Ebaedu eduks
Teine õppetund: õpi ebaedu eduks muutma on kaasatud erineva suhtumise pärast vigadetegemisse, mida märkasin oma rikka ja vaese isa juures. Minu arvates määras kummagi mehe saatuse lõppkokkuvõttes nende isiklik arvamus vigadest.
Tema esimene suur ebaedu
Eelmistes raamatutes kirjutasin sellest, kuidas naasin Vietnami sõjast ja pidin otsustama, kumma isa jälgedes käima hakata. Olin toona 25 ringis, mõlemad isad aga parajasti 50. eluaasta künnisel. Samal ajal oli mu vaene isa just kaotanud kandideerimisel vabariiklaste kandidaadina Hawaii osariigi asekuberneri ametikohale. Kuna mu isa oli konkureerinud oma ülemusega, anti talle teada, et ta ei saa enam kunagi osariigi valitsuses töötada. Nii kaotas ta 50-aastaselt töökoha ja töö.
Häda oli selles, et isa teadmised piirdusid ainult haridusvaldkonnaga. Ta alustas akadeemilises maailmas viieaastaselt ja lahkus sealt alles viiekümnesena. Töötuna oli ta sunnitud varem pensionile jääma. Isa võttis oma pensioniraha, siirdus vastumeelselt ettevõtjana ärimaailma ja ostis maineka jäätisefrantsiisi. Ta ostis maineka frantsiisiettevõtte sellepärast, et pidas seda läbikukkumiskindlaks äriks. Ei läinud aga kaht aastatki, kui läbikukkumiskindel frantsiis kukkus läbi, mu isa oli taas tööta ja sedakorda ka rahata.
Süüdistamine, mitte õppimine
Mu vaene isa oli vihane, masenduses, endast väljast ja süüdistas nii äri läbikukkumises kui ka rahast ilmajäämises ühteviisi oma partnereid ja frantsiisiandjat. Just sellel perioodil mõistsingi, miks mu rikas isa rõhutas, kui tähtis on kinni pidada, mõelda, õppida ja vigu parandada. Isa vaimse ja emotsionaalse seisundi põhjal oli ilmne, et ta oli mitme stoppmärgi alt läbi põrutanud ja süüdistas, mitte ei õppinud. Ta mõtles jätkuvalt palgatöötaja, mitte ettevõtja vaimsete võimete tasemel.
Kõigest mõni kuu pärast jäätiseäri avamist mõistis isa, et oli hädas. Kui sõbrad ei käinud enam jäätist ostmas, valitses müügikohas tegelikult tühjus. Mu isa istus tundide kaupa täiesti üksi, ilma klientideta. Ta ei võtnud hetke, et peatuda, mõelda ja juhatust küsida, vaid vallandas hoopis kulude vähendamiseks töötajad, tegi pikemaid tööpäevi ja rügas rohkem, tülitses partneritega ning seejärel kulutas ülejäänud raha advokaadile ja esitas frantsiisiandja vastu hagi. Ehk teisiti öeldes: ta kulutas kogu raha sellele, et süüdistada oma probleemides frantsiisiandjat. Raha otsas, pani äri lõpuks uksed kinni. Oli ilmselge, et mu pärisisa võttis ebaedu ja muutis selle veel suuremaks ebaeduks. Ta ei suutnud peatumise, õppimise ja vigade parandamise asemel tunnistada, et tegi vigu. Olukorra paremaks muutmise asemel tegi ta selle hoopis halvemaks.
Kaotanud poliitilise valimiskampaania ning esimese ja ainsa äri, oli isa kuni elu lõpuni vihane ja löödud, lahkudes 20 aasta pärast meie seast. Sellepärast ongi see õppetund vigadest, ebaedust ning rumalast ja rumalamast, kes saavad rikkaks ja rikkamaks, minu jaoks väga tähtis.
Näidake mulle rõõmsat kaotajat
Kord kuulsin, kuidas ameerika jalgpalli profimeeskonna Green Bay Packers kuulus treener Vince Lombardi ütles: „Näidake mulle rõõmsat kaotajat ja mina näitan teile kaotajat.” Aastate jooksul olen võtnud aega, et analüüsida tema ütluse taga peituvaid mitmeid tähendusi. Esmapilgul paistavad Vince Lombardi sõnad tähendavat, et inimesed, kes suhtuvad kaotusesse kergelt, on kaotajad. Mina olen olnud selline rõõmus kaotaja palju kordi elus, öeldes midagi taolist: „Oh, sellest pole lugu. Võit pole mulle tähtis. Tähtis on see, kuidas sa mängu mängid.” Pealtnäha võin paista kaotamise suhtes muretu ja rõõmus, kuid tegelikult sügaval sisimas vihkan kaotamist. Ehk teisiti öeldes: kui ma teen näo, et mulle ei lähe kaotus korda, valetan iseendale.
Mida rohkem ma Lombardi osunduse peale mõtlesin, seda rohkem tähendusi pinnale kerkis. Ta võis tahta öelda lisaks muule järgmist.
1. Kellelegi ei meeldi kaotada. Kaotamine pole asi, mida oodata.
2. Kaotamine peaks innustama võitma.
3. Mõni väldib iga hinna eest kaotamist, sest see on kohutavalt valus.
Minu arvates oli kolmas tähendus mu vaese isa äri luhtumise põhjus. Ta tegutses pikki aastaid maailmas, kus tuli iga hinna eest vältida kaotamist, vigade tegemist ja läbikukkumist. Palgatöötajana oli ta harjunud saama ja vajas kindlat palka ning tagatud hüvesid. Paljudele mu isa taolistele töötajatele on turvalisus tunduvalt tähtsam kui võimalus. Sellepärast ongi väga paljude palgaliste isiklik elu põhimõte iga hinna eest vigade tegemist vältida. Üks põhjusi, miks mu isa ebaedu tabas, oli lihtsalt see, et ta vältis liiga kaua eksimist.
Kiirõppimine
2005. a märtsis läksime Kim ja mina neljapäevasele kursusele Bob Bonduranti vormel-1 kooli Arizonas Phoenixis. Ärge küsige, miks. Tegime seda lihtsalt sellepärast, et asi tundus lõbus ja põnev. Me pole professionaalsed autovõidusõitjad ja meil pole ka plaanis selleks saada.
Mulle on kogu elu meeldinud filmid autovõidusõidust ja vormelite ringrajasõidust. Kadestasin Paul Newmanit ja ta autovõidusõiduhobi. Mu esimene auto oli 1969. a Datsun 2000 ja sellest peale on mul peaaegu alati olnud n-ö linnasportautod. Pärast Datsunit ostsin Corvette’i, mitu Porschet ja Ferrari. Mu probleem oli alati selles, et autodel oli rohkem võimsust kui minul juhtimisoskust. See oli ka üks põhjus, miks Kim, kellel on väga kiire Porsche, ja mina otsustasime lõpuks ringrajal võidusõiduautodega sõitma õppida.
Juba esimesel õppepäeval saime aru, et olime teinud vea. Koolis oli kaks kursust. Üks oli mõeldud eliitklassi sportautodele. See oleks olnud meie jaoks õige. Seal õpetati lihtinimesi, kes soovisid tavaliste autodega kiiresti sõitma õppida. Teise kursuse nimi oli „Grand prix’ sõiduoskus”, kus siis mina ja Kim olime. Sellel kursusel õppisid profesionaalsed autovõidusõitjad ja mitmeaastase kogemusega amatöörid. Valele kursusele sattumisest saime aru alles hetkel, mil nägime, et teine kursus sõitis Cadillaci sportmudelitega, meie aga Corvette’idega.
Kaalusime küll üleviimist paluda, aga arvasime, et proffidega suhtlemine on suurepärane võimalus märksa kiiremini õppida. Kuid pärast seda otsust kiskus mu kõht krampi. Teadsin, et mind ootas peatne kohtumine oma suurimate hirmudega. Kimil oli sama tunne. Pärast esimese päeva lõunatundi kihutasime juba tuunitud Corvette’idega. Mu hirm oli paisunud õuduseks. Olin võtnud endale kaugelt üle jõu käiva ülesande.
Järgmise päeva hommikul kiskus mu kõht veel hullemini krampi. Mu kaine mõistus viskus viisaka loobumise võimaluse otsingule. Õppeklassis tuli juhendaja minu juurde ja ütles sõbralikult: „Te sõidate liiga aeglaselt. Peate sõitma märksa kiiremini.” Sel hetkel olin valmis loobuma ja ma oleksingi seda teinud, kui juhendaja poleks lisanud: „Te naine Kim taipab asja. Ta sõidab tunduvalt kiiremini kui teie.” Sedamaid tärkas minus mehelik uhkus, kaine mõistus lendas aknast välja ja mul polnud valikut. Kui Kim sõitis kiiremini kui mina, siis pidin jääma. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et Kim oli 12 õpilasega rühmas ainuke naine. Teda vaimustas meestest möödakihutamine.
Hirmu põletamine
Kolme päeva vältel kiskus mu kõht üha tugevamini krampi, kui kiirused kasvasid järjest, kurvid tulid äkilisemalt ja mu ajus tekkis sensoorne ülekoormus kõigest, mida pidin õppima ja seda veel suurtel kiirustel. Kolmanda päeva lõunapausi ajal küsisin lõpuks juhendajalt, miks ta minult lakkamatult kiiruse tõstmist nõudis. Ma tahtsin aeglaselt sõita, et enne gaasi lisamist õppetunnid selgeks saada. Mees naeratas ja ütles: „Ma tahan, et te sõidaksite kiiresti, sest kiirus põletab teie sees oleva hirmu ära. Hirm hoiab teid kinni. Te tegelete oma hirmuga ja annate pedaali järele. Teie autot juhib ikka veel teie hirm. Sellepärast tahangi, et kui teid haarab hirm, vajutaksite gaasipedaali põhja.”
Tahtsin taas loobuda. Jälle öeldi mulle, et ma ei liigu piisavalt kiiresti. Jälle arvasin, et õppimine toimub aeglastel kiirustel harjutades,