Ühel päeval tormas Jobs ühe Atkinsoni inseneri töölaua juurde ja teatas tavapärasel moel: „See on saast.” Atkinson meenutas: „Kutt vastas: „Ei, ei, see on tegelikult kõige parem variant,” ja selgitas Steve’ile, milliseid insenertehnilisi kompromisse ta oli saavutanud.” Jobs jäi rahule. Atkinson õpetas oma meeskonda Jobsi juttu tõlgendama. „Õppisime tõlgendama lauset „See on saast” küsimusena „Selgita mulle, miks see on parim viis selle tegemiseks.” Aga sel lool on ka lõpp, mida Atkinson pidas õpetlikuks. Too insener avastas veidi hiljem koguni parema viisi Jobsi kritiseeritud funktsiooni täitmiseks. „Ta tegi seda paremini, sest Steve esitas talle väljakutse,” ütles Atkinson„,mis näitas, et sa võid talle vastu hakata, aga pead ka kuulama, sest tal on enamasti õigus.”
Jobsi turtsakas käitumine tulenes osalt tema täiuseihalusest ja sallimatusest nende suhtes, kes tegid järeleandmisi, et toode tähtajaks ja eelarve piires valmis saada. „Ta ei talunud kompromisse,” meenutas Atkinson. „Kui töötaja ei hoolinud piisavalt, et toodet täiuslikuks muuta, oli ta tropp.” 1981. aastal tõi Adam Osborne lääneranniku arvutimessil rahva ette esimese kaasaskantava personaalarvuti. See ei olnud midagi uhket – viietolline ekraan ja väike mälu –, aga töötas päris hästi. Osborne kuulutas enesekindlalt: „See töötab. Kõik muu on üleliigne.” Jobsi meelest oli säärane suhtumine moraalselt kohutav ja ta tegi Osborne’i kulul pikka aega nalja. „See tüüp ei saa aru,” korrutas Jobs Apple’is ringi kõndides. „Ta ei loo kunsti, vaid teeb saasta.”
Ühel päeval astus Jobs insener Larry Kenyoni töölaua juurde – too tegeles Macintosh’i operatsioonisüsteemiga – ja kaebas, et selle alglaadimine võtab liiga kaua aega. Kenyon hakkas midagi seletama, aga Jobs katkestas teda. „Kui see päästaks kellegi elu, kas sa suudaksid alglaadimise ajast kümme sekundit vähemaks võtta?” küsis ta. Kenyon arvas, et ilmselt suudab. Jobs läks tahvli juurde ja näitas: kui Maci kasutab viis miljonit inimest ja iga päev kulub selle alglaadimiseks kümme lisasekundit, siis teeb see kokku umbes kolmsada miljonit tundi aastas, mis omakorda võrdub vähemalt saja eluajaga, mida saaks aastas kokku hoida. „Larryle avaldas see muljet ja mõni nädal hiljem laadis süsteem kakskümmend kaheksa sekundit kiiremini,” meenutas Atkinson. „Steve oskas inimesi motiveerida laiemat pilti vaadates.”
Tulemuseks oli see, et Macintosh’i meeskond jagas peagi Jobsi kirge teha valmis suurepärane toode, mis ei oleks ainult kasumlik. „Jobs pidas end kunstnikuks ja ärgitas disainimeeskonda samamoodi mõtlema,” ütles Hertzfeld. „Meie eesmärgiks ei olnud konkurendist kiiremini turule jõuda või palju raha teenida. Eesmärk oli luua midagi eriti suurepärast või isegi natuke enamat.” Kord viis Jobs meeskonna Manhattanile Metropolitan Museumi Tiffany klaasinäitust vaatama, arvates, et nad võiksid Louis Tiffanylt õppida, et ka suurepärast kunsti on võimalik massidele teha. Bud Tribble meenutas: „Mõtlesime endamisi: „Noh, kui me juba midagi suurepärast valmis teeme, siis võiks see ka ilus olla.””
Kas säärane tormakas ja ahistav käitumine oli ikka vajalik? Arvatavasti mitte. See ei olnud ka õigustatud. Meeskonda oleks saanud ka teisiti motiveerida. Ehkki Macintosh osutus tõeliseks hitiks, ületas selle väljatöötamine etteantud tähtaja ja eelarve just nimelt Jobsi häbematu sekkumise pärast. Samuti mõjus see halvasti töötajatele, kellest paljud põlesid läbi. „Steve’i panus oleks võinud olla leebem,” rääkis Wozniak. „Mulle meeldib kannatlikkus ja võimaluse korral ma väldin konflikte. Arvan, et firma võib olla nagu hea perekond. Kui Macintosh’i projekti oleks juhitud minu moodi, ei oleks sellest midagi head välja tulnud. Aga meie mõlema juhtimisstiile koos kasutades oleks inimestele jäänud sellest meeldivam kogemus.”
Ent ehkki Jobsi juhtimisstiil võis olla masendav, oli see kummalisel kombel ka innustav. See sisendas Apple’i töötajatesse pidevat soovi luua erakordseid tooteid ja usku, et nad suudavad saavutada võimatut. Nad lasid endale teha T-särgid kirjaga „90 tundi nädalas, ja meile meeldib!” Hirm Jobsi ees ja soov talle muljet avaldada viisid selleni, et nad ületasid iseenda ootusi. „Aastate jooksul sain teada, et päriselt häid töötajaid ei pea poputama,” selgitas Jobs hiljem. „Andes mõista, et nad suudavad luua suurepäraseid asju, panedki sa nad suurepäraseid asju looma. Esimene Maci meeskond õpetas mulle, et parimad töötajad tahavad koos tööd teha ja neile ei meeldi, kui sa lased läbi kehvema töö. Küsi seda ükskõik milliselt Maci meeskonna liikmelt. Nad ütlevad sulle, et see vaev tasus end ära.”
Enamik neist oli sellega tõepoolest nõus. „Ta karjus koosolekutel: „Sa lollpea, sa ei oska mitte midagi õigesti teha!”,” meenutas Debi Coleman. „See oli igapäevane. Ometi pean end maailma kõige õnnelikumaks inimeseks, et sain temaga koos töötada.”
KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK
DISAIN
Tõelised kunstnikud lihtsustavad
Bauhausi esteetika
Vastandina paljudele Eichleri ehitatud majades kasvanud lastele teadis Jobs, mida need endast kujutavad ja miks need nii imelised on. Talle meeldis massidele mõeldud lihtne ja puhas modernism. Talle meeldis ka kuulata, kuidas isa rääkis erinevate autode disaininüanssidest. Apple’i algusaegadest saadik uskus Jobs, et suurepärane tööstusdisain – värviline lihtne logo, Apple II elegantne korpus – tõstaks ettevõtet esile ja teeks selle tooted tähelepanuväärseks.
Firma esimene kontor pärast Jobsi vanemate garaažist väljakolimist oli väikses majas koos Sony müügiosakonnaga. Sony oli tuntud oma eripärase stiili ja meeldejääva tootekujunduse poolest ning Jobs käis nende juures turundusmaterjalidega tutvumas. „Ta tuli sisse, pikkade juuste ja habemega, katsus tootevoldikuid ning uuris kujunduse nüansse,” rääkis Sony töötaja Dan’l Lewin. „Vahel küsis ta: „Kas ma võin selle voldiku kaasa võtta?”” 1980. aastal töötas Lewin juba Apple’is.
Jobsi suhtumine Sony tumedasse tööstuslikku disaini hakkas muutuma 1981. aasta juunikuus, kui ta osales iga-aastasel rahvusvahelisel disainikonverentsil Aspenis. Selle aasta kokkusaamisel keskenduti Itaalia disainile, tutvustati arhitekt-disainer Mario Bellinit, režissöör Bernardo Bertoluccit, autotootja Sergio Pininfarinat ning Fiati kontserni pärijannat, poliitik Susanna Agnellit. „Hakkasin Itaalia disainereist lugu pidama,” meenutas Jobs. „See andis tohutult inspiratsiooni.”
Aspenis tutvus ta ka Bauhausi napi ja funktsionaalse disainifilosoofiaga, mis oli Aspeni instituudi linnakus talletatud Herbert Bayeri ehitistesse, korteritesse, seriifita kirja tüpograafiasse ja mööblisse. Nagu Bayeri mentorid Walter Gropius ja Ludwig Mies van der Rohe, uskus ka Bayer, et kauneid kunste ja tööstusdisaini ei tohiks eraldi lahterdada. Bauhausi eelistatud modernne rahvusvaheline stiil näitas, et disain peaks olema lihtne, ent ometi väljendusrikas. See rõhutas puhaste joonte ja vormidega ratsionaalsust ja funktsionaalsust. Muu hulgas olid Miesi ja Gropiuse hüüdlauseks „Detailides on jumalikkus” ja „Vähem on rohkem”. Nii nagu Eichleri majade puhul, oli ka nende kunstiline looming mõeldud mass-tootmiseks.
Jobs kõneles oma suhtumisest Bauhausi stiili 1983. aastal ühel disainikonverentsil, mille teema oli „Tulevik pole endine”. Ta ennustas, et Sony stiil taandub Bauhausi lihtsuse ees. „Praegu eelistatakse tööstusdisainis Sony kõrgtehnoloogilist disaini, tumehalli tooni. Võib-olla värvitakse esemed koguni mustaks, tehakse nendega kummalisi asju,” rääkis ta. „See on lihtne, aga mitte suurepärane.” Ta tutvustas Bauhausist alguses saanud alternatiivi, mis vastas rohkem toodete funktsioonile ja olemusele. „Meie valmistame tipptehnoloogilisi tooteid ja pakendame nad nii, et te saate kohe aru, et see on tipptehnoloogia. Mahutame nad väiksesse karpi ning toodame ilusaid valgeid seadmeid nagu Brauni elektroonika.”
Jobs rõhutas korduvalt, et Apple’i tooted on puhtad ja lihtsad. „Valmistame rõõmsaid, puhtaid ja ausaid tooteid, mitte raskepäraseid musti, musti, musti, nagu Sonyl,” jutlustas ta. „See on meie lähenemisviis. Väga lihtne. Me sihime nüüdisaegse kunsti muuseumi sarnast kvaliteeti. Meile tähendab firma juhtimine, tootekujundus ja reklaam üht – kõik peab olema lihtne. Väga lihtne.” Apple’i disainimantraks kujuneski selle esimesel voldikul kirjas