Nii juhtus, et kui poiss sai kolmteist, rääkis Ants talle esimest korda pikemalt vanaisa Johannes Ottost ning võttis tähelepanu alla Taanieli kehalise kasvatamise – otsis kuurist vana torbikuga gaasimaski, tõmbas selle poisile kummist rihmadega pähe ja tegi siis temaga köievedu, kuni Taanielil jalad nõrgaks läksid. Ants lasi tal viis minutit hinge tõmmata, käsutas maski uuesti pähe ja nõudis: „Veel!” Ja pärast järgmist pausi: „Tugevamalt! Kannad maha, selg sirgeks, tõmba! Tõmba, kuradi plika!”
Neljateistkümneselt tuli teemaks Nikolai, tema küüditamine ja elu Nõukogude vangilaagrites. Ta ei hoidnud värvi kokku, kirjeldamaks mõeldavatest kõige hallimates toonides kohta maa peal. Ta nõudis, et Taanieli juuksed oleks lõigatud lühikeseks „siiliks” ja vaatas murelikult tema nägu, mis erinevalt Antsu enda omast oli ikka veel ümaravõitu ja pehme. Ta õpetas Taanielile poksi: lõualöök, maksalöök, kaelatuiksoone löök, otse- ja haaklöögid vasaku ja paremaga. „Poksimine arendab hinge tugevaks ja mõtte täpseks,” ütles Ants. „Löö mind! Ära hoia tagasi, löö! Kehapööre löögi suunas!” Ometi pidi ta Taanielile mitu korda sisse virutama, enne kui too piisavalt vihaseks sai, et julgeks isale vastu anda. Ta lasi aeg-ajalt isegi mõned hoobid läbi, võttis vastu verest tilkuva nina ja kumiseva pea ja ainult naeris – ja siis valas Taanielile nõnda, et too oli kõveras maas. „Kunagi ära tee lööki, kui sul endal kaitsevõtet valmis pole. Kui teine pareerib otselöögi, anna haak. Kui teine pareerib haagi, pane kehasse.”
Sestpeale hakkasid nad ka nädalavahetuseti käima metsas märki laskmas, kasutades Antsu TOZ-jahipüssi, ning Ants rääkis talle Pagari tänava sisevanglast Tallinnas – maa all laiuvast kongide labürindist, mille pudenenud krohviga seintest leiti pärast sõda rinna ja pea kõrguselt sadu kuuliauke ja roostepruune laike. Eraldi toas seisid püstiste kirstudena kitsad vineerist kapid, mis olid liiga väikesed, et istuda ja liiga madalad, et püsti seista ja nii ahtad, et iga minut tekitas aeglase lämmatamise tunde ning kuhu ülekuulatavad jäeti vahel terveks päevaks. Ta rääkis Roosikrantsi tänava hallist dolomiitmajast, kus sõja järel asus SaRKi tribunal ja kuhu kaheksakümnendatel anti head korterid tolle aja valitsusjuhtidele, keda ei kõigutanud hoone julm minevik.
Ta nägi, kuidas Taaniel tuli oma mornist kestast välja ja isegi naeratas, kuuldes 12-kaliibrise teravat põmakat ja kohe sellele järgnevat kaja: PAH-plahh. Siin, Signest eemal, jorisesid nad koos lustakalt:
Ja meil ei ole senti raha,
me peame metsas elama
ja me ei saa, ei või, ei taha,
ei taha tiblat teenida.
„Peaasi, et sinust ei tuleks selline ludri nagu Aivar,” rõhutas Ants. Kukulinskise-Aivarit teadsid kõik, sest sõjaväkke ta ei läinud; nihverdas mis ta nihverdas, aga kolis hoopis Tallinnasse ja astus tehnikaülikooli. Vanavanemad hoidsid seda vaka all nagu lätlaste rahvuslikku häbi – ütlesid teistele Heinkülas, et poiss saadeti kaugele Murmanskisse, ning et kirju tuleb sealt harva. Oleks kasvõi Eesti väkke läinud, kuigi nii palju kui nad sellest kuulsid ja lehtedest lugesid, olid seal ainult põdurad noorukid, kes tegid midagi arvutitega ja lasid paukpadruneid. Aivari niisugune valik tähendas nende jaoks, nagu oleks lapselaps hiilinud kõrvale mehekssaamise eksamist. „Ei ole selline nagu Bek,” tõdesid nad teineteisele otsa vaadates nukralt ning vanaisa Janis mõtles pettumusega tagasi kõigile vestetud lugudele oma teenistusajast, kus kärgatasid Schneideri haubitsad ja ragisesid Vickersi kuulipildujad ning mille väävlikarva aupaiste ometi ei suutnud poja sihtmärke muuta.
Seevastu Bek ehk Sarka ehk Bekbolat Sarkisjan oli kuueteistkümneselt läinud Vene armeesse, käinud läbi kõik endised liiduvabariigid, saanud tulistada afgaane, mudžahiide, grusiine ja isegi neegreid ning tulnud tagasi ehtsa sangari, karastunud veteranina, keda külamehed võtsid ka praegu, kahekümneselt, kui auväärset täismeest, kelle sõna vääris kuulamist. Bek oli Heinkülla viiva tee äärde, Eesti poole piirijoont, pannud püsti kiirsöögiputka, palkas oma ema ja mõlemad õed kööki ja teenis möödasõitvate rekkade pealt kena kasumi, millest oleks pidanud tema kaelale lisanduvate voltide järgi iga loll aru saama. Ei olnud siin väike osa ka sellel, et õed olid tal tumedasilmsed ja tumedajuukselised, mägede tütreile sobivalt lopsakate rindade ja potsakate tagumikega ning panid rekkamehed keelt limpsama mitte üksnes mamma Sarkisjani pipraste searibide järele. Et vahel mõne liiga pika pilgu pärast peksuks läks, nii et ka Bek ise pidi jämedat rusikat hööritama, suhteid ei rikkunud – vanad kunded tulid ikka tagasi.
Kui Taaniel oli saanud viisteist, ei hoidnud Ants enam eriti midagi tagasi. Kui kord oli tal juba kraan valla, siis pidama ta enam ei saanud, laskudes üha süngematesse detailidesse. Tema jutt liikus üle maailma ja kord olid need Pol Poti kuulekad käsilased, kord jaapanlaste üksus 731 sadistlikud arstid, kelle kuritegusid ta ette luges. Taaniel, vaimustunud ja samas hirmutatud groteskist, neelas ajalootunde, milliseid ta polnud koolis kunagi saanud.
Ants, oma kustumatus lootuses, et kui ta on kõik ära rääkinud, siis äkki saab ta alustada selle kõige unustamist, ei jõudnud nii palju rääkida, kui palju temas pulbitses. Ta kinnitas endale, et kuni ta suudab natukegi edasi anda ajaloost, kus eestlasi – aga mitte ainult eestlasi – tapeti, piinati ja alandati, ei ole Taanieli kasvatus läinud raisku.
Tšehhi põrgu ja ungarlaste kannatused Josip Broz Tito ajal. Serblaste metsikud karistussalgad, kes piinasid ja tapsid kümneid tuhandeid inimesi tagalas.
Kuidas ungari vaimulikel lõigati selja pealt…
Viidi kuivkäimla juurde, tõsteti jalgadest üles ja peadpidi…
Aeti sepikoja juurde kokku, võeti haamrid ja tulised rauad, hoiti mehi kinni ja pandi alasile nende…
Kuidas serblased, kes trügisid paremate vaatekohtade nimel ega jõudnud ära oodata, et ka jaole saada, hõikusid: „Hoi, jäta midagi temast mulle ka!” ja pärast mõnda eriti valju kisendust: „Ahh, meisterlik, lihtsalt meisterlik!”
Sealsamas kisuti paljaks jalad, võeti hobuserauad ja naelutati…
Antsu hääl värises vihast. „Saad aru, Taaniel, mis ettekäändega seda tehti? Serblased uskusid, et Ungari on nende emamaa küljest rebitud, nagu nad hiljem ise rebisid ungari naistel konksudega… Pidasid ungarlasi võõrasteks, okupantideks ja kurnajateks, nii nagu mõni ütleb Heinküla eestlaste kohta, et nad on siin võõrad, tükikese Venemaad hõivanud.”
Kui Taaniel oli juba hakanud teismeeast välja kasvama ja kui Ants hakkas mõistma poisi kui instrumendi tegelikku eesmärki, tegi talle vahest lõbu, kui kergesti oli teine üleskeeratav. Ta söötis ette mõne vene ajast valitud ebameeldiva juhtumi, mõne tülgastava detaili, mõne õiglustunnet narriva seiga ja nägi, kuidas Taaniel peaaegu puhisema hakkas, kui kujutluspilt pähe kinni jäi. „Küüditaja… politseinikuks!” surus ta läbi hammaste. „See ei saa olla!” Või: „Andis naabrimehe üles, et tema naine endale saada? Päriselt?”
„Saab,” ütles Ants esimese kohta. „Tõendeid pole. Inimesed räägivad, aga paberid vaikivad.” Oli ja ei olnud ka, tegelikult ta ei teadnud. Et just Võrus sellise minevikuga politseinik on, polnud tõsi. Et kusagil mujal Eesti peal selline inimene leidus – vägagi usutav. „Päriselt,” ütles ta teise kohta. „Sa ei kujuta ette, mida mehed on valmis naiste pärast tegema.”
„Aga keegi oleks ju pidanud ometi sellised –”
„Keegi ei teadnud,” lõikas Ants. „Ja kui keegi teadis, siis ei julgenud.”
Ta mäletas, mida Johannes oli alatasa korranud: võlg on võõra oma ja tuleb tasuda, kasvõi veri ninast väljas. Ja võlg polnud ainult rahaline, vaid ka auvõlg. Võlg oli ka see, kui sa teadsid kellegi mustadest tegudest, kes nende eest ei vastutanud. Ta vahetas teemat.
„Praegune riigikaitse on üles ehitatud põhimõttele, et NATO valvab eestlaste põgenikelaagreid. Sinu põlvkonna asi oleks seda muuta. Püss igasse majapidamisse nagu Šveitsis. Üleüldine väeteenistus ka naistele, nagu Iisraelis. Juurdepääs relvadele juba lapsest peale, teadmisega, et relv on ohtlik ja seda tuleb austada, kuid mitte peljata…” Ta jäi läbi akna kaugusesse vaatama, pilk raagus puuvõradel.
Kui