Paljud inimesed moonutavad reaalsust. Jobsile oli see võte saavutada mingi eesmärk. Wozniak, kes oli samavõrd aus kui Jobs kaval, imetles selle mõju. „Ta mõjutab reaalsust siis, kui tal on tekkinud mingi loogikavastane tulevikuvisioon. Näiteks ütles ta mulle, et ma suudan luua Breakout-mängu mõne päevaga. Sa saad aru, et see ei ole võimalik, aga tema oskab selle usutavaks muuta.”
Kui Maci meeskonna liikmed Jobsi reaalsuse paigaltlükkamise välja mõju alla sattusid, olid nad sellest lausa hüpnotiseeritud. „Ta meenutas mulle Rasputinit,” rääkis Debi Coleman. „Ta vaatas sind puuriva pilguga, seejuures silmi pilgutamata. Ta võinuks sel hetkel pakkuda sulle kas või lillat limonaadi, ja sa oleksid seda joonud.” Ent nagu Wozniak, nii uskus ka tema, et reaalsuse paigaltlükkamise väli andis Jobsile energiat – see võimaldas Jobsil innustada oma meeskonda muutma arvutitööstuse ajaloo suunda ning teha seda Xeroxi või IBM-iga võrreldes olematute vahenditega. „See oli iseenesest täideminev reaalsus,” väitis Coleman. „Sa saatsid korda võimatut, sest ei saanud aru, et see on võimatu.”
Reaalsuse paigaltlükkamise aluseks oli Jobsi veendumus, et tema kohta reeglid ei kehti. Selle kohta oli tal ka tõendeid: lapsena oli ta ju sageli suutnud reaalsust oma tahtele allutada. Mässumeelsus ja jonnakus olid tema olemuse lahutamatu osa. Talle oli sisendatud, et ta on eriline, väljavalitu, vaimselt valgustatud olevus. „Tema meelest on mõned inimesed – nagu Einstein, Gandhi ja India gurud – erilised, ja tema on üks neist,” meenutas Hertzfeld. „Ta rääkis sellest Chrisannile. Kord vihjas ta mulle, et on vaimselt valgustatud. Peaaegu nagu Nietzsche.” Jobs ei lugenud Nietzschet, aga filosoofi seisukohad tahtejõu ja üliinimese erilisuse kohta olid tema arust loomulikud. Nietzsche kirjutas oma raamatus „Thus Spoke Zarathustra”: „Meelel on oma tahe, ja see, kes oli maailma jaoks kadunud, vallutab nüüd selle.” Kui reaalsus ei vastanud Jobsi tahtele, eiras ta seda, nagu see oli tütre sünni puhul ja ka aastaid hiljem, kui tal esimest korda vähk avastati. Ka väikeste igapäevaste mässumeelsete tegudega – keeldudes autole numbrimärki kinnitamast ja parkides invaliidikohale – andis Jobs mõista, et teistele kehtivad reeglid tema kohta ei käi.
Teine Jobsi maailmavaate oluline tahk oli see, et ta jagas kõik rangelt kaheks. Inimesed olid kas „valgustatud” või „sitapead”. Nende töö oli kas „parim” või „täielik saast”. Maci disainer Bill Atkinson, kellele said osaks Jobsi kiidusõnad, kirjeldas olukorda järgmiselt:
Steve’i alluvuses oli keeruline töötada, sest jumalate ja sitapeade vahel oli tohutu lõhe. Kui sa olid jumal, asusid pjedestaali ülemisel astmel ja tegid kõike õigesti. Need, keda ta pidas jumalaks, nagu muu hulgas ka mind, teadsid, et me oleme tegelikult surelikud, teeme valesid otsuseid ja peeretame nagu kõik teised, ning me kartsime alatasa, et meid lüüakse pjedestaalilt alla. Need, keda Jobs pidas sitapeaks ja kes tegelikult olid töökad geniaalsed insenerid, arvasid, et nad ei suuda millegagi tema kiidusõnu välja teenida ega oma positsiooni parandada.
Need kategooriad ei olnud siiski kivisse raiutud, sest Jobs võis kiiresti meelt muuta. Hertzfeldile reaalsuse paigaltlükkamise väljast rääkides hoiatas Tribble teda ka selle eest, et Jobs sarnaneb kõrgepinge vahelduvvooluga. „Isegi kui ta ütleb sulle, et midagi on jube või tore, ei tähenda see, et ta järgmine päev samamoodi mõtleb,” selgitas Tribble. „Kui sa talle mingist uuest ideest räägid, peab ta seda tavaliselt esimese hooga tobedaks. Aga kui see talle tõesti meeldib, siis täpselt nädal hiljem tuleb ta sinu juurde tagasi ja räägib sulle sellest ideest, nagu oleks see tema väljamõeldis.”
Säärase jultumusega oleks võinud ka vanakuradi enda jalust rabada. „Kui üks veenmisviis tulemust ei andnud, võttis Jobs kähku ette järgmise,” kirjeldas Hertzfeld. „Vahel rabas ta inimesi sellega, et võttis nende seisukoha omaks, tunnistamata seejuures, et ta oli varem teistmoodi arvanud.” Seda juhtus korduvalt programmeerija Bruce Horniga, kes oli koos Tesleriga Xerox PARC-ist üle meelitatud. „Rääkisin talle näiteks mulle pähetorganud ideest, ja tema pidas seda napakaks,” meenutas Horn. „Järgmisel nädalal tuleb ta minu juurde ja ütleb: „Kuule, mulle tuli hea mõte.” Ja see oli minu idee! Mina vastu: „Kuule, Steve, ma rääkisin sulle sedasama nädal tagasi,” aga tema teatab: „Jajah, no lase siis käia.””
Tundus, nagu oleks Jobsi aju vooluahelas puudu olnud mingi osa, mis reguleerinuks talle pähekargavate impulsiivsete arvamuste intensiivsust. Niisiis võttis Maci meeskond temaga suheldes kasutusele „madalsagedusfiltri”. Jobsi arvamusi seedides õppisid nad tema kõrgsagedussignaalide tugevust vähendama. See aitas andmeid ühtlasemalt töödelda ja tema üsna hüplikke tujusid siluda. „Olles mõned korrad läbi teinud situatsiooni, kus Steve’i arvamus muutus seinast seina,” rääkis Hertzfeld, „õppisime tema signaale läbi madalsagedusfiltri laskma ega reageerinudki enam äärmustele.”
Kas Jobsi kontrollimatu käitumine tulenes emotsionaalsest tundetusest? Ei. Lausa vastupidi. Ta oli emotsionaalselt väga tundlik, oskas inimesi läbi näha ning tundis nende hingeelu tugevaid ja nõrku külgi. Ta võis pahaaimamatut ohvrit täiusliku rünnakuga jahmatada. Ta tajus vaistlikult, kas keegi teeskleb või tõepoolest teab midagi. Nii sai temast meisterlik meelitaja või siis hirmutaja. „Ta teadis kõhedaks tegeval moel, millised on su nõrgad kohad, mis tekitab sinus hirmu, mis sind alandab,” rääkis Joanna Hoffman. „See on karismaatiliste ja manipuleerida oskavate inimeste levinud omadus. Teadmine, et ta võib su maatasa teha, tekitab sinus soovi tema heakskiitu välja teenida, et ta saaks su pjedestaalile asetada ja sinu üle valitseda.”
Anne Bowersist sai Jobsi perfektsionismi, tujukuse ja ärrituvuse alal lausa asjatundja. Ta oli olnud Intelis personaliosakonna juhataja, aga lahkunud töölt, kui abiellus firma kaasasutaja Bob Noyce’iga. Ta ühines Apple’iga 1980. aastal ja oli rahustav emakuju, kes tuli mängu pärast Jobsi järjekordset jonnihoogu. Bowers läks Jobsi kabinetti, sulges ukse ja noomis Jobsi leebelt. „Ma tean, ma tean,” vastas Jobs. „Aga ära siis enam nii tee,” palus Bowers. Naine meenutas: „Ta suutis veidi aega end ohjeldada, aga umbes nädal hiljem sain järgmise kõne.” Bowers sai aru, et Jobs suudab end vaevu talitseda. „Tal olid tohutud ootused, ja kui inimesed neile ei vastanud, sai ta kurjaks. Ta ei suutnud end kontrollida. Sain aru, miks Steve ärritus, ja tal oli tavaliselt õigus. Aga see mõjus töötajaile halvasti, tekitades hirmufaktori. Ta teadis seda, aga see ei aidanud tal end alati ohjeldada.”
Jobs muutus Bowersi ja tema abikaasaga lähedaseks ning ilmus tihti nende Los Gatos Hillsi koju ette teatamata. Anne kuulis taamalt tema mootorratta häält ja ütles: „Steve tuleb vist jälle õhtusöögile.” Mõnda aega olid tema ja Noyce nagu Jobsi asendusperekond. „Ta oli nii nutikas ja samas vajas palju tähelepanu. Ta vajas täiskasvanut, isakuju. Bobist sai talle isa ja minust ema asendaja.”
Jobsi nõudlikul ja solvaval käitumisel oli ka positiivseid külgi. Inimesed, kes ei lasknud end maatasa teha, muutusid tugevamaks. Nad tegid paremat tööd nii hirmust kui ka soovist meeldida. „Steve’i käitumine võis olla emotsionaalselt kurnav, aga kui sa sellest üle olid, suutis ta sind innustada,” rääkis Hoffman. Vahel võis üritada ka Jobsile vastu hakata ja seejuures isegi ellu jääda või koguni edu saavutada. Alati see ei aidanud – Raskin proovis seda, saavutas korraks edu, aga seejärel kaotas kõik. Kui inimene suutis Jobsi uuriva pilgu all rahulikuks ja enesekindlaks jääda ning Jobs otsustas, et teine teab, mida teeb, hakkas ta teda austama. Nii tema isiklikus kui ka tööalases lähiringkonnas oli aastate jooksul rohkem tugevaid kui nõrku inimesi.
Maci meeskond teadis seda. Alates 1981. aastast andsid nad igal aastal välja auhinna inimesele, kes suutis Jobsile kõige paremini vastu hakata. See oli naljaga pooleks antud tõsine auhind ning Jobs teadis sellest ja see meeldis talle. Esimesel aastal võitis selle Joanna Hoffman. Ta oli pärit Ida-Euroopast põgenenud perekonnast ning tal oli tugev iseloom ja tahtejõud. Kord avastas ta, et Jobs oli oma reaalsuse paigaltlükkamise väljaga muutnud tema müügiprognoose. Ta marssis vihasena Jobsi kabinetti. „Trepist üles minnes teatasin tema assistendile, et torkan talle noa südamesse,”