Tänu advokaadile olid kõik paberid 100 % koššer ja seepärast polnud ka ükski saaja helde annetuse vastu protesteerinud. Lisaks teadis ta, et tema vanade semude Gustav „Soku” Bochi ja Farook „Mange” Al-Hassani postkasti olid potsatanud paksud ümbrikud, mille sisu kattis kuhjaga kahe sodiks aetud mopeedi ja suitsukahjustusi saanud arvutipoe kahjud.
Pärast kõiki väljaminekuid ja igapäevaseks elamiseks vajalikke kulutusi oli summast järel veel umbes pool.
Kuradi hästi kõrvale pandud dollarimill, mille asukohta teab ainult tema üksi. Pole paha…
Tiimis oli neli inimest – kolm meest ja üks naine.
Tegelikult oleks pidanud neid olema rohkem, aga hetkel ületas nõudmine ihukaitsjate järele suurelt pakkumise.
Nii või naa…
Neli hea koolituse saanud, kogemustega ihukaitsjat, kes olid juba kaua koos töötanud ja teadsid täpselt, kuidas kõik toimib. Ehkki kõik olid omavahel juba varasemast tuttavad, tekitas uus ülemus peaaegu alati teatud ebakindlust. Vaatamata sellele, mis inimesed küsimise peale kostavad, pole enamik neist siiski muudatustest sugugi vaimustatud. Tema rühma probleem oli selles, et mitu kuud polnud sel ülemust olnud ja kohusetäitjast David Malménist oli oodatud uut rühmajuhti.
Ülejäänud kolm kuulasid teda ja neil oleks olnud raske uue korraldusega harjuda, kui Malmén sellega ei lepi. Mitteformaalse juhiga rühmad pikemas perspektiivis ei toimi. Rebecca oli seda lähedalt näinud nii politseikõrgkoolis õppides kui ka hiljem tööle asudes.
Enda maksma panemiseks on tal vaja nii peent taju kui ka otsustavust. Põhimõtteliselt ei tohi ta teha ühtegi viga.
Lennureis oli väsitav, enne Khartoumi jõudmist tuli neil kolm korda ümber istuda.
Mõned ööd hotellis ja palju kohtumisi igasugustes formaalsustes kokku leppimiseks.
Sudaani võimud tahtsid kõike kontrollida – nende relvi, sidevahendeid ja kuulikindlaid veste. Lisaks tuli üle vaadata kõik paberid, need ära tembeldada, siis uuesti kontrollida ja uuesti tembeldada, alles seejärel said nad oma sõidukid kätte ja võisid lõpuks teele asuda.
Mida enam lõuna poole, seda lagedamaks muutus maastik. Kuiv punane tolm keerles nende ümber, paiskus autorataste alt õhku ja tungis igast väiksemastki praost sisse, kattes riided ja varustuse pikkamööda kareda roosaka kihiga.
Kuigi kalendri järgi hilissügis, oli kuumus kohati peaaegu väljakannatamatu. Karolina Modin juhtis, Rebecca istus ülemuse kohal tema kõrval.
Neile järgnevat autot juhtis Bengt Esbjörnsson, tema autos oli ka tõlk.
Kolleegid Malmén ja Göransson pidid saabuma mõni päev hiljem koos ministriga valitsuse lennukil, selle aja jooksul tuli teistel plaanitav külastuskoht üle vaadata.
Niimoodi planeerides oli tal oma tagamõte. Peter Göransson oli Rebecca kursusekaaslane, nad olid varem päris palju koos töötanud ja ta tundis end seepärast üsna turvaliselt.
Malmén ja Esbjörnsson olid omavahel head sõbrad, neid niiviisi lahutades ja lisaks loodetavasti ka Modiniga jutuajamist maha pidades tekib võimalus uut rühmahierarhiat lihvida. Aga tuli tunnistada, et seni olid Rebecca plaanid läinud nii ja naa…
Tema otsus jätta Malmén rühmaülema asetäitjaks polnud esile kutsunud oodatud rõõmu. Tegelikult polnudki see väga imelik. Tal polnud ju eriti valikut.
Ja ka sõit ise ei kulgenud suurt paremini.
Esbjörnsson oli Norrlandist pärit karmi loomuga mees, kes rääkis ainult siis, kui tõesti vaja, ja Karolina Modin hoidis omaette, olemata seejuures ebasõbralik ega ka otseselt sõbralik.
Tegelikult oleks rühm enne nii raske ülesande täitmisele saatmist pidanud kodus veel koostööd harjutama, kuid nende ülemus jättis selle tähelepanuta.
„Sa tahtsid rühmaülemaks saada, Normén, nüüd ei jää muud üle, kui olukorraga leppida. Sinu tiimil on kõige vähem ületunde, nii et mul pole ei võimalust ega tahtmist kedagi teist sinna saata,” oli komissar Runeberg lühidalt öelnud ja heitnud talle sellise pilgu, mis pani Rebeccat ennast viriseva koolilapsena tundma. Nad võtsid Khartoumis peale saatkonnanõunik Gladhi, tema assistendi ja tõlgi. Tal kulus mehe upsaka loomuse ära tabamiseks kõigest mõni sekund, paraku said need aimdused peaaegu otsekohe ka kinnitust. Gladh oli ennast täis karjerist, kes kohtles teda ja tema tiimi nagu oleksid nood lihtsad autojuhid. Vana veidrik oli arvatavasti välisministeeriumi teenistuses juba siis, kui Rebecca veel sündinudki polnud. Ta oli meest näinud alati ainult peenetriibulises ülikonnas, lipsu ja rinnatasku pistetud taskurätiga. Riietus tegi teda veelgi pikemaks ja kõhnemaks, peaaegu iseenese karikatuuriks, ja neil vähestel kordadel, kui ta suvatses turvarühma kõnetada, oli neil Skåne aadliku kurisevat murrakut kuuldes peaaegu võimatu naeru tagasi hoida.
Peaaegu kogu autosõidu aja rääkis Gladh telefoniga ja vingus välisministeeriumi kolleegide kallal. Tema arvates oleks kõik julgeolekumeetmed pidanud korraldama saatkond koostöös Sudaani valitsusega, selle asemel, et saata kohale kogenematud Rootsi politseinikud, kes ei tunne ei riiki ega kultuuri. Lisaks selgus, et Gladhi vennapoeg on politseinik ja seega teab ta „üht ja teist sellest ametkonnast”, mis tema hääletooni ja näoilme järgi otsustades polnud sugugi positiivne.
Veidi optimismi andis ainult see, et Karolina Modin jagas nähtavasti tema seisukohta saatkonnanõuniku osas, ja autosõidu edenedes vahetasid naised omavahel iroonilisi pilke niipea, kui saatkonnanõunik suu avas.
Gladh polnud aga sugugi loll, ta jagas nende väikese mängu peagi ära, ja lõpuks oli õhkkond autos peaaegu jäine.
Gladhi assistent Håkan Berglund oli seevastu Rebeccaga umbes samaealine üsna meeldiv noormees, kes püüdis mõnikord oma šefi kõige hullemaid sõnavõtte üle siluda.
„Sixten on vana kooli mees,” ütles ta nende esimese ühise afterworkdringi ajal vabandavalt. „Ta pole tegelikult halb inimene ja ma olen temaga koos töötades nii mõndagi õppinud.”
Rebecca kehitas õlgu.
„Minu poolest olgu ta selline nagu tahab, kui ta ainult sellest aru saab, et seda, kuhu minister läheb või ei lähe, otsustan mina, mitte välisministeeriumi protokoll, okei?”
Berglund tõstis tervituseks klaasi.
„Arusaadav, inspektor. Muide, kas ma olen juba öelnud, et kolin mõne nädala pärast Stockholmi tagasi…” naeratas ta sõbralikult, ja umbes samal ajal, kui Rebecca taipas, et talle meeldib mehe naeratus, meenus talle, et oli unustanud koju helistada.
Põgenemine oli alanud ju pagana hästi.
Esimene peatus vana semu Jesuse apartementhotellis Tais, kus ta palmide alla maandus. Mõnules meenutades, kuidas ta Mängu alt oli tõmmanud ja nende rahadega jalga lasknud.
Aga juba mõne kuu pärast hakkas teda närima rahutus.
Lainemüha saatel võrkkiiges lebotada on muidugi kuradi sweet, kui sellest ainult rääkida – aga tegelikult seda kogu ülejäänud elu teha?
Not fucking even!
Täpselt nagu Caine „Kung-Fu legendis” polnud ta tüüp, kes oleks end kuskil rahulikult ankrusse seadnud.
Niisiis rentis ta selle asemel motika ja rändas paar nädalat sihitult ringi, kuni heitgaasid, ära hõõrutud tagumik ja hammaste vahele lendavad putukad ta ära tüütasid.
Siis sõitis ta läbi Filipiinid, Singapuri ja Bali, enne kui söandas ette võtta reisi down under.
Päevad täitis ta turistiseiklustega – krokodillisafari, bungy-hüpped sillalt ja sukeldumine haide keskel.
Aga purchased experiences didn’t count – eriti arvestades kõike seda, mis ta läbi oli elanud, nii et mõne kuu pärast oli ta turistiseiklustest tüdinud, tundis taas rahutust ja otsustas edasi liikuda.
Ta kaalus reisi ida poole, võib-olla koguni Ühendriikidesse,