Meie ajal on aksioloogias religioossed ja eetilised hinnangud suuresti asendunud esteetilistega. Oleme liikunud mitu suurt sammu totaalse estetismi poole. Turumajanduse ja reklaami levimine tähendab otsekui uue, esteetilise evangeeliumi jutlustamist igal tänavanurgal, igas lehes, igal teleekraanil. Selles reklaamimaailmas saavad esteetilised väärtused eetilise tähenduse: ilus, uus, moodne, elegantne, nooruslik, sportlik, julge, kütkestav, hõrk, salapärane, põnev… – need reklaamitavate toodete epiteedid kuuluvad kunsti juurde, esteetikasse, eetikaga pole neil midagi tegemist. Nende esteetiliste väärtuste hulgas on oma koht ka metsiku looduse elementidel – mägedel, merel, metsal, koskedel. Reklaamivankri ette on rakendatud ka loomi nagu tiiger, kotkad, lõvid, karud, kasutades nii inimese sümpaatiat nende vastu, aukartust nende ees. Reklaamiklippides ja isegi loodusfilmides antakse loodusest kitsas ja ühekülgne pilt. Selle pildi valikut määravad samuti esteetilised kriteeriumid. Reklaamiklippide loodus peab olema suurejooneline, lilleline, võimas, salapärane, loodusfilmide tegijad on enamasti omamoodi kollektsionäärid, keda võlub haruldase, hävimisohus oleva tabamine ja jäädvustamine. Nii saab loodusest esteetiline nähtus, looduskaitsest esteetika probleem. Vanad puud, merikotkad ja vihmametsad saavad samamoodi mälestusmärkideks, kaitset vajavateks objektideks nagu vanad majad, maalid ja kalmistud.
Kas ei vooruta siis ka looduskaitse meid tunnetamast loodust loodusena, ei lülita välja üht meie dimensiooni, üht TEISESUST, kui kasutada moesõna? See tähendaks inimese põhjalikku ja pöördumatut vaesumist. Olenemata sellest, kas loodus on parajasti IN või OUT, on ta ikka olnud midagi muud, teine mõõde, mis ulatab väljapoole meie hinnanguid ja arusaamu. Üks mööduva sajandi originaalsemaid matemaatikuid, hollandlane Brouwer tõestas nooruses teoreemi, mille järgi dimensioonide arv on invariantne. Kolmemõõtmelist ruumi ei saa adekvaatselt kujutada kahemõõtmelisel pinnal, neljamõõtmelist aegruumi kolmemõõtmelises ruumis. Ka inimese keskkonda, kus on olemas loodusmõõde, ei saa kujutada ega mõista see, kellel see mõõde puudub. Kas liigume sellise mõistmatuse poole, jänkiperekonna poole, kellele tuppa sattunud orav on nagu kummitus, tulnukas kuskilt võõrast, vaenulikust ja mõistmata maailmast?
Mood on paradoksaalne mäng, kus eesmärgiks võetakse absoluutne UUS. Kuid kuna moemängu mängitakse suletud ruumis, kus kombinatsioonid paratamatult peavad korduma, tuleb vana moemaailmas varem või hiljem tagasi. Moemaailm on tegelikult sarnane šamanistlike kultuuride kinnise maailmaga, kus kõik kunagi tuleb tagasi, päike liigub altmaailma vett mööda läänest itta, surnud vanaisa sünnib taas lapselapsena, tapetud loomad ärkavad metsa viidud kontidest jälle ellu.
Kas ei ole üks meie suuremaid probleeme selles, et me mängime moemängu terve maailmaga, ka loodusega, eeldades, et loodus mängib meiega kaasa, et kadunu tuleb kord tagasi ja kõik on nagu ennegi, kui seda tahame? Tegelikult on looduse tagasitulekuvõimel piirid ja kui need ületame, kaob midagi päriselt, kaovad liigid, ökosüsteemid, metsad ja mered, kaob ka üks mõõde meie elust ja keskkonnast. Praegu mängime CULTURA poolel NATURA vastu, asendame looduse kultuuriga, iseendast oleva inimese tehtuga. Esteetilises taustsüsteemis on see võimalik, siin võib vahepeal moes olla inglise park, vahepeal prantsuse oma ja vahepeal võib park üldse moest olla. Tegelikkuses aga ei ole loodus ja kultuur võrdväärsed partnerid. Loodus saab hakkama ka kultuurita, inimeseta, kultuur ja inimene looduseta ei saa. Kultuur on looduse transformatsioon, väljakasv loodusest. Või kui – nagu on õigem – vaatame asju dünaamiliselt: kultuur on looduse ümberkujundamine, kultuur on kultuuristamine, pidev protsess. Kui ei ole enam, mida kultuuristada, ei ole ka kultuuri. Ei ole ka inimest.
Looduse kultuuristamine, kultuuri loomine on looduse hävitamine. Nagu tuli on puude hävitamine. Tuli saab põleda, kuni on puid, kultuur kesta, kuni on loodust. Meie aja põhiküsimus on, kui palju peab loodust olema, et ta suudaks meid ja meie kultuuri kanda. Sellele küsimusele ei oska me vastata. Samal ajal tekib kultuuri aina rohkem ja loodust jääb aina vähemaks. Kolumbia, Uus-Ginea ja Kongo metsades sureb iga päev mõni putuka- või konnaliik, kaob midagi, mida inimene kunagi ei suuda luua. Tundub, et see ei puuduta meid. Ka ahvide immuunsuskadu Kesk- Aafrika džunglites ei puudutanud, kuni seda tekitav viirus muutus ka inimesele ohtlikuks, tekkis AIDS. Võibolla hävis täna kuskil liik, milles leiduv ühend oleks meil aidanud mõnest tulevasest haigusest jagu saada.
Meil on kaks absoluutset orientiiri. Inimene ei saa elada loodust muutmata, kultiveerimata ja hävitamata. Elu nõuab teise elu võtmist. Teisalt ei saa inimene eksisteerida üksnes omaenda loodud keskkonnas. See oleks vastuolus termodünaamika seadustega, samamoodi kui igavese jõumasina loomine. Nagu kirjutas keegi ökoloog, ei saa ükski olend elada ainult omaenda jäätmetest koosnevas keskkonnas. Ka siis mitte, kui nimetame neid jäätmeid kultuuriks, arhitektuuriks, kunstiks, loominguks või kuidagi teisiti. Looduse vaatenurgast ei ole siin olulist vahet. Nende kahe orientiiri vahel tuleb meil elada oma elu ja planeerida oma tulevik. Muidu seda lihtsalt ei ole.
Juuni 1997
Sõnavabadus ja tema vaenlased
Viimastel nädalatel on sõnavabadusest Eestis jälle palju kirjutatud ja räägitud, eriti seoses reklaamile piiranguid paneva reklaamiseaduse vastuvõtmisega ja Enno Tammeri kohtuasjaga. Päevalehes ühendab Anvar Samost sellega ka valitsuse kava reguleerida pornoajakirjade müüki ja hoiatab, et niisugused väikesed sammud võivad viia sõnavabaduse tõsise piiramiseni.
Hoiatus on omal kohal ja Enno Tammeri lugu meenutab mulle mullust Kivisildniku lugu, kus asjasse sekkus lausa politsei, kes konfiskeeris laimamise vahendi, st kirjaniku kompuutri. Too asi aga lõpetati ja oleks vist olnud õigem, kui sama oleks sündinud ka Tammeri asjaga. Seda, kas ajakirjanik (ja kirjanik) eksib heade tavade vastu ja kasutab sobimatult jõhkrat keelt, ei peaks otsustama kohus, vaid kolleegid ja kriitikud, olgu siis Avaliku Sõna nõukoguna või mingis teises koosseisus. Kohtu arutada võiksid jääda asjad, kus keegi (näiteks ajakirjanik) on kedagi (näiteks teist ajakirjanikku) süüdistand milleski kriminaalses, näiteks selles, et too on KGB agendina teistele inimestele kahju teinud. Pretsedente on olemas. Siin said juristid tegelda sellega, mis on nende ala, otsustada selle üle, kas inimese süüdistamiseks on olemas piisavaid tõendeid ja nende puudumisel lugeda süüdistus laimuks.
Reklaamiseadusega on asjad aga keerulisemad. Väita, et reklaam annab meile informatsiooni toodete kohta, on lapsemeelne. Toodete kohta korralikku informatsiooni võib meie ajal saada ajalehtede tarbijalisadest kui üldse kuskilt. Reklaam annab toote kohta infot sama palju või vähe kui NLKP Keskkomitee hüüdlaused olukorra kohta riigis. Reklaam on propaganda ja kasutab sama keelt, kui kasutavad enda kiitmiseks parteid ja usulahud. Reklaam ei mõju intellekti, vaid emotsioonide kaudu.
Selles seoses on huvitav, et reklaami näib praegu eesti ajakirjanduses olevat raske kriitiliselt analüüsida. See tuli minu meelest selgelt välja siis, kui Riigikogu otsustas keelata tubakatoodete reklaami. Reklaamiseadus tundub, otsustades Rein Langi toodud tsitaatide järgi, olevat naljakas nagu mõni muugi hästi mõeldud ja mitte kõige paremini välja kukkunud seadus, selle vastased sõnavõtud ajakirjanduses aga ei ole naljakadki: nad näitavad, et ajakirjandus on palju sõltuvam reklaamist, kui oleme valmis tunnistama. Ajalehtede konkurents reklaami pärast on meeleheitlik, sest ilma reklaamita ei ela ära ükski eraväljaanne. Pressil ei ole siin valikuvabadust, küll on valikuvabadus reklaamifirmadel ja nende klientidel. See valikuvabadus tähendab otsest, sagedamini aga kaudset survet väljaannetele.
Kõige kasulikum on reklaami avaldada värvitrükis lehtedes, mida loevad keskmisest jõukamad ja tarbimisele, mitte säästmisele orienteeritud nooremad inimesed. Nagu Eestis