Leninismi lõpp tähendas Lenini allatõstmist postamendilt nii otseses kui kaudses mõttes, tema taandumist müütilisest sangarist inimeseks. Lenini inimlike joonte hulka kuulub kindlasti tema armastuslugu Inessa Armandiga ja tema aristokraatlikkus. Vladimir Uljanov tundis end hästi paremas seltskonnas. Stockholmis oli ta veidi aega elanud marssal Mannerheimi venna juures, Zürichis suhtles ta pigem allakirjutanu vanaisa, Prodameta kontoriülema Zygmunt Kaplinskiga (Kaplinskite peres olid temast soojad mälestused) kui lambakarjuste või tehasetöölistega. Sellel aristokraadil oli ka pürjerlikke jooni nagu armastus õlle vastu, mis ühendanud teda teistegi esimese põlve bolševikkudega. Aimo Minkkinen jutustas, kuidas bolševike partei asutamiskongressi ajal Brüsselis joonud enamlased nii agaralt head belgia õlut ja laulnud nii valjusti vene revolutsioonilisi laule, et nad öörahu rikkumise eest maalt välja saadeti: partei asutamisega jõuti lõpule Londonis, kus kongress pärast pikaks veninud õllepausi jätkus.
Objektiivsed uurimused kummutavad ka mõned väited, mis on elanud Lenini antimüüdis. Lenin ei surnud süüfilise, nagu on siin-seal lugeda olnud, vaid korduvate insultide tagajärjel umbes samas vanuses kui tema isa – niisiis võib olla tegu päriliku kalduvusega sellele haigusele. Nii elas Lenin – kui tema õllearmastus kõrvale jätta – ilmselt üsna tagasihoidlikku ja korralikku elu nagu enamus selle aja pühendunud revolutsionääre. Revolutsioon oli neile ju omamoodi usk, nad olid omamoodi sektandid, valmis ohverdama oma uuele jumalale nii iseend kui teisi nagu nii paljud usukuulutajad. Leninis elas seesama vaim, mis ristisõdijate juhis, kes ketserite käes olnud Beziersi linna vallutamisel andis oma alluvatele kasu: “Tapke kõik maha, küll Jumal taevas omad ära tunneb.”
See ürgleninlik vaim on Läänemaailmas püsinud üle tuhande aasta ja pole põhjust arvata, et ta hääbuks koos Lenini loodud riigiga. Kuskil ja kunagi tõstab ta kindlasti taas pead. Selleks on vaja vaid Lenini-suguseid liidreid ja väliste asjaolude kokkusattumist, olukorda nagu oli Euroopas 1917. aasta paiku. Pole põhjust arvata, et maailmas ei oleks Lenini või Stalini taolisi isiksusi. Küsimus on ikkagi olukorras. Kas suudetakse nüüd, uuel sajandivahetusel, vältida rumalusi ja vigu, mis tehti eelmise sajandivahetuse aegu? Jälgides, kui ülbelt end lõpliku tõena reklaamib võitnud kapitalism, tabad end pessimistlikelt mõtetelt. Sama kindel ja lõplik paistis Euroopa kapitalismi võim maailmas sada aastat tagasi. Kuni maailmasõjani. Kuni Leninini.
1996
Ohio rohtunud kõnniteed
Pidin pojaga juhtunud õnnetuse tõttu veetma kümme päeva USAs ühes Ohio külas, kus on vähemalt neli kirikut, paar vanakraamipoodi, matusebüroo, politseijaoskond ja Ameerika Leegioni maja. Oluline osa küla (township) elanikest peab loomi või harib maad, enamikule ei näi see aga olevat põhitegevus. Ameerika on maa, kus alati satud üllatustele. Mind üllatas seekord sealse loomapidamise primitiivsus. Nägin vana sõnnikulauta, kus elas seitse mullikat umbes samades tingimustes kui kolhoosnikute “abimajapidamises”. Allapanuks oli põhk, peamisteks tööriistadeks oma käed ja sõnnikuhark. Läbi lauda hõredate laudseinte puhus tuul ja käisid sisse kassid. Tuttav pilt, lapsepõlvest tuttav laudalõhn. Isegi tuttavaid masinaid võinuks leida: mõni mees pidi veel tööd tegema ennesõjaaegse Fordi traktoriga. Moodsam tehnika ja moodsamad laudad on päris farmeritel, kes saavad kogu oma tulu põllumajandusest. Üllatav on aga, et selline harrastuspõllundus USAs võimalik on ja inimestele arvestatavat tulu annab. Ühest seast pidavat teenima tuhat dollarit. Näib, et ka põllunduses toimib Ameerika majandusmudel paindlikumalt kui Euroopa oma. Ent USA põllumeest soosib kindlasti ka odav kütusehind. Bensiin maksab seal umbes samapalju kui meil, elatustaseme erinevust arvestades tuleb aga sealsele elanikule poolmuidu kätte. Ka siit võib leida paralleeli tunasele Eestile, kus igal usinal loomapidajal oli võimalus raha teenida. Ühe järelduse võib sellest veel teha: nagu kord nõukogude inimestel, peab ka ameerika inimestel olema vaba aega, mida selkombel rahaks muuta. Kuna aga seal maal 8-tunnise tööpäevaga ja pika lepinguga palgasaajate osa aina väheneb ja valitsevaks saavad lühemaajalised lepingud ja osalise koormusega töötamine, jääb aina enamatel inimestel aega ettevõtluseks, olgu või mullikate kasvatamise vormis.
Kui Ohios võib kohata isegi meie pilgule algelisena tunduvat põllumajandust, elavad põlluharijad ise meiegi mõttes päris moodsalt. Erandiks on “amishid”, saksa päritolu usuühingu liikmed, kes keelduvad kasutamast autot, traktorit, rasedusvastaseid vahendeid ja pesumasinat. Nende elamise tunned ära maja juures seisvast vedruvankrist ja õues nööril kuivavast pesust – mujal kuivatab pesu masin ja mõnel pool USAs on õues pesu kuivatada kohalike seadustega lausa keelatud. Amishid on seal kandis ka ainsad inimesed, kes jala käivad: lastele võib see tähendada mitmete miilide pikkust kooliteed. Muidu sõidavad kõik autodega ja ostavad oma toidu poest. Farmer sööb samasugust junk food’i kui linnaelanik. Perekond istub elutoas, vaatab televiisorit, mugib kartulikrõpse või popcorni ja rüüpab coca-colat peale. Primitiivsevõitu loomapidamine ei tähenda naturaalmajandust. See ei aita ka liikumisvaeguse käes kannatavatel jänkidel liigsetest kaloritest lahti saada. Kalorid teevad oma töö ja rasvumine on ameeriklastele üks suuremaid tervishoiuprobleeme. Igaüks, kes seal maal on veidigi ringi liikunud, peab möönma, et nii see on. Et ülekaalust lahti saada, peaksid jänkid oma elulaadi tõsiselt muutma. See ei oleks aga võimalik, murdmata truudust pühadele lehmadele – autodele, televiisorile ja pidevale toidumugimisele.
On midagi lapsikut ja absurdset tsivilisatsioonis, mis on võõrutand inimese jala käimast ja püüab nüüd talle müüa ikka uuemaid ja uuemaid treeningmasinaid. Sealhulgas ka neid, kus sul on võimalik pärast autos ja büroos istutud tunde liikuval lindil joosta. Kas ei oleks lihtsam selle asemel lihtsalt mõned miilid käia? Nii keskmine ameeriklane ilmselt ei mõtle. Kujutlus sellest, et loobumine mugavustest oleks hea ja kasulik, on talle võõras. Isegi kristlusest, loobumist kuulutavast religioonist on seal maal saanud paljudele edukuse religioon, Jeesusest nende isiklik turvamees ja äripartner.
Kui aga tahaksidki jala käia, ei ole see sageli lihtsalt võimalik. Kõnniteed on nüüdsel ajal olemas ainult südalinnas; äärelinnades ja maal – nende kahe vahe on aga samahästi kui olematu – kõnniteid ei ole. Ameerika koosneb valdavalt maanteede ääres asuvatest üheperemajadest, mille vahel on vaid kaks sidepidamise viisi – autoga ja telefoniga, mida mõlemat usinalt kasutatakse. Olen lugenud ütlemist, et inimesel on parem jalg selleks, et vajutada gaasi või pidurit, vasak jalg on ülearune relikt – Ameerika autodel on teatavasti automaatkäigukast ja puudub sidur.
Ainus inimene, keda küla vahel käimas nägin, olin ma ise. Oli ilus ilm ja otsustasin teha paarimiilise matka. See ei olnud kõige mugavam, kuna sageli tuli astuda asfaldilt kõrvale märjale murule – ka teepeenart ei tunta seal maal. Matkal nägin mõndagi huvitavat, kaks asja jäävad aga kauaks meelde. Nimelt ehmatasin tee ääres kõndides küla koeri nii, et nad hakkasid mu peale kurjalt haukuma. Ju nad ei olnud kohanud kahejalgset olevust, kes liigub teed mööda ilma ratasteta. Muidu olevat koerad seal kandis head ja haukuvat väga harva. Mu teine avastus oli kõnnitee. Küla ametlikul peatänaval – Main Streetil leidsin mõned säilmed kunagisest kõnniteest – rohtund, viltu vajund kiviplaadid, mida mööda ilmselt omal ajal oli käidud kirikusse, poodi ja kooli. Millal viimati? Neljakümnendatel? Viiekümnendatel? Plaadid ei öelnud selle kohta midagi ja kuskil ei paistnud ühtegi inimest, kellelt küsida, ainult autod.
Veebruar