Palavikulise rutuga asus Mozart “Reekviemi” – oma viimast teost – kirjutama, pannes seda paberile üheaegselt “Võluflöödiga”. “Reekviem” jäi siiski lõpetamata – töö selle suurteose juures katkestas surm. Tema viimase helitöö lõpetas heliloojast jäänud eskiise ja mustandeid kasutades Mozarti õpilane F. Süssmayr.
See traditsioonilisele leinamissa ladinakeelsele tekstile kirjutatud reekviem väljub katoliikliku jumalateenistuse raamidest. Koori, vokaalkvarteti ja sümfooniaorkestri abil on Mozartil õnnestunud luua täiuslikem pilt inimlike tunnete ja üleelamiste maailmast: siin on hingeliste konfliktide dramatismi, stiihiliselt grandioosne Viimsepäevakohtu kujutus, suurt leina ja igatsust kaotatud lähedaste järele, armastust ja usku inimesse.
Mozart lahkus siitilmast ööl vastu 5. detsembrit 1791 (36 aasta vanuselt). Mõni tund enne surma hakkas ta äkitselt laulma Papageno linnupüüdja-laulukest “Võluflöödist”. Tema surma põhjus on vaidlusküsimuseks jäänud kuni tänapäevani välja. Mõned muusikaajaloolased toetavad veel tänagi versiooni, et Mozarti mürgitas helilooja Salieri. Paraku on see versioon seni tõestamata.
Mozarti matused kujunesid traagiliseks. Kuna tema lesel ja orvuks jäänud lastel puudus raha hauaplatsi ostmiseks, maeti suur helilooja vaestekalmistu ühishauda. Tema täpset matmispaika ei teata tänapäevani.
LUDWIG VAN BEETHOVEN
1770–1827
LUDWIG VAN BEETHOVENI TEOSEID
Klaverisonaadid – sonaat nr 8 “Pateetiline” (1798)
Sonaat nr 13-14 “Fantaasiasonaadid” (s.h “Kuupaistesonaat”, 1802)
Sonaat nr 21 “Waldstein” (1804)
Sonaat nr 23 “Appassionata” (1805)
Viiulisonaadid – sonaat D-duur “Kevadsonaat” (1801)
Sonaat A-duur “Kreutzeri sonaat” (1803)
Sümfooniad – 3. sümfoonia Es-duur “Eroica” (1804)
4. sümfoonia B-duur (1806)
5. sümfoonia c-moll “Saatusesümfoonia” (1808)
6. sümfoonia F-duur “Pastoraalne” (1808)
7. sümfoonia A-duur (1812)
8. sümfoonia F-duur (1812)
9. sümfoonia d-moll (1824)
Avamängud – “Coriolanus” (1807)
“Leonore” nr 2 (1805), nr 3 (1806)
“Egmont” (1810)
Oratoorium “Kristus Õlimäel” (1804)
Ooper “Fidelio” (1805)
Missad – missa C-duur (1807)
Missa solemnis D-duur (1823)
Fantaasia klaverile, koorile ja orkestrile c-moll (1808)
Laulutsükkel “Kaugele armastatule” (1816)
1770. aasta detsembrikuus sündis flaamlasest õukonnamuusiku Beethoveni peres poeg, kellele anti nimeks Ludwig. See oli juba teine Ludwig – esimene oli sündinud kaks aastat varem ja peatselt surnud. Teise Ludwigi täpne sünnikuupäev ei ole teada. Noil aegadel ei olnud kombeks kolmanda seisuse laste sündimise kuupäeva üles märkida. Säilinud on üksnes märge Bonni Püha Remigiuse kiriku meetrikaraamatus, et 17. detsembril 1770 ristiti kirikus Ludwig Beethoven. Järelikult oli ta sündinud päev-kaks enne seda. 1774. ja 1776. aastal nägi ilmavalgust veel kaks noort Beethovenit: Kaspar Anton Carl ja Nicolaus Johann.
Ludwig sündis sünges kambrikeses, mille lagi oli madal ja välissein kiiva vajunud. Aastaid hiljem sai sellest kehvakesest eluasemest Beethoveni muuseum. Juba lapsena paistis poiss silma haruldase keskendumisvõime ja kinnisusega. Ent ometi pole õige kujutada väikest Beethovenit ette endassesulgunud melanhoolikuna. Vastupidi, ta oli täiesti terve ja tugev poisipõnn, kes ei öelnud ära ka koerustükkidest.
Isa pani ta tegelema muusikaga: avastanud poja ebatavalise ande, käsutas ta lapse tundideks klavessiini taha. Beethoven seeniorile ei andnud rahu väikese Mozarti kuulsus. Isa sundis õnnetut poissi harjutama seitse-kaheksa tundi päevas. Mõnikord kargas talle pähe saata laps klavessiini mängima koguni öösel. Vähimatki abi polnud ka kohkunud ema katseist meest ümber veenda – vaevarikkad öised õppetunnid jätkusid. Üksnes poisi ere anne ja kirglik kiindumus muusikasse aitasid tal säärast julma kohtlemist välja kannatada ega peletanud teda muusikast igaveseks eemale.
Kaheksa-aastaselt andis väike Beethoven Kölnis oma esimese kontserdi. Järgnesid esinemised teistes linnades. Pärast edukaid kontserte Rotterdamis väljendas noor muusik rahulolematust hollandlastega. “Sinna ma enam ei sõida,” teatas jässakas poisipurikas kojusõidul otsustavalt, “hollandlased on ihnuskoid.” Isa, nähes, et tal pole pojale enam midagi õpetada, lõpetas harjutustunnid.
Kuni 10-aastaseks saamiseni käis Ludwig algkoolis, kus peamine õppeaine oli ladina keel, millele järgnesid aritmeetika ja saksa keele õigekiri. Kooliaastad andsid väikesele Beethovenile üsna vähe. Korrutustabelit ta selgeks ei saanudki ja kirjavahemärkidega oli tal raskusi eluaeg. Algkoolist kaugemale Ludwigil jõuda ei õnnestunud: perekond oli selleks liiga vaene. Püüdes iseseisvalt täita auke oma hariduses, oli Ludwig suur lugeja ja üritas läbi käia rohkem haritud kaaslastega. Ta oli visa ja järjekindel. Mõne aastaga õppis noor Beethoven soravalt ladina keelt lugema, tõlkis Cicero kõnesid, õppis selgeks prantsuse ja itaalia keele.
10-aastaselt hakkas poiss uurima komponeerimise saladusi, õppides õukonna organisti Christian Gotlieb Neefe juures kontrapunkti ja generaalbassi kunsti. Neefe mõistis kohe algul, et tema andekal ja fantaasiarikkal õpilasel jääb vajaka enesevalitsemisest, distsipliinist ja kultuurist. Tee kõige selle juurde viis läbi sügavutimineva ja põhjaliku suurte heliloojate loomingu uurimise. Ühes oma artiklis on Neefe kirjutanud, et uuris koos väikese Beethoveniga Johann Sebastian Bachi prelüüdide ja fuugade kogumikku “Hästitempereeritud klaver”. Bachi nimi oli tol ajal tuttav üksnes kitsale muusikute ringile, kes teda kõrgelt hindasid.
Beethoveni esimene teadaolev helitöö pärineb aastast 1782 – klaverivariatsioonid nüüdseks unustatud helilooja Ernst Dressleri marsi teemale. Järgmine teos – kolm klavessiinisonaati – on kirjutatud 1793. aastal, kui Beethoven oli 13-aastane.
Isa meelelahutused nõudsid raha ja perekonna materiaalne olukord muutus üha kehvemaks. Puudusest ja raskest elust vaevatud ema jäi tõsiselt haigeks. Ludwig oli sunnitud endale tööd otsima. Temast sai kuurvürsti kapelli organist.
End juba helilooja ja pianistina tõestanud, tegi Beethoven lõpuks teoks oma ammuse unistuse – 1787. aastal sõitis ta Viini, et kohtuda Mozartiga. Beethoven mängis kuulsale heliloojale ette oma teoseid ja improviseeris. Mozart imetles nooruki julget ja rikast fantaasialendu ning tema ebatavaliselt tormakat ja hoogsat mängumaneeri. Juuresolijate poole pöördudes hüüatas ta: “Jätke see nooruk meelde! Ta paneb veel kõik endast rääkima!”
Rohkem need kaks suurt muusikut enam ei kohtunud. 1787. aastal suri Beethoveni hell ja armastav ema. Nüüdsest pidi nooruk oma õlule võtma kogu perekonna eest hoolitsemise. Kahe noorema venna kasvatamine nõudis hoolt, tähelepanu ja raha. Ludwig kauples end tööle ooperiteatrisse, mängis orkestris vioolat, andis kontserte, muusikatunde. Alanud oli karm argipäev, ränk, töine ja murederohke elu.
Neil