Mozarti ooperiloomingu arengus kujutab Idomeneo endast olulist etappi. Selle olulisus avaldub selles, et Mozart, võtnud kõik parema Glucki opera seria’test2 ja loomingust, mõtestas need traditsioonid oma loominguliste põhimõtete vaimus ümber ja jõudis sel kombel ooperite loomiseni, mis kujutavad endast tema heliloomingu tippu.
Idomeneomenu veenis Mozartit lõplikult, et ta talitab õukonnamuusiku sõltuvusseisundist loobudes õigesti. Tema kannatus oli ammendunud, mitte miski ei suutnud teda enam kõrvale kallutada kindlast otsusest hüljata oma teenistuskoht, olgu või materiaalse kindlustatuse kaotamise hinnaga. Ta esitas krahvile kirjaliku lahkumispalve. Peapiiskop mitte üksnes ei vastanud sellele keeldumisega, vaid külvas Mozarti lisaks veel sõimuga üle. Mozart kirjutas uue avalduse: kui ta aga vastuse järele läks, viskas peapiiskopi ülemkammerhärra kahv Arco ta välja. Pärast seda oli Mozart mitu päeva lähedal hingelisele kriisile. Toibudes otsustas ta Salzburgi mitte kunagi enam tagasi pöörduda ja Viini jääda. 1781. aastal kolis helilooja Viini ja elas siin oma elupäevade lõpuni. “Minu õnn algab alles nüüd,” kirjutas ta isale. Nii algas Mozarti elu viimane kümmeaastak, tema talendi suurima õitsengu aastad.
Peatselt helilooja abiellus. Mozarti abielu kujunes üldjoontes õnnelikuks. Ta naitus Constanze Weberiga, lõbusa, elurõõmsa ja sümpaatse neiuga. Wolfgangi ja Constanze sõprus oli kiiresti üle kasvanud vastastikuseks armastuseks. Mozarti tundeid mõjutas ka mõrsja nime kokkulangevus ooperi, mille loomisel ta parajasti töötas, kangelanna nimega. Kuid nende soov oma saatused ühendada kohtas nii Mozarti isa kui ka Constanze ema vastuseisu. 1782. aasta augustis viis Mozart oma mõrsja emakodust ära ja lasi end temaga salaja laulatada.
Viini Saksa teatri tellimusel kirjutas Mozart koomilise ooperi “Haaremirööv”. Sel ajal oli Viinis, nagu ka teistes Austria linnades, ülimalt populaarne itaalia muusika. See vastas rahva maitsele ja meeldis ka õukondlikele ringkondadele.
Kirjutada rahvuslik ooper koduses saksa keeles oli olnud helilooja ammune unistus. Publik võttis Mozarti ooperi vaimustusega vastu. Ainult keisrile tundus see liialt keeruline. “Kohutavalt palju noote, mu armas Mozart,” pillas ta heliloojale rahulolematult. “Täpselt nii palju kui vaja, teie majesteet,” vastas Mozart väärikalt.
“Haaremiröövi” süžee on tüüpiline 18. sajandi ooperile. Kuid vaatamata süžee tüüpilisusele ei olnud mitte üheski tolleaegses ooperis sellist mahedat ja peent tegelaste ja nende tunnete muusikalist karakteristikat, süvenemist nende psühholoogiasse, niisugust lüürilistes tegelaskujudes ilmnevat hingestatust ja poeetilisust ning sääraseid teravmeelseid ja humoorikaid koomilisi tegelasi nagu Mozartil.
Viini-elu alustamine kulges Mozartil raskelt. Omamata ei alalist töökohta ega omaste ja sugulaste toetust ning kaotanud senised sidemed, oli ta sunnitud kurnatuseni tööd rabama: muusikat kirjutama, tunde andma, kontsertidel esinema. Lisandus veel muretsemine isa ja õe pärast, keda tal polnud võimalik toetada.
“Haaremiröövi” menu avas Mozartile taas Viini kõrgema seltskonna losside ja salongide uksed. Ta sõlmis kiiresti sidemed mõne metseeniga, tutvus tuntud Euroopa muusikutega. Sai tuttavaks ka Haydniga. Sügava austuse märgiks temast vanema kaasaegse muusikaalaste teenete vastu pühendas Mozart talle kuus kvartetti. Haydn oli üks vähestest, kes mõistis ja hindas Mozarti ande kogu sügavust. “Ma pean teie poega suurimaks heliloojaks, kellest ma kunagi kuulnud olen,” ütles ta Mozarti isale.
Viini tollastes aristokraatlikes ringkondades, kontserdisaalides ja salongides oli populaarne instrumentaalmuusika – nii sümfooniline kui ka kammermuusika – ja Mozart kirjutas aastail 1782–1786 “Haaremiröövi” ja “Figaro pulma” vahel suure hulga kontserte erinevatele instrumentidele, klaverisonaate ja fantaasiaid, kvartette jt kammeransambleid.
“Figaro pulm” oli kirjutatud opera seria traditsioonidest lähtuvalt. Kuid oma muusikalis-dramaatilistelt novaatorlikelt printsiipidelt kujutas see endast uut ilmingut 18. sajandi muusikateatri ajaloos. Arendades edasi põhimõtteid, mis olid paika pandud juba “Haaremiröövis” ja osalt ilmnenud ka tema varasemates ooperites, lõi Mozart realistliku komöödia, mille igal tegelasel oli individuaalne muusikaline iseloom, rikas ja mitmetahuline, mis avanes kogu oma mitmekesisuses ooperi tegevustiku vältel sõltuvalt stseenidest laval.
“Figaro pulma” esietendus toimus Viinis 1. mail 1786. Algul võttis publik ooperi vaimustusega vastu. Paraku hakkas selle edasist saatust mõjutama keisri ja õukonna vastumeelsus Mozarti uuenduste suhtes ning sarnaselt “Haaremiröövile” võeti ka “Figaro pulm” pärast mõnda etendust Viini ooperiteatri mängukavast maha. Siiski oli Mozarti uue ooperi muusika juba äärmiselt populaarseks saanud. Figaro kuulsat aariat “Figaro siin, Figaro seal…” lauldi ja vilistati Viini tänavail, kõrtsides, kohvikutes, aedades ja parkides.
Geniaalset heliloojat kimbutasid majanduslikud raskused. Puudus oli kõige hädavajalikumast – rahast, et oma peret, naist ja lapsi toita.
Suursündmuseks Mozarti jaoks kujunes “Figaro pulma” määratu edu Prahas, ooper võeti sealse ooperiteatri alalisse mängukavva. Teatri direktsioon tegi heliloojale ettepaneku kirjutada nende jaoks veel üks ooper, andes talle selle loomiseks vabad käed. Pakkumine oli Mozartile väga teretulnud, vabastades ta mõneks ajaks rahamuredest.
Mozart tundis end Prahas õnnelikuna. Siin teda mõisteti ja hinnati, ta andis palju menukaid kontserte, kuulas ise tšehhi rahvamuusikat, oli hõivatud oma uue ooperi “Don Giovanni” loomisest, mis juba proovide käigus lauljaid vaimustas. “Don Giovanni” esietendus Prahas 29. oktoobril 1787.
Seda ooperit ei saa liigitada mingisse kindlasse kategooriasse kuuluvaks. “Don Giovanni” kujutab endast muusikalise kõrgtragöödia ning opera seria sünteesi ja põimingut. Mozart ise nimetas seda “lõbusaks draamaks”, soovides sellega rõhutada ooperi dramaatilist olemust.
Viinis jõudis “Don Giovanni” lavale 1788. aasta mais, kuid seal võeti see vastu hoopis jahedamalt. Pärast Viini naasmist leidis Mozart end taas majandusraskustest. 1788. aasta lõpul, kui suri õukonna kammermuusik Gluck, võeti tema asemele Mozart.
1788. aasta suvel oli Mozart kirjutanud oma viimased kolm, suurimat sümfooniat. Sümfoonia Es-duur on läbi põimunud tantsulistest rütmidest ja intonatsioonidest. Lüürilisdramaatiline g-moll – Mozarti sümfooniatest populaarseim – aga kujutab oma hingestatuse ja lüürilise erutusega unikaalset ilmingut 18. sajandi sümfoonilises muusikas, meenutades pigem 19. sajandi romantilist sümfonismi. Monumentaalne C-duur (“Jupiter”) ühendab oma grandioosses finaalis sonaadivormi kolmehäälse fuugaga, demonstreerides helilooja hämmastavat polüfoonilist meisterlikkust.
Mozarti peret kimbutasid endiselt rahamured. Pidev ületöötamine ja alatised majanduslikud raskused tekitasid heliloojas masendust ja meeleheidet ning mõjusid üha halvemini tema tervisele. Oma majandusliku olukorra parandamiseks otsustas Mozart siirduda kontsertturneele. Ent kontserdid tõid vähe sisse ja oopereid ei olnud temalt keegi juba ammu enam tellinud.
Alles 1790-ndate algul toodi Viinis lavale Mozarti uus opera buffa Cosi fan tutte. Ja 1791. aasta suvel telliti heliloojalt Tšehhi kuninga Leopold II kroonimispidustusteks ooper Titus. Mõlemad jäid Mozarti loomingus teisejärguliseks.
Seevastu Mozarti viimane ooper – “Võluflööt” – kujunes tõeliseks suurteoseks. Tööd “Võluflöödiga” alustas Mozart oma sõbra, teatridirektor Emanuel Schikanederi õhutusel, kes soovis selle võlurimuinasjutu lavastusega parandada oma kõikumalöönud positsiooni. Schikaneder kasutas ooperi libreto kirjutamisel Liebeskindi teost “Lulu ehk Võluflööt”, mille Wieland oli avaldanud oma “Kogutud muinaslugudes”.
See ooper kujutab endast filosoofilist muinasjuttu, mille muusikas vastanduvad valguse ja pimeduse jõud; peene psühholoogiaga on väljendatud teineteist armastavate Tamino ja Pamina tundeid, kellele ei jää oma ereduselt põrmugi alla ehedate austria-saksa laadateatri tegelaskujude Papageno ja Papagena