Vene keisrite pildid ei jätnud Paulile enam kaugeltki nii suurt aukartust, mida ta tundis nende vastu varem. Ainult Aleksander II mõrva kujutav pilt pani teda pisut veel järele mõtlema: miks mõrvati just see keiser, kes vabastas talurahva pärisorjusest?
Kui Paul küsis vanaisalt, miks pildid pööningul vedelevad ega ole toaseintele riputatud, siis ütles Kristjan, et toas pildid sigitavad lutikaid ja seinad olevat niivõrd niisked, et pildid minevat hallitama. Kui siis Paul vaatas toaseinu, leidis ta need tõepoolest niisked olevat, mis polnud ka imekspandav kivionnis, kus aknad ja uks alati suletud olid. Tuba pidanuks aeg-ajalt tuulutama, kuid Kadri ei tahtnud avada aknaid ka kõige kuumemail suvepäevadel. Ta oli sumbunud õhuga toas niivõrd harjunud, et see tundus talle loomulik. Sama loomulik oli talle ka tema hädine tervis, mille üle ta kunagi ei kaevanud. Tema arusaama järgi pidigi kõik nii olema. „Ega ma sellepärast kauem ela, kui mulle elupäevi on määratud,” ütles Kadri. „Ammuks see oli, kui elati suitsutaredes, kus aknaid polnud olemaski, ja ka polnud häda midagi. Nüüd on inimesed nii albiks läinud, et ei tea isegi, mida tahavad.”
Nii alistus Kadri kõiges ja oli omadega alati rahul. Jumalasõnast ta suuremat ei hoolinud ega tundnud ka vajadust selle järele.
Tema ihujõud kahanes vähehaaval. Nüüd lamas ta juba mõnda nädalat voodis, suutmata sealt enam tõusta. Talle näis ükspuha olevat, kas ta elab või sureb. Rohud, mida talle anti, võttis ta küll vastu, kuid nende tervendavasse toimesse ta kuigi palju ei uskunud. „Rohud nüüd midagi enam aitavad! Minu elupäevad on loetud, varsti lähen ma oma pojale järele,” ütles ta.
Kui rahulikku haiget, võttis Maali ämma endale põetada. Tema korteris oli Kadril siiski parem kui oma niiskes hurtsikus Paemurrus. Ka abi ja hoolitsemist oli siin hulga rohkem. Ainult et õhk toas kippus vägisi raskeks minema, tuba tuli akna avamisega mitu korda päevas tuulutada.
Kadri viimaste elupäevade kergendamiseks tegi Maali kõik, mis tema võimuses oli. Tõenäoliselt neid päevi ei jäänud talle kuigi palju, tema lõpp lähenes kiiresti. Kui ühel päeval Kadri juures erilist halvenemist märgati, küsis talt Anne, kas ta ei sooviks ehk õpetajat. Kadri naeratas virilalt ja ütles: „Eks ta kuluks ehk ära küll, siis ikkagi nagu kergem surra… Aga hakkate teie nüüd minu pärast seda tüli tegema!” Rohkem ta ei suutnud, hingeldus tuli peale, tema hääl kustus. Ta jäi liikumatult lamama, ja teda võinuks ehk surnukski juba pidada, poleks veel vaevaliselt kerkinud ta rind.
Samal päeval läks Maali õpetaja juurde ja tõi ta voorimehega koju. Täie mõistuse juures võttis Kadri vastu jumalaarmu ja jäi siis varsti magama.
Kui Paul järgmisel päeval koolist koju tuli ja sööma hakkas, vaatas ta korraks vanaema ja leidis tema näoilme niivõrd muutunud olevat, et tundus talle koguni võõrana. Kadri peen lõug ja terav nina moonutasid teda tundmatuseni, tema kustuv pilk silmakoobastes kinnitas surma lähedust. Paul pani lusika kähku käest, läks ja võttis haige käerandmest kinni ning hakkas pöidlaga otsima tema tuiksoont. Ta leidis selle küll üles, kuid pulsilöögid pöidla all olid niivõrd nõrgad, et peaaegu kadusid.
Nüüd lähenesid ka teised toasolijad surijale.
„Nüüd vist on minek käes,” arvas Anne. Saanud vaevalt need sõnad suust, kui Kadri hakkas korisema. Järgnes sügav, imeliselt kõrisev hingetõmme, mis nagu üleskeeratud ja järsku katkenud vedru kiiresti kõrinal maha jookseb. Tema pärgamenditaolisele murdunud joontega laubale tekkisid suured helendavad higipiisad. Veel paar säärast lühikest kõrinat kusagil hingekõri läheduses – ja Kadri Erikson oli oma maise rännaku lõpetanud…
Kristjan haigestus kohe pärast naise matuseid. Olles surnuaial end tublisti ära külmetanud, pidi ta voodisse heitma. Esialgu ta oma haigusele suuremat tähelepanu ei pööranud, lootes, et see varsti möödub ja ta taas jalule tõuseb. Kuid seda ei sündinud. Kristjan polnud juba teist nädalat tõstnud kordagi oma jalga üle ukseläve. Ja et teda kaua näha polnud, tulid naabrid teda vaatama. Nad leidsid vanamehe voodist ja toa väga külma olevat. Tegid siis kõigepealt tule pliidi alla ja pakkusid haigele süüa. Kristjan toitu vastu ei võtnud, küsis ainult juua ja midagi haput, sest süda olevat tal väga sant. Akna juurest tünnist võetud kapsavedelik maitses talle kõige paremini. „Mine tea, mis minuga võib juhtuda,” ütles Kristjan tühja jooginõu naabrinaisele tagasi andes, „võib-olla et suren, siis oleks hea, kui oleks enne lastele teatatud.”
Tema soov täideti. Naabrid saatsid ta tütrele ja pojale vabrikusse teate, et nende isa on raskesti haige ja soovib neid näha. Liispet tuli järgmisel päeval teda vaatama, tuues arsti endaga kaasa. Arst leidis haigel olevat kopsupõletiku. Ta kirjutas rohud, mida Kristjanil tuli kolm korda päevas supilusikatäis sisse võtta, ega lubanud tal niipea tõusta voodist.
Kui Maali äia haigusest kuulda sai, saatis ta Pauli teda vaatama.
„Oled tubli poiss, et tulid,” ütles Kristjan Paulile. „Mis kodused teevad? Kas kõik terved ja elu läheb endiselt edasi? Mina, näe, olen juba kaks nädalat pikali maas ega tea, kas tõusengi enam… Ütle emale, et kui peaksin surema, siis see maja jääb teile. Tehke sellega, mis heaks arvate, kas kolite sisse või müüte maha, see teie oma asi. Ma tunnen, ega mind enam kauaks ole… Arst kirjutas küll rohu, käskis seda kolm korda päevas supilusikatäie sisse võtta – tea, mis niisugusest tilgutamisest kasu on, ma võtsin juba kõik korraga ära, eks näe, mis ta nüüd teeb.”
Seda kuulis Paul küll esimest korda, et haige temale määratud rohu kõik korraga ära tarvitab. Vanaisa võib end niimoodi ära tappa!
Poisikese mõtted kaldusid neile lubatud majale. Elama nad siia küll ei tuleks. Kui aga maja ära müüa, tea, kui palju saaks selle eest? Kas jätkuks uue ja parema ostmiseks? Ei vist, emal tuleks kindlasti omast käest juurde panna.
Rääkinud veel vanaisaga natuke aega, oli Paulil aeg hakata minema.
„Ega hullu uskuda ole,” ütles Anne, kuuldes, et Kristjan oli talle määratud rohu kõik korraga ära joonud. „Tuli teisel kange viinahimu peale ja tegigi tüki läbi! Aga eks ta nüüd ise vastuta oma teo eest.”
Kuid jutt maja kinkimisest Maalile – jumal hoidku selle eest! Mis ütlevad siis küll Jüri ja Liispet? Üldse leidis Anne, et seda küsimust on vara puudutada, Kristjan võib ju veel paraneda ja oma majas edasi elada… „Aga ega see sul mööda külgi maha ka jookseks, kui maja omale saaksid,” ütles ta sellegipärast tütrele. „Ega teised seda va kivionni tahagi, aga sinule kuluks see marjaks ära, olgugi et tal suuremat väärtust pole. Vähemalt oleks oma peavari olemas ega pruugiks enam teisele üüri maksta.”
„Ei mina sinna elama läheks, oma ja laste tervist rikkuma,” tõrjus Maali selle ema mõtte tagasi. „Parem siis juba müüksin maja ära ja kasutaksin raha mõneks muuks kasulikumaks otstarbeks.”
„Olgu pealegi, kuid seda ütlen ma sulle, et kui vanamees peakski surema, siis sul on täielik õigus saada lastele osa majast,” õpetas Anne tütart.
Maali arvas sedasama.
Sellega see nende jutt vana Eriksoni pärandustombust lõppes.
Möödus veel mõni päev. Suure töö ja rähklemisega kodus unustas Maali äia haiguse, kuigi ta kavatses teda järgmisel pühapäeval vaatama minna. Kuid juba reede hommikul toodi talle Kristjani surmateade koju.
Algas matuste ettevalmistus. Liispet muretses arstilt surmatunnistuse, ostis Jüriga kahe peale puusärgi ja tellis isale ka surnuvankri. Maali käis õpetaja juures, õiendas surnuaiavahiga hauakaevamise asjus ja tegi muud vajalikku, mis seoses matustega. Pärast