema meeskonna, kuhu kuulusid ka Bill Atkinson ja Xerox PARC-is töötanud nüüdne Apple’i programmeerija Bruce Horn. Mõlemad mehed teadsid, mida otsida. „Kui ma töö juurde jõudsin, käis tõsine melu ning mulle öeldi, et Jobs ja rühm tema programmeerijaid ootavad konverentsisaalis,” rääkis Goldberg. Üks tema insenere üritas nende meelt lahutada tekstitöötlusprogrammi esitlemisega. Aga Jobs muutus aina kärsitumaks. „Lõpetame selle jama!” hüüdis ta korduvalt. Nii tulid Xeroxi töötajad kokku ja otsustasid, et näitavad ainult õige natuke rohkem. Nad leppisid kokku, et Tesler tutvustab programmeerimiskeelt Smalltalki, aga ainult selle „salastamata” versiooni. „See pimestab Jobsi ja ta ei saagi teada, et talle ei avaldatud salastatud versiooni,” ütles rühma juht Goldbergile.
Nad eksisid. Atkinson ja teised olid lugenud Xerox PARC-is avaldatud uurimistöid ja teadsid, et neile ei näidatud kõike. Jobs helistas Xeroxi riskikapitali osakonna juhatajale ja lõi lärmi. Firma peakontorist Connecticutist helistati seepeale kohe PARC-i ja teatati, et Jobsile ja tema kolleegidele tuleb kõike näidata. Goldberg tormas vihasena minema.
Kui Tesler tõelise saladuse pealt katet kergitas, olid Apple’i inimesed vapustatud. Atkinson põrnitses ekraani ja uuris kõiki piksleid nii hoolega, et Tesler tundis kaelal tema hingeõhku. Jobs kargas ringi ja vehkis erutatult kätega. „Ta hüppas nii palju ringi, et ma ei kujuta ette, kuidas ta suutis esitlust jälgida, aga see tal õnnestus, sest ta esitas aina uusi küsimusi,” meenutas Tesler. „Ta oli kohutavalt elevil.” Jobs korrutas, et tema meelest on uskumatu, et Xerox pole seda tehnoloogiat käiku lasknud. „Te istute kullatünni otsas,” hüüdis ta. „Uskumatu, et Xerox pole seda kasutusse võtnud!”
Smalltalki esitlus tõi välja kolm hämmastavat funktsiooni. Üks oli see, et arvuteid saab võrgu kaudu üksteisega ühendada, ja teine see, kuidas objektorienteeritud programm töötab. Ent Jobs ja tema meeskond ei pööranud neile funktsioonidele suuremat tähelepanu, sest neid rabas jalust kolmas – graafiline kasutajaliides, mille rakendamise muutis võimalikuks bittrasteritega ekraan. „Mul oleks nagu udu silme eest kerkinud,” meenutas Jobs. „Kujutasin ette arvutite tulevikku.”
Kui külaskäik Xerox PARC-i kaks tundi hiljem läbi sai, sõidutas Jobs Bill Atkinsoni Apple’i kontorisse Cupertinos. Ta kihutas kiiresti ning sama kiirelt liikusid ka tema mõte ja suu. „See’p see ongi!” hüüdis ta, rõhutades iga sõna. „Me peame seda tegema!” Säärast läbimurret oligi ta oodanud: teha arvuti, millel on rõõmsameelne, ent taskukohane kujundus – nagu Eichleri majadel – ja mida on sama lihtne kasutada kui elegantseid köögimasinaid.
„Kaua selle teostamiseks aega läheb?” küsis ta.
„Ma ei tea,” vastas Atkinson. „Võib-olla kuus kuud.” See oli meeletult optimistlik, aga samas ka motiveeriv oletus.
„Suurepärased kunstnikud varastavad”
Apple’i reidi Xerox PARC-i kirjeldatakse vahel ka kui tööstusajaloo suurimat röövi. Jobs toetas seda arvamust aeg-ajalt uhkusega. Ta ütles kord: „Picasso armastas öelda: „Head kunstnikud kopeerivad, suurepärased varastavad”, ja meie oleme alati häbitult häid ideid varastanud.”
Teisalt valitses ka arvamus, mida Jobs samuti vahel toetas, et juhtunu oli mitte niivõrd röövimine Apple’i poolt kui Xeroxi möödapanek. „Nad olid koopiamasinainsenerid, kes ei taibanud mõhkugi arvutitest,” ütles Jobs Xeroxi juhtide kohta. „Nii jäidki neile arvutitööstuse suurima võidu asemel tühjad pihud. Xerox oleks võinud saada kogu arvutitööstuse valitsejaks.”
Mõlemas hinnangus on palju tõtt, aga see pole veel kõik. T. S. Eliot märkis, et kontseptsiooni ja loomingu vahele jääb vari. Innovatsiooni annaalides on uued ideed ainult üks osa lõplikust võrrandist. Nende elluviimine on samasuguse tähtsusega.
Jobs ja tema insenerid parendasid oluliselt Xerox PARC-is nähtud algelist graafilist kasutajaliidest ja nad oskasid selle kasutusele võtta nii, nagu Xerox poleks iialgi suutnud. Näiteks oli Xeroxi hiirel kolm klahvi, see oli üsna keeruline, maksis kolmsada dollarit ega liikunud sujuvalt. Mõni päev pärast teist külaskäiku Xerox PARC-i läks Jobs kohalikku tööstusdisaini firmasse IDEO ja rääkis ühele selle rajajaist, Dean Hoveyle, et tahab lihtsat ühe klahviga hiirt, mis maksab viisteist dollarit. „Ja ma tahan seda kasutada ka laminaadi ja teksaste peal,” lisas ta. Hovey oli nõus.
Muutused leidsid aset nii pisiasjades kui ka kogu kontseptsioonis. Xerox PARC-i hiirega ei saanud kuvaakent ekraanil liigutada. Apple’i insenerid mõtlesid välja liidese, millega sai liigutada nii aknaid kui faile, ning lisaks sai sellega faile kausta lisada. Xeroxi süsteemi puhul oli mingi funktsiooni kasutamiseks – näiteks akna suuruse muutmiseks või faili otsimiseks mõeldud laiendi muutmiseks