Veerand tunni pärast, kui pikk kaiäärne juba kõmas ja kolises masinamürast ning kaikus kümnete inimeste häältest, mis püüdsid sellest üle karjuda, laskus Ants tuttavlikku pruunikasrohelisse hämarusse. Mõne sekundiga oli ta vaikses pimeduses ja kogu ülejäänud maailma jaoks kadunud. Dokis kumas kahkjalt läbi vee tema pealambi pehmeääreline valgusvihk, meres või järves poleks olnud sedagi.
Teda ei häirinud monotoonsus, mis seisnes kahe töö vaheldumises: mõnel päeval remontis ta laevadel vinte, otsides õlilekkeid ja eemaldades vindi ümbert sodi, teistel päevadel puhastas ta laevakorpusi. DTT-488 tahtis sõukruvi puhastamist, nii nagu viimased kolm tööd enne seda. Harvemini tuli ette veealust keevitamist, sellega tegeles tavaliselt kas Dima ise või siis Oleksandr, vibalik ukrainlane, kes oli kaheksakümnendate lõpus Eestisse tulnud ja jõudnud kuidagi Heinkülla.
See oli Antsu jaoks tema keskkond. Siin sai ta olla üksi – niivõrd, kuivõrd oli see võimalik, olles pidevas kontaktis kaldal-oleva tenderiga – ja pääseda üldjuhul tüütute inimeste ja nende üldjuhul tüütute juttude eest. Kuni ta oli vee all, ei pidanud ta mõtlema Signele ega Taanielile. Keegi ei tahtnud temalt midagi muud peale selle, et ta keskenduks oma käsilolevale tööle. Isegi paarilisega sukeldudes, kus nad aeg-ajalt pidid vahetama lauseid üle raadio, suutis ta end kujutleda rohekasse pimedusse üksi. Laevadest mõtles ta mõnikord kui suurtest veeloomadest, tõmmates enne töö algust isegi käega üle konarliku metallkere ja lausudes omaette: Teeme su jälle korda, vanatüdruk.
Kusagil käivitus sõukruvi. Ta tundis seda mõni sekund ette, vaiksema ja teravama eelhelina, aga ometi tabas täishääl teda haamrina. Helid levisid läbi vee nii hästi, et sadakond meetrit eemal käivitatud mootor kõmises ja möirgas ta kõrvus nagu sõidaks laev sealsamas temast üle. See oli süvenemise miinus – heli oli tulnud nii ootamatult, et ta tundis, kuidas süda kontrollimatult pekslema hakkas.
Oli olnud juhuseid, kus laevamootor käivitati ekslikult veel siis, kui tuuker alles kruvi kallal töötas ning baaskursusel toodi need näidetena ohutustehnika rikkumisest, aga Antsule jäi teine mulje: hoolimata kõigist kontrollidest, topeltkontrollidest, allkirjadest paberitel ja isegi füüsilistest tõkistest võivad asjad ikkagi perse minna, kui see nii oli määratud.
Pingutusega sundis ta end rahulikuks. Ta tardus, sulges vastu instinkte silmad ning sundis end aeglaselt sisse ja välja hingama, kuni esmane ärevushoog möödus. Ta kontrollis õhumõõdikut, sest võis juhtuda, et ajule tunduv kümmekond sekundit on tegelikult viinud mitu minutit. Näidik oli normis. Ta pigistas liini, millega ta pidas sidet oma tenderiga – abilisega, kelleks täna oli Vasserman –, kuid ei sikutanud seda. Rahulikult, rahulikult, mõtles ta ja südame rütm naasiski lõpuks aeglaste, mõõdetud löökide juurde.
Vassermani hääl krabises raadios, ilmselt oli ta ikkagi midagi tajunud: „Kõik korras, Ants?”
Tal läks mõni hetk, et kaks silpi ladusalt välja saada: „Korras.” Ants kujutas teda ette kail seismas: tuul hõbehallides juustes (kuigi mees alles neljakümnendate lõpus); veepinna poole vaatav kandiline, ehkki natuke pehme nägu murelik; käsi kratsimas hoolikalt raseeritud laia lõuga. Ja tundis hetkeks soojustki.
Ta tegi pausi kolme tunni pärast, keskendumist rohkem katkestamata. Alles veest välja ronides mõtles ta, et veel aasta eest poleks ta millelgi sellisel lasknud juhtuda. Ta oli hapraks muutunud.
Ta ajas varustuse seljast ja kõmpis Vassermaniga kõrvuti majja. Oleksandr istus köögis nende kipaka valge plastlaua taga samasuguses plasttoolis ja osutas enda ette karbile. „Näe, võta.”
Karbis olid burgerid. Kotlett paistis mahlane, aga salatileht oli närtsinud.
„Kust tõid?”
„Beki juurest, kümnekas tükk. Hea kraam.”
Ants kooris rahakoti vahelt sedelid ja lükkas üle laua. Ta lõi burgerile hambad sisse ja tundis, kuidas lihamahl selle vahelt välja voolab, segunedes universaalse majoneesi-ketšupikastmega, ning kuigi see oli maitsetest labaseim, eriti võrreldes Signe söökidega (aeg-ajalt läks naine segaseks ja võttis ette mõne neljatunnise roa, mille tarbeks läks käiku suur osa nende köögis leiduvatest nõudest ja maitseainetest), haukas ta seda suurte ampsudega. Lastes Oleksandri ja Vassermani lobisemise kõrvust mööda, vaatas ta aknast välja sadamaterritooriumile, kus madal kraana aeglaselt rööbastel liikus ja dokist kostis keevitusaparaadi tärinat ning mõtles Taanielile.
Nähtus, mille ilmnemine langes ühte Antsu tagasijõudmisega, ei olnud kindlasti paanika. See oli teatav nukrameelne eelaimdus, mis levis tema keskmest kirbe kuid nähtamatu pilvena, muutes poeäärsed targutajad vaikseks, tungides ühel pool keldrisse, mille koristamine jäi seepeale pooleli, andes teises kohas joogiveele hapuka maitse ja pannes kolmandal tünnid tehnilisest piiritusest aetud puskarit läbi jooksma. Läbi Heinküla oli öö jooksul tõmmatud nähtamatu klaverikeel, ühendades üht maja teisega ja võnkudes murede ja eelaimduste sagedusel nii, kuidas seda ühelt ja teiselt poolt Peipsit plõnniti.
Piirileppe sõlmimise põhitingimuseks oli Eesti seadnud Petseri alade tagasisaamise. Kavandis sedastati see ilma pidulikkuseta, neljanda lehekülje alguses oleva fraasiga, mis eelmiselt lehelt katkes ning sellelt jätkus: „… ja vastavalt 1920. aasta Tartu rahuga kehtestatud piirijoone kulgemisele.”
Leppe üle oli vahetatud sõnu, mõtteid, noote ja teravusi; ka tuli see ootuspärase rutiinsusega teemaks iga kord, kui Eesti või Vene poolel vahetus välisminister. Petserimaa oli nagu jaapanlaste Kuriilid või süürlaste Golani kõrgendikud või argentiinlaste Falklandi saared või pakistanlaste neitsilik Kašmiir – võetud võimuga ja ilma lootuseta tagasisaamisele – kuid seda enam tuli seda trummi taguda, et vähemalt põhimõtte pärast mitte järele anda. Enne praegust ei saanud eksklaavid nagu Heinküla ja Dubki selle kõrval isegi joonealust märkust läbirääkimiste protokollides.
Kuid isegi trummitagumine ei aidanud selle vastu, et Petseri muutus eestlaste jaoks poolmüütiliseks paigaks, mis üksnes rahvuslaste ja ajaloolaste kehutusel pidi saama Eesti osaks. Ta kadus unustusse reaalse paigana, kus elavad reaalsed inimesed, kaotas oma soolagendikud ja ojadest lõhestatud künkliku maastiku ning kerkis esile heiastusena, nagu heiastub mõne tartlase jaoks Kivisild või mõne tallinlase jaoks kolmekümnendatel visandatud eskiis ratsamonumendiga Vabadussambast. Heiastustega polnud aga teatavasti vaja vaeva näha, nad ei küsinud süüa ega tähelepanu, neid võis mõttesilma ette manada ja sama kergelt sealt ka kaotada.
Petseri oli olnud sõja ajal Venemaale omamoodi sillapea – tugiala, mis sundis Eestit pikendama kolmekordselt oma kaitseliini riigi kaguosas ja mida oleks koos Narvaga saanud kasutada ülejäänud riigi nagu pihtide vahele võtmiseks. Küllap just siis oli jõudnud Vene välisministri lauale dokument, mis näitas samasugust potentsiaali Antsla-suurusel Heinkülal: viissada eestlast, hea küll, aga kaheksasada valdavalt Vene passiga kodanikku, keda oli küll liiga vähe, et teha poliitilisi suurmanöövreid, kuid piisavalt, et nende kaudu mõjutada ülejäänud riiki.
Ajalehed tsiteerisid Vene välisministrit, kes talle omasel resoluutsel häälel teatas: „Leppe saavutamine sõltub ainult sellest, kas Eesti loobub aegunud territoriaalsete nõuete esitamisest. Oleme uuesti valmis alustama Eestiga läbirääkimisi, kuid ilma üllatusteta.”
Eesti poolel jäi ministeeriumi pressiesindaja napisõnaliseks. „Välisministeerium töötab välja seisukohta Heinküla küsimuse asjus.”
Kahepoolse diplomaatilise ebamäärasuse ududest tõstis pead müütiline mõtlemine. Heinküla inimesi liigutati mõtteliselt ühele ja teisele poole piirijoont, arvutati välja nende paiknemine mitmesugustes edetabelites (haridus, sissetulek, ostujõud, tööhõive, alkoholitarbimine, kuritegevus); mängiti läbi stsenaariume, kus mitusada tööotsijat paigutati erinevate kohalike ettevõtete ukse taha tööjärjekorda ning juba kritiseeriti ka, et geopoliitilist, regionaalset jne olukorda arvestades on selle kujuteldava grupi kujuteldavad nõudmised ebamõistlikult suured.
Pahameel uhkas üle leheveergude paberil ja Internetis: