Kummalisel kombel tundus, et elu on muutunud irreaalsemaks. Kõike võis võtta mänguna. Vähihaiged ravisid end loodusmeditsiiniga ja mõni aeg hiljem surid, ent nende organism, kui vähirakud kõrvale jätta, oli nii puhas, et kutsus lahkamisel esile tunnustavaid üminaid. Moodsalt vaktsineerimata laps ei jäänud autistiks, kuid jäi lonkama pärast lastehalvatust, mis ta selgroo kruviks väänutas. Taimetoitlased vaevlesid nahahaigustes ja nende uriiniproovid võtsid sinaka tooni. Päikese- ja õhutoidulised vaakusid hinge; neist nõrgemad turgutati glükoosilahusega elule, kangemad aga, kes olid alati vihaga valmis tõestama oma valikute õigsust ega kavatsenudki järgida toitumise osas lääne allakäigukultuuri põhimõtteid, pidid lõppsõna loovutama neid ära saatma tulnud omastele. Tundus, et kausaalne side nõrgeneb kõikjal niivõrd, et kogu maailm ähvardab plõnksudes oma sisemistest kinnitustest lahti rebeneda.
Martin – tema kujutles end sidemena, mis aitab tema väikest maailmanurka koos hoida.
Pärast prelüüdi, koguduse uudiste ettekandmist ja eestpalveid laulsid nad ära üld- ja vastulaulud, sellal kui Martin kõõritas klaverimängija poole. Kiriku kahe manuaaliga orel oli juba sõjaajast katki ja selle asemel valis klaverimängija Yamaha süntesaatorilt programmi „06 Orel”, mis oli kuuldavuse jaoks viimase piirini üle võimendatud ning pragises valjemates, polüfoonilisemates kohtades läbi nelja rõdule asetatud kõlari. Klaverimängija suhtus Yamahasse ettevaatlikult, sest niiskete ilmadega kaldus selle elektroonika jupsima ja alles läinud sügisel pidi ta nädalaid järjest esitama Bachi prelüüde „06 Orel” asemel programmiga „14 Trompet”, sest muid instrumente kiuslik pill tal valida ei lasknud.
„Nagu räägivad meile neli veedat…” alustas ta jutlust ning märkas inimeste näol hämmeldust. Ta kõhkles, tekitades rahutu pausi, vaatas paberit, alustas otsast peale ja läks lausega lõpuni, andes oma parima, et siduda India pühad teadmised luteri tõekspidamistega, olles veel päev varem olnud kindel, et selline põnev ja modernne segamine, fusion, on see, mida üks kahekümne esimese sajandi kogudus oma õpetajalt ootab. Kuid inimeste nägudel, kui hämmeldus sealt lõpuks kadus, püsis endiselt arusaamatus, fusion üksnes tülpimusega. Konspiratiivsed teineteise lähedale kummardumised, tähendusrikkad sosinad ja tema suunas heidetud pilgud – ta hakkas esimest korda aru saama, et oli teinud vea. Ta hääl katkes ja nõrgenes, kui ta oma teksti edasi luges, ja ta vaade oli kindlalt kinnistunud paberilehtedele kantslil.
Ta vaatas kahte lehekülge enda ees nagu mäge, mis tuleb lusikaga ühest kohast teise tassida. Mis läinud, see läinud, mõtles ta ja hüppas neljast lõigust korraga üle, siirdudes otse lõppsõnade juurde.
Ta lasi klaverimängijal ette kanda ühe Bachi (Jumal tänatud, õige instrumendiga), kuulas ära lõpulaulu, milleks oli see kord „Mu süda, ärka üles” ning koguduse nõrku ja segiläbi laulvaid hääli vaheldas ainult püstitõusmiste ja istumiste riidesahin, pinkide nagin ja ohtrad summutatud köhatused.
Kümne minuti pärast oli kõik läbi. Kogudus lahkus kiiresti ning ikka veel oma üllatuseks kuulis Martin nende järel lehvimas ootamatuid helisid – lahkujaid saatis minoortoonis rida vaikseid nurinaid ja kaebeid, turtsatusi ja suskeid, mis panid Martini lõpuks mõistma ka köhatusi, mille ta oli jutluse ajal halva ilma süüks pannud. Enne veel kui kirik jäi tühjaks, kõndis ta pikkade sammudega käärkambrisse, lükkas ukse kinni, istus kirikutarvete kirstule ja ohkas sügavalt. Mis läinud, see läinud, mõtles ta uuesti, aga pole viga, tuleb edasi pressida.
Detsembri keskpaigani kulgesid päevad Signe jaoks elutu sirgjoonena. Ants sõitis varahommikuti tööle ja tuli tagasi hilja, mõnikord lõhnadega. Haak ju omadel puhuda ei lasknud, käis rohkem maantee ääres oma normi täis tegemas ja piiri tagant saja kahekümnega tulevaid rakette püüdmas. Mehe elu näis keerlevat rohkem teiste tuukrirühma liikmete kui tema ümber. Ta ei mõistnud, kuidas sai Ants mitte aru saada, et ta vajab teda endiselt. Kõik märkused lõppesid ikka ühtmoodi, tüliga, ja iga nende tüli kasvas ja kasvas hetkeni, kuni nad krigisesid valusalt ja valjult teineteise vastu nagu suured roostes hammasrattad ning virutasid teineteise pihta sõnu, mis ei pannud kumbagi taganema, aga lõhkusid ühist pinda nende jalge all. Tülid ei lõppenud kokkuleppega, vaid hääbusid jõupuudusesse, kustudes kibestunud vaikuses, sest kumbki ei jaksanud enam uut sõna heita.
Mõnikord tundus Signele, et tema ja Antsu armastus on hommikune jääkirme, millele on antud lühike aeg püsida, et siis uuesti mõraneda ja kaduda, kuni see kusagilt uuesti tekib.
Rohkem kui tihti tundus talle, et tema süül on Heinküla muutunud nende jaoks lõksuks. Rohkem kui tihti kujutles ta siit põgenemist – ükskõik, kas Antsuga või ilma.
Lähedust, mis oli argielust kadunud, üritas ta otsida magamistoast, ent ka voodis oli Ants liiga kiirustav, isegi kui neil oli aega laialt käes. Teda ei kimbutanud küll meeste tüüpiline probleem liiga vara tulemisega, küll aga tahtnuks ta nagu asjaga kogu lõbust hoolimata võimalikult kiiresti ühele poole saada, isegi kui naine tal hoogu maha tõmbas. Nagu kartnuks ta olla Signega pikemalt koos, tekitada kiire rahmeldamise keskele aeglase liikumise oaase, vahel isegi peatuda ja lihtsalt tunnetada, ise paigal olles. Nad olid suurema osa ajast silmsidemes – Signe üritas teise hallidest midagi välja lugeda, aga nägi vaid silmapõhjas enda kauget peegeldust. Nende vahel polnud puudu kallistustest, aga üha harvemini jõudsid nad sellest kaugemale.
Naistelehtede artikleid, nagu oma tüüpilise kümne nõuandega, kuidas voodiellu vürtsi lisada, luges ta kahtlusega, sest soovitused kõlasid liialt mõne hilisteismelise meesterahva fantaasiana, et olla tõsiseltvõetavad. Ta valis teise tee.
Enese aseksualiseerimisega oli ta alustanud mitu aastat tagasi. Ega seal muud võimalust polnud – kas see või lasta südamel tümpsutada iga kord, kui ta end paljalt mehe vastu magama sättis, alguses hõõgudes armastusest ja siis nii vihast, et ta kähvas väljaütlemata sõnad ja sõnad, mida ta muidu iialgi kuuldavale ei tooks, mehele unes näkku. Ta ei osanud leida vaheteed. Kuidas pidigi, kui talle oli antud just nii palju iha nagu oli.
Kuni Jegorini mõtles ta teistest meestest põgusalt ja külmalt. Ta leidis enda kehalt volte ja halba nahka, väiksemaid ja suuremaid rasvaladusid põlvede, käte, kaenlaaluste, kõhu ja isegi käsivarte juures ning kattis kõik selle põlastusväärse ühest talvest alates flanellpidžaamaga, millest suvel sai tume öösärk. Ta ei diskrimineerinud ja leidis hulgaliselt puudusi ka Antsu juures, kes ikka arvas, et ta võib tulla vannitoast, meenutades kehakuju ja valget pikka käterätti arvestades mõnda rooma senaatorit, lüüa plaksudes käed vastu kõhtu ja müristada: „Sada kilo meheilu!”
Ta mäletas, kuidas seitsmekümnendate keskel rääkisid kõik järsku soomlastelt tõlgitud „Avameelselt abielust”, mille kolmekümnetuhandene tiraaž müüdi läbi enne, kui Signe selle soetada jõudis. Niiviisi, ilma tarkade suunisteta tegid nad koos Antsuga läbi oma avastusfaasi, jõudsid pärast kuut aastat abielu vajuda tülpimisfaasi ning omajagu hiljem sellest ka välja tulla. Aga kui see roosade embavate siluettidega raamat lõpuks aastaid ja aastaid hiljem Signeni jõudis, leidis ta selle olevat kuiva ja õpetlikult igava, kirja pandud tundenõrgas ja vanamoelises keeles oma juhistega „suguelulise läbikäimise” ja „abielulise sobivuse” kohta.
Siis tuli teine ajastu, kus viisakas seltskonnas, punase veini klaaside kõrval, olid lauale hooletult kuhjatud kohalikud üsna vagurad erootikaajakirjad, mida kerge käeviipega külalistele sirvimiseks pakuti. Sinna juurde ohtralt tarka nägudetegemist ja suurilmalikke kommentaare. Nad teesklesid, aga kuni nad kõik teesklesid, seni oli see päris. Lapsed, muidugi, tuli sellel ajal elutoast eemal hoida, tehes selgeks, et tegu on millegi piinliku ja ebameeldivaga.
Ta vältis Taanielile mõtlemist. Ta oli juba pikka aega poisist eemaldunud ja nüüdne haiglasviibimine