Mantuas viibimisega on seotud sündmus, mis avaldas otsustavat mõju Vivaldi kogu edasisele elule – ta tutvus prantsuse parukameistri tütre ja ooperilauljanna Anna Giròga. Nagu C. Coldoni oma “Memuaarides” on kirjutanud, esitles Vivaldi Giròd talle oma õpilasena. See näib täiesti usutavana, valdasid ju tavaliselt just itaalia ooperiheliloojad täiuslikult vokaaltehnika saladusi. Et Vivaldi ooperiprimadonnasid õpetas, pajatavad ka mitmed teised allikad. Tema kaasaegsed pidasid Giròd rafineeritud ja hingestatud lauljannaks, kelle hääl kõlas tagasihoidlikule hääleulatusele vaatamata äärmiselt meeldivalt. Seesama Coldoni kirjutas ka: “Ta polnud küll iludus, kuid näis väga elegantne – peen piht, kaunid silmad, suurepärased juuksed, võluv suuke. Tal oli suhteliselt nõrk hääl, kuid kaheldamatu näitlemisanne.”
Vivaldi alaliseks saatjaks sai ka Anna õde Paolini, kes võttis enda peale haige helilooja tervise eest hoolitsemise. Mõlemad õed elasid alaliselt Vivaldi majas ja saatsid teda arvukail reisidel, mis olid tol ajal seotud mitmesuguste ohtude ja raskustega. Säärased vaimulikule isikule sobimatud liiga lähedased sidemed õeste Giròdega põhjustasid korduvalt kiriku pahameelt ja nördimust. Lõpuks tõi taoline vaimuliku käitumisnormide rikkumine Vivaldile kaasa üsna ränki tagajärgi. Nagu ilmneb aga 1737. aastal kirjutatud kirjast, kaitses ta oma elukaaslaste au alati suure hingelise kindlusega ja hindas nende vaimseid väärtusi, kõneldes neist muutumatult sügava austusega.
Kolmeaastase teenistuse järel Mantuas pöördus Vivaldi Veneetsiasse tagasi. Koos temaga kolis Veneetsiasse ka Anna, keda terava keelega veneetslased hakkasid varsti nimetama punapäise preestri sõbratariks. Samas jätkas Vivaldi endist viisi reisimist mööda suuremaid Euroopa linnu.
Aastatel 1723–1724 saatis Vivaldit kolmel karnevalihooajal triumfaalne edu Roomas, kus esinemist peeti iga helilooja jaoks kõige tõsisemaks katsumuseks. Vivaldi viis Rooma ooperid Ercole su’l Termodonte (1723) ja Il Giustino (1724).
Vivaldi kaasaegsete hulgas olid kõige populaarsemad tema programmilised kontserdid, eriti kuulsad “Aastaajad” – neljast viiulikontserdist koosnev sari. Pariisis esitati neid 1728. aastal pidevalt ja anti ka välja eraldi teosena; veel 1765. aastal esitati seal kontserdi “Kevade” osa vokaalset arranžeeringut motetina.
Kokku on teada 28 Vivaldi instrumentaalteost, mis kandsid programmilisi pealkirju. Ent sõna otseses mõttes programmiline on neist üksnes “Aastaajad”. 1725. aasta Amsterdami väljaandes on iga kontsert varustatud sonetiga, mille sisu määratleb muusikalise arenduse karakter. Otsustades pühenduse teksti järgi, olid tsükli kontserdid ilma sonettideta tuntud juba kaua aega enne teose väljaandmist; on täiesti võimalik, et need tekstid loodi juba valmis muusika mõjul. Sonettide autorit pole pühenduses nimetatud ning pole välistatud, et see oli Vivaldi ise. Enne tsükli väljaandmist töötas ta partituuri põhjalikult ümber, muutmaks muusika programmilist ideed arusaadavamaks.
Kontserdis “Talv” on helilooja saavutanud kunstilise väljendusrikkuse tipu. Juba selle esimesed taktid annavad meisterlikult edasi läbitungiva talvise külma tunnet. Seejärel kujutatakse hämmastava leidlikkusega vihmapiiskade trummeldamist aknale, uiskudel liuglemist ja uisutaja ootamatut kukkumist, jää pragunemist ja lõpuks lõunamaise siroko raevukat võitlust põhjatuulega.
Oma ideelt tõeliselt novaatorlik “Aastaaegade” tsükkel oli oma ajast märkimisväärselt ees, meenutades pigem 19. sajandi heliloojate-romantikute otsinguid programmilise muusika vallas.
1734. aasta karnevali ajal nägi St Angelo teatri publik Vivaldi uut ooperit, mille libreto põhines poeedi ja näitekirjaniku Metastasio ühel kõige kuulsamal teosel, “Olympiadal”. Dramaatiliste kollisioonide poolest nii mitmeplaaniline süžee oli innustanud heliloojat looma kahtlemata tõelist kunstiteost. Vivaldi ooperiloomingu autoriteetne asjatundja A. Cazella on kirjutanud, et L’Olimpiade paistab itaalia helilooja teiste ooperite hulgast silma just muusika võrreldamatu iluga.
Vaatamata helilooja küllaltki kõrgele eale jäi ta loominguliselt endiselt hämmastavalt produktiivseks. Veronas mängiti tema Tamerlano’t ja L’Adelaide’i (1735), Firenzes ooperit Ginevra, Principessa di Scozia (1736). Ent järgmisel aastal, just Ferrara karnevali ettevalmistuste haripunktis, tabas Vivaldit raske saatuselöök. 1737. aasta 16. novembril keelas Veneetsias resideeriv paavsti nuntsius tal kardinal Ruffo nimel tol ajal paavsti valdusse kuuluvasse Ferrarasse sisenemise, ja “seda põhjusel,” kirjutas helilooja, “et olles ise vaimulik isik, ei teeni ma jumalateenistustel ja kasutan lauljanna Girò soosingut”.
Toona kujutas taoline keeld endast ennekuulmatut häbistamist ja tähendas Vivaldi jaoks, kes polnud kunagi mänginud Rooma paavsti ees, täielikku diskreditsiooni vaimuliku isikuna. Kaugeltki ebaoluline polnud ka tekitatud materiaalne kahju.
Vivaldi muusika viimane esitamine pietá’s oli seotud Saksi kuurvürsti Friedrich Christiani Veneetsias viibimisega. Tema külaskäigu puhul mängiti 1740. aasta 21. märtsil Vivaldi kontserte paljudele instrumentidele. Kuid see ei suutnud siiski parandada Vivaldi suhteid pietá juhtkonnaga. Halvenemise põhjuseks polnud mitte üksnes tema sagedane reisimine – ajal, mil Itaalias kerkis juba esile heliloojate-viiuldajate uus põlvkond, hakkas Vivaldi muusika tunduma liiga vanamoodsana.
Charles de Brosses, kes oli Vivaldiga tutvunud 1739. aastal, kirjutas Veneetsiast: “Oma suureks hämmelduseks avastasin ma, et siin linnas ei hinnata teda kaugeltki nii kõrgelt, kui ta seda pälvib – siin, kus kõik sõltub moest, kus tema teoseid on kuuldud liiga palju ja kus läinud aasta muusika juba enam kassat ei tee.”
1740. aasta lõpul lahkus Vivaldi igaveseks pietá’st, mis oli nii paljude aastate vältel võlgnenud oma muusikalise kuulsuse just talle. Tema nime viimane mainimine pietá dokumentides 29. augustil 1740 on seotud paljude kontsertide müügiga pietá’le hinnaga üks tukat tükist. Taoline madal hind oli kahtlemata seletatav Vivaldi majanduslike raskustega, kuna helilooja oli sunnitud valmistuma pikemaks reisiks. 62-aastaselt võttis ta vastu mehise otsuse oma tänamatult kodumaalt igaveseks lahkuda, et otsida tunnustust võõrsil.
Antonio Vivaldi suri kõigist unustatuna ja hüljatuna Viinis 28. juulil 1741 “sisemisse ülekuumenemisse”, nagu oli kirjutatud matmisprotokolli.
JOHANN SEBASTIAN BACH
1685–1750
JOHANN SEBASTIAN BACHI TEOSEID
Oreliteosed – Toccata d-moll (1710)
Passacaglia c-moll (1717)
Süidid – “Inglise süidid” (1715)
“Kromaatiline fantaasia” ja fuuga d-moll (u 1720)
“Prantsuse süidid” (1722)
Orkestrimuusika – “Brandenburgi kontserdid” (1721)
Passioonid – “Johannese passioon” (1723)
“Matteuse passioon” (1729)
Fuugade ja prelüüdide kogumik “Hästitempereeritud klaver” (I osa 1722, II osa 1744)
Klaveripalade kogumik “Anna Magdalena noodivihik” (1725)
Missa h-moll (1733)
Oratooriumid – “Lihavõtteoratoorium” (1734)
“Jõuluoratoorium” (1735)
Klaverikontsert “Itaalia kontsert” (1735)
Kammermuusika – “Muusikaline ohver” (1747)
“Fuugakunst” (1750)
Johann Sebastian Bach oli 18. sajandi suurimaid saksa heliloojaid. Tema surmapäevast on möödunud juba üle paarisaja aasta, kuid huvi tema muusika vastu üha kasvab. Oma eluajal aga ei jõudnudki helilooja väärilist