„Kas pole imeline maa, Jonka?”
„Lähme, otsime ta üles.”
„Net problemõ. Me võime muidugi seda teed minna, aga siis võivad nood kutid meid maha lasta. Aga kui ma õigesti mäletan, on ka üks teine tee tagatrepi kaudu …”
Ja juba me sööstsimegi mööda treppide, saalide ja tagatubade rägastiku. Valge Maja oli ehitatud tüüpilises Nõukogude stiilis. Nagu mõni hullumeelne Vene eksperiment, et hiiri peast segi ajada. Oleg lippas läbi labürindi nagu karja juhthiir.
„… me peame seda teed tagasi minema ja tiirutama läbi …”
Liftiga alla ja uutesse saalidesse. Liftiga üles ja ustest sisse. Siit ja sealt ümber nurga ja veel läbi mitme ruumi ja ninapidi kokku Thomas Rothi ja Rory Peckiga.
„… ja urraaa. Edu.”
„Tõepoolest. Hei, Rory! Hei, Thomas!”
Thomas oma tavalise naerunäoga ja Rory oma tavalise pruuni viltkaabuga. Nad olid oodanud kaks tundi. Thomas tahtis Rutskoiga üks-ühele intervjuud.
„Okei. Ma jään esialgu välja, aga sajan sisse intervjuu ajaks.”
„Ja ei mingit diili sakslastega?” küsis ta.
„Ja ei mingit diili inglastega?” nõudsin mina.
„Oleme rääkinud.”
Me seisime fuajees kahe opaakse klaasukse ees. Klaasi taga asus Aleksandr Rutskoi kontor. Rutskoi oli Venemaa äsja väljakuulutatud president, keda mitte keegi maailmas tunnistada ei suvatsenud. Meie ja tema vahel seisid kaks hambuni relvis ihukaitsjat. Rory tõmbas sigaretist hooletu mahvi. Me ootasime edasi.
„Ma nägin teie Suhhumi-lugu,” ütles Rory. „Hästi tehtud …”
Ja ta puhus suitsu välja.
„Kui see siin maha rahuneb, peate mulle datšasse lõunale tulema.”
Kas sa Rory kohta oled kuulnud?
„Tänan kutsumast. Kindlasti tuleme.”
Uks paiskus lahti ja välja astus Andrei Fjodorov, Rutskoi lähim abiline. Meie palusime, tema kuulas. Fjodorovile meeldis Oleg ja ITN. Ta leidis, et me oleme tema bossi suhtes alati õiglased olnud. Ta noogutas ja kadus uuesti ukse taha. Me ootasime veel tunnikese.
„Mis sa arvad, kui kaua see kestab?”
„Ei noh …”
„Nädala.”
„Vähem. Võib-olla.”
„Kõik sõltub sõjaväest.”
„Nemad ei sekku. Liiga pagana segane värk.”
„Pisut kohvi kuluks ära.”
„Jah, kõht on tühi.”
„Millal sa materjali söödad?”
„Kuidas Julietil läheb?”
„Varsti.”
„Tal läheb väga hästi, tänan.”
Trepist kepsutas üles salk vene päevapiltnikke. Fotoaparaadid pildistamiseks valmis.
„Ei noh … hea märk.”
„Jutud on levinud.”
„Meie Mees kavatseb rääkida.”
„Palun ainult, et varsti.”
Andrei Fjodorov seisis uksel ja viipas meid sisse. Thomas ja Rory esimesena, siis mina ja Oleg, päevapiltnikud meie kannul. Kõik me ajasime ümber laudu ja lampe ja hindamatuid siniseid Vene vaase.
„Ettevaatust!”
„Uups!”
„Vabandust.”
Me leidsime end piklikust ruumist, kuhu päevavalgus varje heitis. Tagaseinalt tolknes keerdudes alla hiigelsuur Vene Föderatsiooni lipp ja teisel pool lauda seisis Aleksandr Vladimirovitš Rutskoi. Ta süütas sigareti. Kollane leek välgatas tema hallides juustes, kui ta nagu filmistaar üles lähenevatesse objektiividesse vaatas.
„Jeltsini Vuntsiline Rivaal” oli tema tavakirjeldus.
Lahingulendur Afganistanis. Uhke, et saab teenida oma kodumaad loendamatutel missioonidel Kabuli ümbruse reetlikes mägedes. Alla tulistatud ja sõjavangi võetud. Aleksandr Vladimirovitšile oli see nagu hane selga vesi. Ta sai kätte püstoli ja paugutas tee vanglast vabaks. Niipea kui ta oma seltsimeeste juurde tagasi oli jõudnud, ronis ta uuesti lennukisse. Uued missioonid, uued napid pääsemised. Kuni mudžahiidid lasid veel kord lendu oma USA-lt helde kingina saadud Stringerid ja kupatasid ta uuesti taevast alla. Ta kukkus väiksesse afgaani külla. Üks vana naine nägi, kuidas ta langevarjuga lennukist välja hüppas ja maandus. Tal oleks tulnud vaid naine maha lüüa ja igaveseks vaikima sundida, aga ta ei suutnud seda teha. Ta jooksis, nagu jaksas. Vana naine rääkis mudžahiididele ära; nood jälitasid teda ja toppisid ta järjekordsesse vanglasse. Seal püüdis Rutskoi lohutada ja julgustada oma kaasmaalasi, kes olid sellele nurjunud sõjale jalgu jäänud.
Sõjakangelane oli teine võimalik kirjeldus.
Rutskoi seisis 1991. aasta augustiputši ajal Jeltsini kõrval. Ta juhtis lendu Sotšisse, et päästa Mihhail Gorbatšov koduarestist. Jeltsini ajal oli ta Venemaa vabalt valitud asepresident. Rutskoi ei lasknud kellelgi ennast kamandada. See oli tema probleem.
Aleksandr Vladimirovitši süda murdus tema armastatud Venemaa langedes, selle Venemaa, mille eest väärt mehed surnud olid. Uuel Parandatud Venemaal nägi Rutskoi üksnes kannatusi. Tema meelest oli see sama, mis lasta kirvemõrtsukal mööda riiki amokki joosta. Ta sõimas Borissi ja tolle rahanoolijatest „reformaatoreid”. Jeltsin vaatas Rutskoid kadedalt ja otsustas, et siin on vaid üksainus vastus − temast lahti saada. Jeltsin kõrvaldas fabritseeritud korruptsioonisüüdistuse põhjal Rutskoi ametist. Net õiglasele protsessile, net seaduslikule hüvitusele, net tõenditele.
Ja Boriss Jeltsini fänniklubi lääne liidrite haru istus nagu munajoojad penid, ignoreerides kogu kupatust.
„Siseasi, saate aru.”
Khm, khm.
„Istuge, palun,” ütles Rutskoi.
Rutskoi imes suitsu, puhus mahvi välja ja ohkas. Ta võttis laua otsas istet. Tema käed liikusid graatsiliselt. Tema sügav hääl täitis ruumi sõnadega. „Demokraatia”. „Konstitutsioon”. „Seaduslikkus”.
„Parlament on Venemaa valitsemissüsteemi seaduslik osa. Kuidas saab maailm lubada Jeltsinil öelda, et seda pole lihtsalt olemas?”
Tema sõdalasekäed tagusid vastu lauda, raevus, et lääs võis Boriss Jeltsini müüdi ette põlvili langeda.
„Kas ta on mingi pühak või mis? On ta jumal? Kas läänel on üldse aimu, milline õudus Venemaal lahti läheb?”
Rutskoi käed hoidsid dokumenti. Tema enese käsitsi kirjutatud sõnad paberilipakal. Üleskutse presidendi ja parlamendi üheaegseks valimiseks. Kõik poliitilised fraktsioonid on teretulnud ja võivad kandideerida. Tema terassinised silmad vaatasid uuesti objektiivi.
„Muud teed verevalamise vältimiseks ei ole.”
Ma vaatasin kella. Meil oli veel natuke aega. Järjekordne retk läbi labürindi ja välja rõdule viimaseks ülaltvõtteks. Valge Maja heitis pika varju unistajatele all väljakul. Hilise pärastlõuna päike vajus Venemaa steppi ja tõusis külm tuulehoog. Vene talve jäine hingus oli vaid paari nädala kaugusel. Puude all kumasid laagrilõkked. Rahva hulgas ringlesid kõned ja ajalehed. Lipud laperdasid värvikarbi kõigis värvides. Natsionalistid, monarhistid, fašistid.
„Nii et mis, kurat, siis ikkagi toimub, Oleg?”
Oleg tõmbas sügavalt hinge, mõtles ja tõmbas veel kord hinge.