Nii jääb siin mandril viibides mulje, et võitlus riigivõimu vastu isikuvabaduse nimel võib osutuda parasjagu donkihhotlikuks. Kui keskvalitsuse võimu õnnestub mõnes valdkonnas tõesti tagasi suruda, ei täida tekkinud tühikut mitte vabadus, vaid mingi muu võim. Enamasti on see raha- ja kohtuvõim. Pole aga võimatu, et nad teevad seda koos. Nii raha- kui kohtuvõim on vähem demokraatlikud ja läbipaistvad kui administratiivne võim, mida valitud rahvaesindajad paremini kontrollima pääsevad. Rahavõim teeb oma otsused suletud uste taga ja suur osa tema tegevusest on rangelt konfidentsiaalne. Kohtuvõimu kaitseb avalikkuse kontrolli eest tema suur professionaalsus: seadustes ja kohtupraktikas orienteeruvad ainult juristid ja tänapäeva seadusandlus muutub aina keerulisemaks. Temas tekib aina enam spetsialiseeritud valdkondi, milles orienteerumine nõuab ka juristilt eriharidust, tehnika, meditsiini või filmiasjanduse põhjalikku tundmist. Sellise juristi teened on väga kallid ja kättesaadavad ainult rikastele. Üksikul kodanikul on vähe šansse võita kohtuasi suure firma vastu, selleks on rohkem lootust, kui teda toetab mõni teine firma või mõjukas organisatsioon. Sellisel puhul saab kodanikust, väikesest inimesest tihti aga ainult statist, nupuke titaanide võitluses. Mida rohkem sigib seadusi ja mida keerulisemaks nad muutuvad, seda tõenäosem tundub kohtu- ja rahavõimu lähenemine teineteisele, seda raskem on inimesel seal oma huvisid kaitsta ja seda suuremaks saab tema sõltuvus mõlemast.
Praegune riigivõimu nõrgenemine, mis avaldub mitmel viisil, mida aga paljud võtavad sündinud faktina, võib tähendada suurt muutust ühiskonna struktuuris, inimeste vahekorras võimuga. Praegused arengud viitavad selle poole, et see ei muuda ühiskonda avatumaks, ei alluta võimu rohkem kodanike kontrollile.
November 1996
Kuidas lastest indiaanlast välja peksti
Kirjutasin kord, et Lääne tsivilisatsiooni üks olulisi riitusi on olnud indiaanlase tapmine, olgu siis väljaspool meid või meis endis. Nüüd leidsin peaaegu samad omad sõnad Vancouver Surist. Artiklis pealkirjaga “Koolide eesmärk oli ‘tappa lapses indiaanlane’” (Scbools aimed to ‘kill the Indian in the child’). Tegemist on Kuningliku Pärismaalaste Komisjoni aruandega indiaanlaste olukorrast, nendele tehtud ja tehtavast ülekohtust ja sellest, kuidas seda saaks ja peaks heaks tegema. Komisjoni ettepanekud on radikaalsed ja hõlmavad majanduslikke, administratiivseid ja kultuurilisi abinõusid, mis nõuaksid kokku umbes 30 miljardit Kanada dollarit – summa, mida praegune eelarvedefitsiidiga heitlev valitsus muidugi maksta ei soovi. Vaevalt on ka peaminister Chretienil, keda jätkuvalt kummitab Quebeci separatism, erilist indu anda indiaani rahvustele senisest suuremat autonoomiat, mis muudaks nende territooriumid omamoodi riikideks riigis. Nii jääb indiaanlaste tulevik ebamääraseks ja teid praeguste hädade leevendamiseks tuleb veel kaua otsida. Sellele aitab aga komisjoni aruanne, mis avaldati 21. novembril, kindlasti kaasa.
Üks aruande olulisemaid osi on ülevaade kultuurigenotsiidist, sellest, kuidas Kanada valitsuse nõusolekul ja heakskiidul ligi sada aastat indiaani lastes indiaanlast hävitati. Selle poliitika täidesaatjad olid kirikute poolt asutatud ja valitsetud internaatkoolid, nn residential scbools. Koolide eesmärgiks ei olnud sedavõrd aborigeenidele haridust anda kui neid tsiviliseerida, mis tähendas ametnike ja vaimulike meelest kõigepealt nende keele, usu ja kommete väljajuurimist. Vanemate inimestega ei olnud see võimalik, küll aga lastega. Nii nagu Siberiski, eraldati siis lapsed vanematest ja hoiti neist kaugel internaatkoolides kirikutegelaste ja nende poolt määratud kasvatajate range hoole all. Väljend “tappa lapses indiaanlane” pärineb omaaegsest dokumendist, kus rõhutatakse ka, et on vaja lüüa kiil laste ja “vanade, parandamatute inimeste vahele”. Sama teemat kordab üks teine Sault St. Marie’st Ontarios pärinev dokument: “kõik, mis lastes on indiaanlikku, peab surema”. Nagu öeldakse komisjoni aruandes, oli selliste väljendite taga sageli “traumeeriv tõelus”. Õpilastel keelati rääkida oma keelt. Käsu vastu eksijad pidid mõnel pool seisma tundide kaupa liikumatult, käed laiali: mõned lapsed kukkusid sellise piinamise ajal minestanult maha. Loomulikult ei olnud lubatud ka omad riided ja kõige vähem oma usk ja kombed – mõne kirikumehe meelest olid ju ka indiaani keeled oma erilise grammatika ja foneetikaga kuradist. Et säästa lapsi kuratlikust kiusatusest isekeskis oma keelt rääkida, toodi samasse kooli lapsi eri piirkondadest ja hõimudest: nii pididki nad suhtlema inglise või prantsuse keeles.
Koolide viletsus, antisanitaarsus ja juhtkonna hoolimatus viis tihti selleni, et indiaanlase tapmine lapses tähendas ka lapse enda tapmist. 1907 tehtud uurimus tõdes, et umbes veerand internaatkoolide õpilastest suri enne kooli lõpetamist. Ühes Briti Kolumbia koolis ulatus laste suremus viiekümne protsendini. Sellele aitasid kindlasti kaasa ka kirikukoolides rakendatavad kasvatusmeetodid, millest raportis on kõnekaid näiteid. 1907 seoti presbüteriaani koolist põgenenud poisid vankri külge ja nad pidid jooksma selle taga 12 kilomeetrit. 1925 põgenes üks vaeseomaks pekstud poisike anglikaani koolist Manitobas poolalasti, ihu musti ja siniseid vorpe täis. Valge mees, kes seda nägi, lubas, kui laste kohtlemine koolis ei parane, kaevata loomakaitse seltsile, nagu ta teeks, kui näeks koera sedaviisi piinatavat.
Kiriklike internaatkoolide ajaloo kõige süngemate ja muidugi kõige varjatumate peatükkide hulka kuulub laste seksuaalne kuritarvitamine, mille ulatus on nüüd hakanud vähehaaval avalikuks saama ja mis on sünnitanud Kanadas palju ehmatust ja skandaale. On loomulik, et säärastest koolidest said lapsed kaasa sügavad hingehaavad ja suutmatuse kohaneda eluga nii oma vanas hõimukeskkonnas kui uues linnakeskkonnas. Kool oli suutnud võõrutada lapsed vanematest, kultuurist ja keelest, andes asemele pooliku hariduse, vaimse segaduse ja traumad. Nii sünnitasid internaatkoolid korralike kristlaste asemel alkohoolikuid, prostituute, kurjategijaid ja lihtsalt luusereid, kelle suhtarv pärismaalaste hulgas on kõrgem kui valgete hulgas. Kiriklike internaatkoolide tegevus lõpetati küll juba kuuekümnendate aastate lõpul, kuid nendest jäänud haavu peab Kanada ühiskond veel kaua ravitsema.
Assimileeriv keelepoliitika on nüüd viinud selleni, et suurem osa Kanada põliskeeltest sureb lähema paarikümne aasta jooksul välja, kui ei õnnestu võtta ette midagi radikaalset nende päästmiseks. Radikaalsed abinõud tähendaksid keele uuesti õpetamist lastele. Teoreetiliselt on see võimalik, on ju nüüd keeleõpetuses olemas uued ja tõhusad meetodid nagu “keelekümblus” ja tehnilised abivahendid kompuutrite ning videote näol. Nende kasutamine nõuab aga raha, mida enam ükski valitsus maailmas ei jaga heldelt kultuuri ja hariduse heaks. Bürokraatidele ei ole lihtne selgeks teha, millepärast peaks näiteks ntlakapamuxi keele elustamiseks kulutama miljoneid dollareid, kui selle raha eest võib ehitada mitu miili maanteed või osta näiteks samadele indiaanlastele korraliku ookeanipaadi. Väited, et iga kaduva keelega jääb vaesemaks kogu inimkond, et Briti Kolumbias veel kõneldavad põliskeeled on keeleteaduslikust vaatepunktist täiesti unikaalsed ja et neid uurides saame teada ka väga palju olulist inimvaimust ja inimese ökoloogiast, ei maksa väga palju. Palju ei maksa ka see, et oma hävitustöö teinud kirikud on nüüd üksteise järel pärismaalaste ees vabandanud. Noorema, ent ka vanema põlve indiaanlaste hulgas on palju neid, kes pöörduvad kirikutest ära oma vana usu poole. Mõnikord ja mõnel pool otsivad kristlased nüüd dialoogi ja isegi koostööd teadjameeste ja – naistega, kes on suutnud midagi muistsest tarkusest alles hoida misjonäride, kirikukoolide ja bürokraatide kiuste.
Vancouver Surti ajakirjanik küsib retooriliselt: “Kes olid siis ikkagi tsiviliseeritud inimesed ja kes metslased?”, pidades silmas internaatkoolide piinlikku ajalugu. Kanada pärismaalastel ei ole raske sellele küsimusele vastata, kuigi neile vaevalt meeldiks kasutada sõna “metsik” negatiivselt. Ka metsakultuur, side metsade, rohtlate ja vetega on osa Kanada põliskultuurist, mille hävitamine veel hiljaaegu oli valge mehe suur eesmärk. Nüüd on valgete silmad avanemas sellele, mis nad on korda saatnud, ja mõnedki leiavad, et neil oleks palju õppida indiaanlaste elutarkusest, milles ökoloogilise mõtlemise osa kahtlemata oli suurem kui läänemaises tsivilisatsioonis veel hiljaaegu. Indiaanlaste, eriti noorte hulgas on praegu aga juba neid, kes ei soovi valgetega eriti palju tegemist teha, nad tahavad nüüd, kui võimalused selleks on paranenud, pühenduda kõigepealt oma rahva probleemidele. Vaatamata kõigele on tekkinud ja tekkimas pärismaalaste oma haritlaskond, kes suudab neid probleeme oma vaatenurgast näha ja ehk teha nende lahendamiseks midagi tõhusamat, kui mitmesugused kiriku- ja riigimehed seni on suutnud