Siit järeldubki teine viis tõlgendada külma sõda ja Nõukogude riigi kokkukukkumist. Tegemist ei olnud tegelikult vastanditega, vaid kahe küllalt sarnase süsteemiga, ühe süsteemi kahe variandiga. Nende erinevus ei olnud nii ületamatult suur, kui propagandasõja ajal paistis. Nii Nõukogude Liit oma satelliitidega kui USA oma satelliitide ja liitlastega elasid tuleviku arvel. Neid võib võrrelda perekonnaga, kes kasutab kütteks omaenda maja ja kõrvalhooneid – tavaline pilt Eestis kolhoosikorra alguses. Ka seda saab teha pillavamalt ja säästlikumalt. Nõukogude Liit oli oma ressurssidega pillav ja hooletu ning sattus varem raskustesse. Lääs eesotsas Ameerikaga on säästlikum – temal jätkub põletusmaterjali kauemaks. Ent ka temal lõpevad kord puud otsa. Kui ta ei muuda tõsiselt oma elulaadi, on tema lõpp samasugune kui Nõukogude Liidul. See lõpp tuleb lihtsalt hiljem.
Rein Taagepera on kirjutanud uurimuse impeeriumide ajaloost ja arengust. Selles uurimuses on erilist tähelepanu pööratud impeeriumide kokkuvarisemisele nii minevikus kui tulevikus. Autor arvestas nii Nõukogude Liidu, USA kui Hiina lagunemisega. Esimene sündmus on juba aset leidnud, teised võivad aset leida tulevikus. Nüüd võime varsti rääkida ehk juba ka Euroopa Liidust kui omamoodi impeeriumist ja analüüsida ja prognoosida ka tema lagunemise võimalusi. Impeeriumidena saab vaadelda ka selliseid riike kui Venemaa, India ja Indoneesia, kellest võivad saada ka Nõukogude riigi saatusekaaslased. Keda neist tabab saatuslik kriis järgmisena?
Juuli 1997
Lääne haiguskindlusest
Enn Soosaar oskab kirjutada nii kenasti, et meelitab nii mõttekaaslasi kui oponente vestlust, mida sageli poleemikaks nimetada ei tahagi, jätkama.
Soosaar leiab, et Lääne demokraatia on kaugel ideaalist, kuid “siiski parim võimalikest ühiskonnakorralduse mudelitest, mida inimkond on seni oma pikas evolutsioonis kogenud ja välja nuputada suutnud”. See annab autorile kindluse väita, et “ei USA ega “omamoodi impeerium” Euroopa Liit varise kunagi kokku sel kombel nagu Nõukogude Liit, sest vundament, millel rajaneb Euro-Atlandi majanduslik ja poliitiline koostöö, on vabatahtlikkus ja avatus, mitte vale ja vägivald”.
Soosaarel on 90 või rohkem protsenti õigus, kuid paari protsenti, milles tal õigus ei ole, mahub üht-teist arvestamisväärset. Aiandushuvilistel on teada, et on olemas imemaitsvaid õunasorte, mis ei ole kahjuks külma- ja haiguskindlad, ja nii peame sageli leppima kehvemate, end kindlamatega, näiteks antoonovkaga. Ka ühiskonnal ja riigil on omad kärntõved, mädanikud ja jahukasted. Kui haigus- ja külmakindel, kui stabiilne on riigikorraldus, mida nimetame Lääne demokraatiaks?
Esiteks on praeguses Lääne demokraatias olemas jõud, mis võivad ta muuta ebademokraatlikuks, ja teiseks ei ole sugugi selge, kas demokraatlik ühiskond alati on stabiilsem ja kestvam kui ebademokraatlik.
Demokraatial on alati – Ateena linnriigist peale – olnud raskusi enda kaitsmisega tema enda sees kasvava rahulolematuse ja pingete või lausa hulluse vastu, mis võib võtta demokraatiavastase suunitluse. Kõige markantsem näide demokraatlikust riigist, kus võimule tõusis totalitaarne rühmitus, on Saksamaa. Natsipartei tuli võimule peaaegu demokraatlikult, saavutades valimistel rahva toetuse. Mõne aasta eest rippus õhus oht, et midagi analoogset toimub Venemaal. Õnneks osutus Žirinovski populaarsus õletuleks. Tõsisemaks võib oht inimsusele ja demokraatiale kujuneda Prantsusmaal ja mõnel pool mujal Euroopas, kus paremäärmuslaste populaarsus valijaskonnas on kasvanud üle 20 protsendigi. Siin tuleb selgelt ilmsiks Lääne demokraatia haavatavus ja abitus. Demokraatial puuduvad kindlad kaitsemehhanismid nende vastu, kes püüavad teda demokraatlikult lammutada nagu Le Pen Prantsusmaal. Kas paremäärmuslaste võimulepääs Lääne-Euroopas on võimalik? Ma arvan, et küll. Kas tõenäone? Praegu mitte eriti, kuid välistada seda ei saa.
Kindel on üks: mõnel puhul on demokraatiat kindlam ja lihtsam kaitsta autoritaarsete vahenditega, nagu on teinud president Jeltsin Venemaal.
Nüüd aga demokraatia vastupidavusest õnnetuste, järskude muutuste ja vapustuste ajal. On teada, et erakorralistes olukordades riigid kärbivad demokraatiat. Sõja ajal saab valitsus suuri volitusi ja rahva õigusi, isegi põhilisi isikuvabadusi, vähendatakse. Erakorraline seisukord, sõjaseisukord ja muud selletaolised on siiski seaduses ette nähtud demokraatia piiramise võimalused, mille kestuse ja ulatuse määrab seadus. Raskem lugu on demokraatia võimega säilitada oma positsioon ja kindlustada riikide stabiilsus ja rahvaste heaolu nüüdsel tohutute muutuste ajal.
Demokraatia on kuulunud uue aja rahvusriigi juurde ja toimib hästi selle raamides. Paljurahvuselistes, vaenutsevateks kogukondadeks jagunend riikides on demokraatiaga raskusi, nagu näitab Suurbritannia kogemus Põhja-Iirimaal, Hispaania kogemus Baskimaal ja Türgi kogemus Kurdistanis.
Ühiskonnateadlaste seas on küllalt suur üksmeel selles, et meie ajal on riikide, sealhulgas rahvusriikide osa üldse vähenemas. Majandus globaliseerub, parlamentide ja valitsuste võimalused seda juhtida vähenevad. Maailm muutub aina enam üheks majandussüsteemiks, mida juhivad suurfirmad, multinatsionaalid, kes dikteerivad oma tahet riikidele ja valitsustele. Suurfirmad ei ole demokraatlikud institutsioonid, nii ei tõota nende võimu kasv head demokraatiale kuskil maailmas. Ent kas majanduse globaliseerumine ja majanduslikkude hoobade tähtsuse kasv toovad kaasa suurema stabiilsuse ja turvalisuse? Ma kahtlen selles väga.
Majanduse, ökonoomika aluseks on tänapäeval kasum. Kasumi saamiseks, eriti kõva konkurentsi tingimustes, tuleb vähendada tootmiskulusid. Ökonoomika peab muutuma ökonoomsemaks, voolujoonelisemaks. See tähendab firmade liitumisi, spetsialiseerumist, ladudeta tootmist ja muud, mis annab kokkuhoidu. Majandusmõtlemist valitseb logistika, oskus toimetada õige asi õigesse kohta võimalikult kiiresti ja odavalt. Majandus muutub kellavärgina toimivaks hiigelsüsteemiks, mis kasutab oma sisemisi ressursse säästlikult. Mis muidugi ei tähenda, et ta oleks eriti huvitatud looduse, välimiste ressursside säästmisest. Säästlikkus ja logistiline täiuslikkus aga ei tähenda tingimata turvalisust, vastupidavust ettenägemata olukordades, “haiguskindlust”. Integreeritud ja hästi õlitatud maailmamajandus ja tema kaudu ka arenenud riigid üldse on kergemini haavatavad kui nad olid sada aastat tagasi.
Mõtleme sellele, et IRA terroristid oleksid peaaegu viinud rivist välja kogu Suur-Londoni elektrisüsteemi. Et niisuguseid intsidente vältida, peavad riigid suurendama järelevalvet oma kodanike üle, liikuma mõne sammukese politseiriigi poole, mida võimaldab tänapäevane turvatehnika. Selleski on oht demokraatiale ja maailma pressis on avaldatud rahutust selliste arengute üle, näiteks valvekaamerate aina laialdasema kasutamise üle. Paljudes Euroopa ja Ameerika suurlinnades võime juba olla kindlad, et Suur Vend jälgib meid igal pool.
On sündind vastuolu maailma majandusliku integreerumise ja poliitilise killustatuse ja erimeelsuse vahel. Aina enam on meil tegemist globaalprobleemidega, olgu keskkonnakaitse, finantside või tervishoiu alal. Organisatsioon, kes peaks globaalprobleemidega tegelema, ÜRO, on aga võimetu neid lahendama, ta ei ole ka demokraatlik organisatsioon, kuna kõige olulisemaid küsimusi ei saa otsustada Peaassamblee, vaid väike Julgeolekunõukogu-nimeline seltskond. ÜRO peaks saama teovõimsamaks ja demokraatlikumaks, on aga vähe tõenäoline, et tema võimsad liikmesriigid, eeskätt USA, sellega soostuksid.
Niisugused on mõned ohud demokraatiale, ohud, mille kohati on sünnitanud demokraatia ise. Kõik need ohud võivad tunduda väikesed ja võimetud “Lääne demokraatiat” tõsiselt kõigutama. On aga üks, minu meelest eriti tõsine oht. See tuleb Ameerika võimsuse, eriti aga tema propagandavõimsuse kasvust. Ameerika levitab ja propageerib oma elulaadi, olgu otse või kaudselt, meelelahutustööstuse abil, mis ulatab igasse maailma nurka. Nii kasvatab Ameerika meid kõiki uskuma, et sealne elulaad, sealsed autod, majad, maneerid ja tarbimistavad on head ja matkimisväärsed. See propaganda on olnd küllalt edukas ja maailma “amerikaniseerumine” edenenud jõudsalt. Ei ole kaugel päev, mil suurem osa planeedi asukatest on pööratud Ameerika usku ja püüab selle poole, et elada nii, nagu elatakse Kalifornias või New Yorgis. See ei ole aga võimalik. USA kasutab juba praegu proportsioonitult suure osa