Bachi esivanemad olid juba ammu musikaalsusega silma paistnud. Teada on, et helilooja vaarvanaisa, ametilt pagar, mängis tsitterit. Bachide suguvõsas oli nii flöödimängijaid, pasunapuhujaid, organiste kui ka viiuldajaid. Lõpuks hakati kõiki muusikuid Saksamaal Bachideks nimetama ja kõiki Bache muusikuteks.
Johann Sebastian Bach sündis 1685. aastal väikeses Saksa linnakeses Eisenachis. Esimesed õppetunnid viiulimängus sai ta isalt, viiuldajalt ja linnamoosekandilt. Poisil oli suurepärane hääl ja ta laulis linnakooli kooris. Keegi ei kahelnudki tema tulevases elukutses: väikesest Bachist pidi saama muusik. Üheksa-aastaselt jäi poisike orvuks. Nüüdsest kasvatas teda vanem vend, kes oli ametilt Ohrdrufi linna kirikuorganist. Vend saatis Johanni gümnaasiumisse ja jätkas ise tema muusikalist harimist. Kahjuks oli ta ise tuim muusik, kelle õpetus tundus ühekülgne ja igav. Terasele kümneaastasele poisikesele olid need piinarikkad tunnid, seetõttu püüdis ta ennast ise harida. Saanud teada, et venna lukustatud kapis on peidus noodivihik kuulsate heliloojate muusikateostega, näppas poiss öösiti vargsi selle vihu, et noote kuuvalgel ümber kirjutada. See väsitav töö kestis kuus kuud, kahjustades tugevasti tulevase helilooja silmanägemist. Ja kui määratu suur oli lapse meelehärm, kui vend ükskord talle selle tegevuse juures peale sattus ja ümberkirjutatud noodid konfiskeeris.
15-aastaselt otsustas Johann Sebastian alustada iseseisvat elu ja kolis Lüneburgi. 1703. aastal lõpetas ta gümnaasiumi ja sai õiguse astuda ülikooli. Paraku jättis Bach selle õiguse kasutamata, sest tal oli vaja endale elatist teenida.
Elu jooksul kolis Bach töökohta vahetades korduvalt. Pea iga kord oli põhjus üks ja sama – ebarahuldavad töötingimused, alandav sõltuvusseisund. Ent hoolimata ebasoodsatest tingimustest ei lakanud ta kunagi püüdlemast uute teadmiste ja enesetäiustamise poole. Alatasa uuris ta väsimatu energiaga mitte üksnes saksa, vaid ka itaalia ja prantsuse heliloojate muusikat. Mööda ei lasknud ta ka juhust väljapaistvate muusikutega isiklikult tutvuda, et õppida tundma nende esinemismaneeri. Kord, kui tal parajasti puudus sõiduraha, läbis noor Bach teekonna naaberlinna jalgsi, et vaid kuulda kuulsa orelikunstniku Buxtehude mängu.
Sama visalt kaitses Bach oma suhtumist loomingusse, vaateid muusikale. Vastupidiselt õukonna kummardamisele välismaise muusika ees uuris Bach erilise kiindumusega ja kasutas ka laialdaselt oma loomingus saksa rahvalaule ja – tantse. Tundes küll suurepäraselt teiste maade heliloojate loomingut, ei hakanud ta neid pimesi jäljendama. Laialdased ja sügavad teadmised aitasid tal täiustada ja lihvida oma heliloojameisterlikkust.
Bachi anne ei piirdunud üksnes ühe valdkonnaga. Ta oli ka oma aja parimaid oreli- ja klavessiinimängijaid. Ja kuigi Bach heliloojana oma eluajal tunnustust ei leidnud, siis orelil improviseerimises jäi tema meisterlikkus ületamatuks. Seda olid sunnitud tunnistama isegi tema võistlejad.
Räägitakse, et kunagi oli Bach kutsutud Dresdenisse osalema võistumängimises oma aja kuulsa prantsuse organisti ja klavessiinimängija Louis Marchandiga. Õhtul enne võistumängimist toimus muusikute eelnev tutvustamine, ja mõlemad mängisid klavessiini. Samal ööl kiirustas Marchand Dresdenist ära sõitma, tunnistades seeläbi Bachi vaieldamatut üleolekut. Ühel teisel korral, esinedes Kasselis, rabas Bach publikut, esitades soolo orelipedaalil. Siiski ei tekitanud taoline edu Bachil peapööritust, ta jäi alati äärmiselt tagasihoidlikuks ja töökaks inimeseks. Küsimusele, kuidas tal küll on õnnestunud säärast meisterlikkust saavutada, vastas Bach: “Ma olen pidanud hoolega harjutama ja kes viitsib sama palju vaeva näha, jõuab sama kaugele.”
1708. aastast elas Bach Weimaris. Siin teenis ta endale leiba õukonnakapelli viiuldajana ja õukonnaorganistina. Weimari perioodil lõi helilooja oma parimad oreliteosed. Nende hulgas kuulsa Toccata ja fuuga d-moll ning suurepärase Passacaglia ja fuuga c-moll. Need teosed on sisult tähendusrikkad ja sügavad ning mastaapidelt grandioossed.
1717. aastal kolis Bach koos perekonnaga Köthenisse. Kötheni printsi õukonnas, kuhu ta oli kutsutud, puudus orel. Bach kirjutas peamiselt klaveri- ja orkestrimuusikat. Õukonna kapellmeistrina kuulusid tema ametikohustuste hulka väikese orkestri juhatamine, printsi laulmise saatmine ja tema meelelahutamine klavessiinimänguga. Nende kohustustega vaevata toime tulles pühendas Bach kogu vaba aja loomingule. Tol perioodil loodud klaverimuusika kujutab endast pärast oreliteoseid teist tippu tema heliloomingus. Köthenis on kirjutatud kahe- ja kolmehäälsed inventsioonid (kolmehäälseid inventsioone nimetas Bach ise “sümfooniateks”). Need teosed kirjutas helilooja harjutamiseks oma vanemale pojale Wilhelm Friedemannile. Pedagoogilistest eesmärkidest juhendus Bach ka “Prantsuse süitide” ja “Inglise süitide” kirjutamisel. Köthenis lõpetas ta oma 24 prelüüdi ja fuugat, mis moodustasid esimese osa suurest tööst “Hästitempereeritud klaver”. Samal perioodil on kirjutatud ka tema kuulus “Kromaatiline fantaasia” ja fuuga d-moll.
Tänapäeval kuuluvad Bachi inventsioonid ja süidid kohustuslike teostena muusikakoolide, “Hästitempereeritud klaveri” prelüüdid ja fuugad aga kõrgemate muusikaõppeasutuste ja konservatooriumide programmi. Helilooja enda poolt pedagoogilistel eesmärkidel kirjutatud, pakuvad need teosed samas huvi ka küpsetele muusikutele. Seetõttu võib Bachi klaveriteoseid, alustades võrdlemisi kergetest inventsioonidest ja lõpetades neist kõige keerulisema, “Kromaatilise fantaasia” ja fuugaga kuulda nii kontsertidel kui ka raadiost maailma parimate pianistide esituses.
Köthenist asus Bach 1723. aastal Leipzigisse, kuhu ta jäi oma elu lõpuni. Siin tegutses ta Thomaskirche laulukooli kantorina (koorijuhina). Bach pidi kooli jõududega teenindama linna peamisi kirikuid ja vastutama kirikumuusika sisu ja kvaliteedi eest. Seejuures tuli tal leppida tema tegevust kitsendavate tingimustega. Lisaks õpetaja-, kasvatajaja heliloojakohustustele pidi ta veel järgima ettekirjutusi, nagu “Linnast mitte ära sõita ilma härra linnapea loata”. Nagu varemalt, seati talle ka siin loominguliselt piiravaid tingimusi. Bach pidi kirjutama kiriku jaoks muusikat, mis “ei oleks liiga pikk ega… ooperisarnane ja ärataks kuulajais hardust”. Ent nagu ikka, võis Bach ohverdada küll paljut, aga mitte kõige tähtsamat – oma loomingulisi tõekspidamisi. Kogu elu lõi ta teoseid, mis rabasid oma sügava sisu ja sisemise rikkusega.
Nii oli ka seekord. Leipzigis kirjutas Bach oma parimad vokaal-instrumentaalteosed: suure osa kantaatidest (kokku on Bach kirjutanud ligi 250 kantaati), “Johannese passiooni”, “Matteuse passiooni”, Missa h-moll. Mõlemad passioonid on jutustused Jeesus Kristuse kannatustest ja surmast, nagu seda kirjeldasid evangelistid Johannes ja Matteus. Missa meenutab oma sisult passioone. Kuigi nii missa kui ka passioonid olid mõeldud esitamiseks kirikus, ulatusid Bachi teosed jumalateenistuse raamidest palju kaugemale. Tema missa ja passioonid on monumentaalsed kontsertteosed. Nende ettekandmises osalevad solistid, koor, orkester, orel. Oma kunstiliselt tähenduselt kujutavad kantaadid, passioonid ja missa endast kolmandat, kõige kõrgemat tippu helilooja loomingus.
Kirikuisad olid Bachi muusikaga ilmselgelt rahulolematud. Nagu varemailgi aastail, peeti seda liiga kirkaks, ilutsevaks, inimlikuks. Ja tõepoolest, Bachi muusika ei vastanud kiriku rangele olemusele, vaid läks sellega ja kõigist maistest rõõmudest lahtiütlemisega pigem vastuollu.
Kõrvuti suurte vokaal-instrumentaalteostega jätkas Bach klaverimuusika kirjutamist. Pea samaaegselt Missaga valmis tema kuulus “Itaalia kontsert”. Helilooja lõpetas ka “Hästitempereeritud klaveri” teise, 24 uuest prelüüdist ja fuugast koosneva osa.
Lisaks ulatuslikule loometööle ja töötamisele kirikukoolis osales Bach aktiivselt Leipzigi ülikooli Collegium musicum tegevuses. See kujutas endast muusikasõprade ühingut, kes korraldas linnakodanikele just ilmaliku, mitte vaimuliku muusika kontserte. Collegium musicum’i kontsertidel oli Bachil suur menu nii solisti kui ka dirigendina. Ühingu kontsertide jaoks kirjutas ta rohkesti ilmaliku loomuga orkestri-, klaveri- ja vokaalpalu.
Paraku tõi Bachi põhitöö – kiriku koorikooli juhatamine – talle üksnes muret ja ebameeldivusi. Rahasummad, mis kirik koolile eraldas, olid armetud ning kooripoisid käisid