Lahustumine. Märt Laur

end teistsuguse kui rahuliku ja tasakaalukana, ei saanud enne pidama, kui oli Taanielile rääkinud ka Grigorist ja sellest, mida ta oli 1967. aastal teinud.

      Ants oli rakendanud oma eesmärgi teenistusse ka kodust väljas viibimised. Sama aasta juulis, kui Harri, kes oli nende tuukrirühmas kapteni järel sõnaõiguselt teine, teda kalale kutsus ja Ants küsis, et kas tollel tööst veel vähe on, et vaja veel niisama ussi loputama minna, ja Harri seepeale õlgu kehitas ja „Sii on tõine asi” ütles, tekkis tal plaan.

      „Tulen, aga ma võtan poisi ka kaasa,” ütles ta pärast mõtlemist.

      Järgmisel varahommikul vedasid nad kuurist Pella-paadi välja. Taaniel seisis tusaselt eemal, hoides end kühmu ja surudes käsi sügavale taskusse. Harri viskas aerud kolinal sisse, haaras paadininas olevast ketist ja sumas paati enda järel sikutades põlvini vette. Ants, kes seda õngesid ja landikarpi hoides pealt vaatas, hõikas talle järele: „Slipi pidid ju ehitama!”

      „Põle ruatsnud osta.” Ta ronis sisse ja lükkas aerud tullidesse. „Tulete vai ei? Istu siis peräle.”

      Nad aerutasid aeglaselt järvele, trotsides nõrka vastulainet. Ants oli kohe käsutanud Taanieli aerude taha ja poiss oli olnud ilma protestimata nõus, mis andis talle ja Harrile võimaluse paadis külitada ja lahverdada.

      „Ma ei usu, et sellest midagi head tuleb,” ütles Ants, rääkides piirileppest. „Kui juba mu tuttav, kes sellega tegeleb, nii ütles. Jüri Voronov, ta on telekas ka olnud… Neile on kasulikum meid maha vaikida, nagu poleks meid olemaski, mis sest, et siin on suur sadam, siitsamast läheb mööda suur maantee, oleks võimalik saada tulu transiidi pealt, ehitada lõpuks siia üks kool…”

      „Nõnda sii on,” sõnas Harri. „Hullem kui vene aal.”

      „Ega siin Ameerika pole jah,” proovis Taaniel elutargalt vahele öelda. Ants turtsatas. „Ameerikas on demokraatiat olnud varsti veerand aastatuhandet. Minus küll mingit lootust pole, kui mõtlen, et veel kakssada kakskümmend viis aastat annab meile kõigest samasugused sulid ja saamamehed nagu on neil valitud praegu.” Ta hingas paar korda sügavalt ja hõõrus ninajuurt. „Inglastel on selle kohta hea ütlus, kuidas ma seda nüüd tõlgin… ehh, ühesõnaga, kuses oled sa igatpidi. Inimeseloom on ikka ühesugune – lugesin hiljuti, et juba vanad pärslased võtsid mõnuga liigkasu ja panid sahkerdajaid pukki. Praegu on kõik sama, ainult kergeusklikke on rohkem siginud, kes arvavad, et seale lipsu ette sidudes hakkab ta kahvliga sööma.”