Siiski, midagi oli praegu teistmoodi – muusikat polnud sealt toast kosta, sai ta aru. Ta oli juba ammu võõrastemajapidaja, ei enamat, sellal kui raamatud rääkisid ainulaadsest sidemest, mis on emadel poegadega… Ainus side oli poisil tegelikult Antsuga, mis Signet ühtaegu vihastas (kõrvalejätmise tõttu) ja samas temas tänutunnet tekitas (vähemalt oli mees varmas Taanieliga tegelema, ehkki tema ülevoolavalt isamaaline õpetus käis Signele isegi kaugelt närvidele).
Nii et siis pööre, rollide vahetus: umbes Taanieli kümneseks saamiseni oli Ants olnud tema vastu tõrges, külm, tihti isegi kuri, ent selgelt muutunud leebemaks, kui hakkas talle oma sõjajutte rääkima; umbes kümneseks saamiseni oli Signe poissi hellitanud, kallistanud ja lasknud „emmeks” kutsuda, tundes temas oma verd; ent selgelt muutunud kaledamaks, kui läbi ealiste muutuste hakkas poisi näos ja käitumises midagi Paveli-pärast välja lööma. Võta ära lähedus ja varem või hiljem lahtub ka armastus, isegi kui see on pealtnäha otsatu nagu ema armastus poja vastu…
Pärast isa surma oli Nikolai Raud riputanud toaseinale pildi Johannes Otto Raudnaggelist – sirgelt seisev, mundris, oma kombekalt istuva naise kõrval, käsi toetatud tema õlale, vunts pumatiga sirgeks aetud ja pilk otse kaameras – ning ehkki Antsul oli oma isa kohta võtta sarnane foto, jättis ta rippuma eelmise. Ta tundis, et Johannese ilme sisendas kindlust ja sellist optimismi, millest tal nii mõnigi kord jäi vajaka: isegi sõjad on võimalik üle elada ning see kaalub üles kõikvõimalikud argimured, mis vahel tundusid täitvat kogu maailma. Ta teadis mitte loota, et Taaniel neid samasugusena tunnetaks. Johannese kõrval oli auväärsel kohal raamitud vana postkaart: kolme mehe mustvalged fotod, nende kohal kiri „Eestimaa Päästekomitee”. Postkaardile oli antud kaks signatuuri.
Kui Johannes heiastus talle alati värske foto selgusega, oma halli-valge seguse habeme ja üle pea kammitud lühikeste hallide juustega, pilk terane, heledate karvadega käed hoidmas mõnda raamatut või pressimas tugevalt adraraudadele, siis Nikolai jäi fookusest välja, liikus mälestustes kõhna siluetina. Vahel pööras ta küll Antsu poole oma kandilise, ilmast puretud näo, kus nahk oli veidrates kohtades lohkus ja kühmuline, kuid ainult selleks, et tema peale karjuda, turtsuda või pahuralt käratada. Ta otsis – kas tõesti pole muud? Kusagil selle asfaltmusta pinna all pidid olema ka head mälestused, aga mõttejõuga ta neid sealt kergitada ei suutnud.
Ehkki nii noorelt ei oleks see pidanud võimalik olema, kasvas Antsus veendumus, et viieaastane Taaniel on endasse juba kogunud vale kultuuri seemneid, võlgnedes selle eest tänu eelmisele lapsevanemale, ning neile tuleb kiiresti soola visata, enne kui sealt midagi võrsub. Poiss muutus kahtlaselt elevaks, kui uudistes näidati üheksanda mai paraadi – Ants läks isegi niikaugele, et väita Signele, nagu oleks poisi üks esimesi sõnu olnud „tank” –, tema kõnest oli kuulda aktsenti ja mõni aasta hiljem oli tal terve nädalane periood, kus ta uuris vana kalendrit ja nõudis, miks nad ei tähista kõikvõimalikke päevi kosmonautide omast näärideni.
Kõikudes paar aastat tõrjumise ja murede vahel, mõeldes hirmuga, milliseks võib niisugune pagas lapse kujundada, alustas Ants lõpuks tema ümberkasvatamise programmi. Ta võttis enda kohustuseks tasandada väiksemadki jäljed, mille oli jätnud Pavel ning vajutada pehmesse savitahvlisse, mida laps veel oli, reeglite, kommete ja käitumise muster, mis kujundaks temast korraliku eestlase; lühidalt – ta võttis sihiks teha kahtlasest Daniilist puhastverd Taaniel.
Meenutades vanaisa Johannese õpetusi, mida ta pidas universaalseteks ja ajatuteks, seadis Ants sisse lisatunnid Taanielile. Tema eeskujuks oli 1933. aastal välja antud riigikaitseõpetuse käsiraamat, mille ta lasi tuttaval endale ühest Tartu antikvariaadist saata. Ta sirvis seda sinisekaanelist teost, vahel isegi nuusutas kollakaid lehti ning luges talle ette peatükkidest nagu „Laskeasjandus” või „Koolinoorsugu Vabadussõjas”.
Üheksaselt rääkis ta talle Vabadussõjast, kõneles Sirkist ja Laidonerist. Isegi kui need väikesed iganädalased loengud Taanielile esiti igavad tundusid, tõenduseks haigutused, nihelemine ja ekslev pilk, siis ajapikku hakkas ta rohkem tähele panema, ja vähe sellest, nõudma Antsult kordusi. Üheteistkümneselt – Võnnu lahing ja Sinimäed. Kuidas kümme tuhat meest andsid oma elu, et lüüa tagasi kakskümmend korda suuremad Vene väed, esitatuna kõigis veristes detailides.
Taaniel näis selle kõik endasse imavat, aga ta lapsekeha ei kasvanud sellele järele, mida pea sisse võttis, kuni ta ühel öösel tuli vanemate magamistuppa, nutuvõru ümber suu ja silmaterad suured ning jäi Signe kõrvale seisma. Kui naine tema kohalolu tunnetades ärkas, teatas ta, et kardab, aga ei tea, mida täpselt. Signe heitis tõreda pilgu Antsu poole, kes magas nohinal oma voodiservas, selg tema poole, tõmbas öösärgi sirgu ja võttis Taanieli enda kõrvale.
„Mis jõledusi sa talle rääkinud oled?” nõudis Signe hommikul.
Ants laiutas käsi. „Ma olen talle rääkinud ajaloost, nii nagu see on, ilma ilustamata.”
„Kuule, me ei luba tal telekastki selliseid saateid vaadata, aga sina räägid talle niisuguseid asju. Laps on hirmust kange.”
„Kasvagu siis meheks ükskord. Ja sa ise ei teagi, mis asju.”
„Ta ei saa magadagi pärast seda.”
„Kas me peame teda vati sees hoidma?” ägestus Ants. „Ta on kaksteist, mitte enam laps. Temavanune on nagu meie ajal kuusteist.”
„Ah, kuule, lõpeta. Kuusteist nüüd. Ära liialda.”
„Tead, mida veel?” küsis Ants. „Saksamaal õpetatakse juba kümneaastastele, milliseid kuritegusid natsid sõjaajal korda saatsid. Kümneaastastele!”
„See on Saksamaa.”
Antsu hääletoon tõusis. „Aga mis seal vahet on? Kümneaastaselt teavad nad, kes oli Mengele, mis oli Zyklon B. Iga õpilane peab ära käima Auschzwitzis. Arvad, et seal ka öeldakse, et hoiame oma mineviku laste eest saladuses, ärgem neid ilmaasjata traumeerige?”
„Aga need on nende kuriteod,” rõhutas Signe. „Eestlased pole midagi sellist teinud.”
„Hah!” tegi Ants. „Kas sakslased on inimestena teistsugused kui sina või mina, teistsugused kui needsamad venelased siin külas?”
Signe ei öelnud midagi.
„On ka eestlased…” ütles Ants, aga jättis lause lõpetamata.
„Mida sa saada tahad, kui sa räägid vaid sellest, mida tegid venelased? Et kui Taaniel suureks kasvab, siis oleks temas ikka sama viha, mis sinus ja Nikolais?”
Just nimelt, mõtles Ants ja ütles: „Ei, mitte seda.” Ta otsis õigeid sõnu. „See võib sulle jube tunduda,” ütles ta lõpuks. „Peabki tunduma. Asjad lähevad halvasti siis, kui kasvab peale põlvkond, kes on mineviku julmuste suhtes tundetud.”
„Mina sinu asemel ei teeks seda,” ütles Signe ning lasi sellega Antsul võidu võtta. Kaitse oli murtud; mis iganes sõnad või argumendid pärast seda tulid, oli naine de facto juba nõusse jäänud.
Antsu jutt oli tema aastaid pliidil podisev supipott, kust küll ammutatakse, aga kuhu alati visatakse uusi koostisaineid juurde, ja nii lisas ka tema iga aastaga oma jutule uusi detaile mõõdetuna välja sellevõrra, kuidas Taaniel sai vanemaks.
Samal aastal, kui poiss sai kolmteist, andis vana külavanem ameti Antsule üle, et kasvatada rapsi ja hernest. „Ma olin ameti kõrvalt täiskohaga talunik, asi sul siis tuuker olla,” ütles ta tema moepärast protestide peale. „Sa oled selline rahulik tüüp, suudad asju ära teha, inimestele see meeldib.” Küüniliselt mõtles Ants, et kinnisvara, see tema Raua talu, isegi kui selle suurejoonelisus piirdub fassaadiga, võib siiski olla kapital, anda sõnale kaalu ja käele võimu, sest kusagilt need usaldushääled lõpuks tulid. Vallas oli ammu räägitud küll külavanema statuudist ja küll lepingutest, kuid nagu mitmel pool mujal, jutuks see ka jäi, andes Antsule vabad käed tegutsemiseks. Et sellel on oma varjukülg ning et vabad käed tähendasid kammitsaid mujal, see