Aprill 1997
Indiviid ja ühiskond
On moes olla individualist, rääkida indiviidikesksest poliitikast ja vahel Margaret Thatcheri jälgedes öelda, et ühiskonda ei olegi, on vaid indiviidide summa. See ütlemine on aga isegi poliitiku suus piinlikult naiivne ja järelemõtlematu.
Vanas Kreekas nimetati inimest zoon politikon – tõlkeks on kõige sobivam ehk “kogukondlik loom”. Inimene on loom, kes saab inimeseks kasvada ainult teiste inimeste seltskonnas. Seda ennekõike sellepärast, et inimene on ka väga ohtralt märke, keerulist märgisüsteemi – keelt kasutav loom. Inimene tõepoolest elab märkides, märgimaailmas, rahvusvahelise sõnaga semiosfääris. Semiosfääris elavad ka need poliitikud, kes (keelt kasutades) väidavad, et olemas on vaid indiviidid, ühiskond on tühi sõna. Samahästi võiks väita, et indiviid on tühi sõna, olemas on vaid ühiskond. See on teine äärmuslik vaade, mis praegu ei ole moes. Ent ka seda on väitnud poliitikud – need, keda nüüd kutsume vasak- ja paremäärmuslasteks. Natside ja bolševike meelest ei lugenud indiviid suurt midagi, luges vaid Reich, suur üritus, kollektiiv.
Tegelikult on nii äärmuslik individualism kui äärmuslik kollektivism üksteisele mitmes mõttes lähedased. Mõlemad põhinevad inimloomuse valestimõistmisel, vahel tahtlikul valestimõistmisel. Mõlemad viivad ka selle inimloomuse vägistamiseni, teistele mingi käitumismudeli pealesurumiseni, seega eemale inimlikkusest ja vabadusest. Uusliberaalide hulgas on neid, kelle meelest individualism on nii-öelda inimese loomulik olek, kollektivism pealesunnitud ja ebaloomulik. Ometi on inimeste hulgas nii individualiste kui kollektiviste, nii egoiste kui altruiste ja demokraatlik mõte peaks sellega endastmõistetavalt arvestama. Kui ühele ei lähe võõraste vaesus korda, häirib see teist sügavalt ja tema loomulik reaktsioon on, et ta katsub vaesuse kõrvaldamiseks midagi teha.
Üks selline katse – senistest kõige tõhusam – oli sotsiaaldemokraatide initsiatiivil ette võetud heaoluühiskonna loomine. Praegu on kõige täiuslikumad heaoluühiskonnad Euroopas sattunud nii majandusraskustesse kui parempoolsete kriitika alla. Selles kriitikas on kaks peasuunda. Esimene lähtubki dogmaatilisest individualismist. Ühiskond on nende meelest abstraktsioon ja illusioon. Eriti suur õnnetus on, kui illusoorne ühiskond hakkab vaeste (nõrkade, saamatute, alaväärtuslike – siin on individualismil leebemaid ja jõhkramaid vorme alasti sotsiaaldarvinismini välja) eest hoolitsemise nimel piirama rikaste (tugevate, ettevõtlike, väärtuslike) vabadust. Teine heaoluühiskonna kriitika suund lähtub rohkem majanduslikkudest kui ideoloogilistest kriteeriumidest. Tunnistades vajadust toetada neid, kes ise hästi hakkama ei saa, leiavad nad, et seda toetust ei tohiks monopoliseerida riik: riigi poolt korraldatud heaoluühiskond ei ole tõhus, raiskab mõttetult ressursse ja takistab ettevõtlust. Niiviisi töötab riiklik heaolusüsteem pikemas perspektiivis ka nende huvide vastu, kelle kaitsmiseks ta on loodud.
Kumb uusparempoolsuse suund valitseb praegu Eestis? Ilmselt teine, leebem. Isamaaliit esindab tugeva rahvusliku suunitlusega parempoolsust, rahvuslus on aga vältimatult kollektivistlik. Nii seab ta parempoolsusele kindlad piirid ja pidurid. Kui soovime eesti rahvale õnne tuua ja eesti põlve uueks luua, ei saa me jutlustada räiget sotsiaaldarvinismi, kuulutada hoolitsemise nõrkade eest lausa rumaluseks. Toompea kuluaarides on küll kostnud mõne reformierakondlase väiteid, et suurte perede eest hoolitsemine on vale, kuna nii soodustame eesti rahva allakäiku: parem oleks, kui alaväärtuslikku elementi (suur osa paljulapselisi peresid olla nagunii joodikutel ja degenerantidel) rohkem välja sureks.
Selliseid arvamusi ei ole aga Eestis ükski poliitik julgenud avalikult esitada, ja nagu näitab Riigikogu üksmeelne hääletamine lastetoetuste tõstmise poolt, ei ole neil ka otsest mõju poliitikale. Kaudselt, näiteks hariduse ja meditsiini privatiseerimisel, võib ka sotsiaaldarvinismi mõnes kitsamas valdkonnas läbi minna, kuid igal juhul poliitiliselt korrektses rahvuslikus vormis.
Nii individualismis kui kollektivismis on oma paradoksid. Individualism oma äärmuslikes vormides ahistab nende inimeste vabadust, kes on loomult altruistlikud, allutab nad ühe rühma ideoloogia survele. Nii on individualism kollektivistlik. Kollektivism omalt poolt võib viia inimeste võõrdumiseni sotsiaalsusest ja sotsiaalsest vastutusest. Kui tean, et riik hoolitseb kõigi eest, kes abi vajavad, ei lähe teiste inimeste mured mulle enam korda, võin rahuga olla individualist ja tegelda ainult omaenda asjadega. Eetika seisukohalt on see minu meelest heaoluriikide kõige tõsisemaid puudusi.
Nii ei saa ilmselt arukas inimene olla päriselt kollektivist ega individualist, vaid peab tunnistama, et mõlemat on mingis mõõdus vaja. On vaja nende sünteesi: pikaajaline konflikt individualismi ja kollektivismi, parempoolsuse ja vasakpoolsuse vahel on end ammendanud ja ei vii kuskile. Vaevalt viiks kuskile ka ettevaatlik tsentristlik köielkõnd. Paljal parajuslusel-mõõdukusel puudub külgetõmme, ta ei saa piisavat toetust valijatelt, kes soovivad haaravamaid ja löövamaid ideid.
Selles mõttes oleks väga huvitav ja kasulik uurida Briti Labour’i äsjase suurvõidu ideoloogilisi tagamaid. Tööerakondlased ei ole kahtlemata parempoolsed, kuid nad on loobunud ka mõnest klassikalise vasakpoolsuse käibetõest. Nad ei ole ka ettevaatlikud ja ilmetud parajuslased: Tony Blair ja tema valitsus on vägagi karismaatilised. Nendega seoses on Euroopa ajakirjanduses vilksatanud termin “kommunitarism”.
Kommunitarism on katse murda välja vanadest vasak-parem stereotüüpidest, leida uus tasakaalupunkt sotsiaalsuse ja individuaalsuse, üksikisiku ja ühiskonna huvide vahel. Ning uus poliitiline kõneviis, mis toetub paremale ja mitmekülgsemale arusaamale inimloomusest. Kommunitaristideks loetakse nii Tony Blairi kui Bill Clintonit. Neid ühendab peale Oxfordi ülikooli hariduse ehk see, mida võiks nimetada indiviidi sotsiaalse vastutuse rõhutamiseks. Inimene on indiviidina ühiskonna liige, on indiviid tänu ühiskonnale ja vastutuse läbi ühiskonna, teiste inimeste ees. Vastutustundeta indiviid, kes elab vaid oma huvidele, on abstraktsioon või sotsiaalne patoloogia või mõlemad kokku. Ühiskonnal, mis sünnitab selliseid patoloogilisi individualiste, on midagi viga.
Mai 1997
Heidegger, emakeel ja Keeleema
1. Üks asi on öelda, et ma näen ja kuulen sama, mis sina ning mõtlen, tunnen ja usun sama mis sina. Mida näeme ja kuuleme, on meile ühine, võime leida määratluse sellele ühisele. Ühist mõtlemist, tundmist ja usku ei ole. Mõtlejana, uskujana ja tundjana asub iga inimene oma maailmas.
Mõtleja, tundja ja uskuja maailm on teisele inimesele null, eimiski, tühjus.
2. Ka minu filosoofia võib olla sinule null, tühi, tühine, võib olla sinust lõpmata kaugel, nii et sellest jääb vaid helendav täpp, üks täht tähekataloogis. Filosoofias võib filosoofide kaugus üksteisest olla piiramata suur, nii et nad saavad elada ja filosofeerida üksteisest hoolimata. Ja ometi ei ole see filosoofide ükskõiksus üksteise vastu midagi endastmõistetavat, midagi, mida nad ilma pikemata aktsepteeriksid. Sest filosoofia ei ole iseenesest (hiina zirari) kulgev mõte, vaid filosoofia on armastus, kirg, kiirgus. Filosoofia tahab kiirata, kireda ja laozilik utoopia, kus naabritest kuuleme vaid kuke kiremist, ei sobi talle. Filosoofia on tõearmastus, aletiofiilia.
3. Tõearmastusena on filosoofia armastus oma tõe vastu ja iseenda vastu. Armastus oma tõe vastu on usk. Usk ja armastus on siin üks ja sama. Ainult usk ja armastus võivad muuta tühjuse millekski, ainult mure, kaastunne lubab öelda, et mõeldakse, tuntakse, usutakse sama. Siin on aga paradoks. Usk ja armastus on igaühele oma; ainult selle kaudu, mis on igaühele oma, võib sündida see, mis on paljudele ühine.
4. Paljudele ühine ei saa aga tähendada kõigile ühist. Mis on ühele maailm, armastuse looming, on teisele jatkuvasti eimiski, null. Inimene, keda ma armastan, on minule kõik, teisele, kes teda ei armasta, eimidagi. On loomulik, et mina ei saa