Nagu juba keelpillikvartette kirjutades tuli Haydnil nüüd ka sümfoonilise muusika valdkonnas määratleda ja kujundada uut muusikaajastut iseloomustavaid žanre – julge, otsusekindla novaatorina näitas ta end nii kvartette luues kui ka sümfooniaid komponeerides.
Krahv Morzini kapellmeistrina töötades oli Haydn armunud ühe oma tuttava, Viini parukameistri Johann Peter Kelleri nooremasse tütresse Thérèsesse ja kavatses neiuga tõsimeeli abielluda. Ent piiga pidas teadmata põhjustel paremaks vanematekodust jalga lasta ja tema isal ei jäänud muud üle, kui pakkuda kosilasele oma vanemat tütart. Ja Haydn võttis selle ettepaneku vastu! Peigmees oli 28-aastane, mõrsja Maria Anna Aloysia Apollonia Keller – 32. Abielu sõlmiti 1760. aasta 26. novembril ja Haydnist sai tervelt kümneks aastaks õnnetu abielumees.
Üsna varsti ilmnes, et ta oli abiellunud ülimalt piiratud, tuima ja riiaka naisterahvaga. Oma mehe andekusest ei mõistnud ega pidanud Maria Anna vähimatki. “Temale ei lugenud,” mainis Haydn kord vanemas eas, “oli tema mees kingsepp või kunstnik.”
Abikaasa hävitas hoolimatult mitu Haydni noodikäsikirja, kasutades neid rullide keeramiseks või pasteedi alla panekuks. Peale selle oli ta tõeline raiskaja ja äärmiselt nõudlik.
Abielludes oli Haydn rikkunud krahv Morzini tingimusi – too võttis oma kapelli üksnes poissmehi. Muide, muutust oma eraelus ei tulnud noorel abielumehel siiski kuigi kaua varjata. Krahvil tekkisid rahalised raskused ning seetõttu oli ta sunnitud muusika nautimisest loobuma ja kapelli täies koosseisus vallandama. Nüüd ähvardas Haydnit taas oht jääda alalise tööta.
Tema päästjaks osutus uus, veelgi vägevam metseen – rikas ja väga mõjuvõimas ungari magnaat – vürst Paul Anton Eszterházy. Märganud Haydnit Morzini juures, oli Eszterházy tema talenti hindama hakanud.
Mitte kuigi kaugel Viinist, väikeses Eisenstadti linnakeses, ja suvel Eszterházy linnalähedases suvelossis veetis Haydn kolmkümmend aastat vürsti kapellmeistrina. Tema ülesandeks oli kapelli ja lauljate juhatamine. Peale selle pidi ta leivaisa nõudmisel kirjutama sümfooniaid, oopereid, kvartette jm. Tihtipeale käskis kapriisne vürst kirjutada uue teose valmis juba järgmiseks päevaks! Anne ja ebatavaline töökus aitasid Haydni ka siin välja. Üksteise järel valmisid ooperid ja sümfooniad (sh “Karu”, “Kana”, “Koolmeister”).
Kapelli juhatades võis helilooja kohe kuulda oma helitöid elavas esituses. See andis võimaluse parandada käigupealt kõik, mis piisavalt hästi ei kõlanud, ja jätta meelde, mis oli õnnestunud suurepäraselt.
Vürst Eszterházy teenistuses kirjutas Haydn enamiku oma ooperitest, kvartettidest ja sümfooniatest. Sümfooniaid lõi ta kokku 104!
Sümfooniaid kirjutades ei seadnud Haydn endale ülesannet süžeed individualiseerida. Tema tööde programmilisus põhines eelkõige eraldiseisvatel assotsiatsioonidel ja leidlikel “visanditel”. Isegi seal, kus programmilisus ilmneb terviklikumalt ja järjepidevamalt – puhtemotsionaalselt, nagu “Lahkumissümfoonias” (1772), või žanriliselt, nagu “Sõjasümfoonias” (1794) –, puuduvad siiski selgesti eraldatavad sü-žeelised alused.
Haydni sümfooniliste kontseptsioonide määratu väärtus peitub kogu nende suhtelise lihtsuse ja sundimatuse juures inimese vaimse ja füüsilise maailma ühtsuse väga selgesti piiritletud peegeldamises ja väljendamises.
Seda arvamust on väga poeetiliselt väljendanud ka E. T.
A. Hoffmann: “Haydni teostes valitseb lapselikult rõõmsa hinge väljendus; tema sümfooniad kannavad meid lõpututesse haljendavatesse metsasaludesse, õnnelike inimeste lõbusasse kirevasse seltskonda, meie eest mööduvad lauldes ja tantsides noormehed ja neiud; naeru lõkerdavad lapsukesed peidavad end puutüvede, roosipõõsaste taha, loopides meid kelmikalt lilledega. See on elu, tulvil armastust, tulvil naudinguid ja igavest noorust nagu enne pattulangemist; ei kannatusi ega leina – üksnes magus-eleegiline püüdlemine armsama kuju poole, kes heljub kauguses, roosatavas ehapunas, lähenemata või haihtumata, ja kuni ta seal püsib, jääb öö saabumata, sest ta ise ongi mägede ja salu kohal lõkendav õhtueha.”
Aastatega saavutas Haydni meisterlikkus täiuse. Ikka ja jälle vaimustas tema muusika Eszterházy arvukaid külalisi. Helilooja nimi oli laialt tuntud juba ka väljaspool kodumaad – Inglismaal, Prantsusmaal, Venemaal. Tema kuut 1786. aastal Pariisis kõlanud sümfooniat hakati nimetama “Pariisi sümfooniateks”. Ent kõige selle juures ei olnud Haydnil lubatud ilma vürsti loata tema valdustest kuhugi ära sõita, oma teoseid välja anda ega isegi neid kellelegi kinkida. Ja vürstile ei meeldinud “tema” kapellmeistri äraolekud mitte põrmugi. Ta oli harjunud, et Haydn ootas kindlal ajal koos muu teenijaskonnaga eesruumis tema korraldusi. Just taolistel hetkedel tunnetas helilooja oma sõltuvust eriti teravalt. “Kas ma olen kapellmeister või kapellteener?” hüüatas ta meelehärmis oma kirjades sõpradele. Vahel õnnestus tal siiski vürsti juurest pääseda ja Viini sõita, et kohtuda sõprade ja tuttavatega. Tõelist rõõmu valmistasid talle kohtumised oma lemmiku Mozartiga. Köitvad vestlused vaheldusid kvartettide mängimisega, kui Haydn võttis kätte viiuli ja Mozart mängis vioolat. Mozartile meeldis eriti mängida Haydni kirjutatud kvartette. Selles žanris pidas kuulus helilooja end Haydni õpilaseks. Paraku avanes taolisteks kokkusaamisteks võimalusi erakordselt harva.
Ometi õnnestus Haydnil nautida ka muid rõõme – armurõõme. 26. märtsil 1779 võeti Eszterházy kapelli tööle abielupaar Polzelli. Viiuldaja Antonio Polzelli polnud enam noor mees. Tema kaasa – lauljatar Luigia, Napolist pärit mauritar – oli aga kõigest 19. Ja väga võluv neiu. Luigia läbisaamine abikaasaga oli halb, täpselt nagu Haydnil oma naisega. Surmani tüdinud oma riiakast ja rumalast Maria Annast, armus helilooja Luigiasse. See kirg vältas aja jooksul küll vähehaaval jahtudes ja tuhmudes Haydni vanuripõlveni välja. Ilmselt Luigia ka vastas Haydni tunnetele, ehkki tema suhtumises ilmnes rohkem omakasupüüdlikkust kui siirust. Igal juhul nõudis ta alatasa ja väga visalt Haydnilt raha.
Sosistati koguni (pole teada, kas see ka tõele vastas), et Luigia poja Alois Anton Nicolause isa oli tegelikult Haydn. Haydn hoolitses lausa isalikult ka lauljanna vanema poja Pietro eest, võttes osa nii poisi õpetamisest kui ka kasvatamisest.
Hoolimata oma sõltlase-seisundist ei tahtnud Haydn vürsti teenistusest lahkuda. Noil aegadel oli töötamine õukonnakapellides või kirikukoori juhatamine muusiku ainsad võimalused elatist teenida. Enne Haydnit polnud veel ükski helilooja söandanud proovida taolise tööta hakkama saada. Nõnda ei riskinud alalisest töökohast loobuda ka Haydn.
1791. aastal, kui Haydn oli juba ligi 60-aastane, suri vana vürst Eszterházy. Tema pärija, kes muusikast suuremat ei pidanud, saatis kapelli laiali. Ent Haydnist ta siiski ei loobunud – eks temagi edevust kõditanud tahtmine, et niivõrd kuulsaks saanud heliloojat peetaks endiselt tema kapellmeistriks. Seetõttu määras noor Eszterházy Haydnile pensioni, millest piisas, et tema “teener” kellegi teise teenistusse ei astuks.
Haydn oli õnnelik. Lõpuks ometi oli ta saavutanud vabaduse ja sõltumatuse! Ta vastas nõustuvalt ettepanekule reisida Inglismaale kontserte andma. Esimest korda nägi ta merd. Kui palju kordi oli ta sellest unistanud, püüdes silme ette manada piiritut vetevälja, laineid, vee muutlike värvitoonide ilu. Kunagi nooruses oli ta isegi üritanud luua oma muusikaga pilti mäslevast merest.
Elamusterohkeks kujunes ka edasine Inglismaa-reis. Kontserdid, kus ta ise oma teoste ettekandmist dirigeeris, läksid triumfaalse eduga. Säärast suurt avalikku heakskiitu oma muusikale koges Haydn esmakordselt. Oxfordi ülikool nimetas ta koguni oma auliikmeks.
Haydn käis Inglismaal kaks korda. Nende aastate jooksul kirjutas ta oma kuulsad 12 “Londoni sümfooniat”. Need teosed kujunesid tema sümfoonilise muusika tippsaavutuseks. Tema anne oli täielikult õitsele puhkenud. Muusika oli muutunud sügavamaks ja väljendusrikkamaks, sisu tõsisemaks, orkestri kõlavärvingud külluslikumaks ja mitmekesisemaks.
Vaatamata suurele hõivatusele leidis Haydn siiski mahti uuema muusika kuulamiseks. Eriti tugeva mulje jätsid talle tema vanema kaasaegse, saksa helilooja Händeli oratooriumid. Händeli muusika mõju oli nii suur, et naasnud Viini, kirjutas Haydn ka ise kaks