Reformimeelseid see aga ei heidutanud. Ah et Jeltsin on joodik, kah mul asi. Ta on reformistlik joodik! Reformimeelsete jaoks oli Jeltsin see, kes seisis toeka tulevikumajanduse ja nende vastikute bolševike vahel, kes kolkisid Vladimir Iljitš Lenini pronkskujukestega vastu Kremli väravaid.
„Vaadake!” hüüdsid reformimeelsed. „Taevas sajab alla!”
Seda hirmu kultiveeris Jeltsin kogu maailmas. Ta esitas ennast kui Ainsat Lootust. Kas Boriss või kommud. Näkkusülitamine vene rahvale, aga see toimis.
Lääne liidrid, kes kartsid, et magavad maha suurima allahindluse sestpeale, kui Jumal leiutas hulgimüügi, olid kiired kaasa tulema. Jeltsini poolele kogunes terve poliitiliste staaride armee: Bush, Clinton, Kohl, Mitterrand, Major, Thatcher. Algas palveränd päevapiltnike ette Moskvasse, et lasta teha endast mõned klõpsud koos onu Borissiga. Järgnes ühine pressikonverents, et Käesoleva Nädala Mistahes Lääne Liider saaks öelda kaamerate ees välja omaenese unikaalse arusaama asjast.
„Taevas sajab alla!”
See käis alati ühtemoodi.
Jeltsin istus nagu paks ja rõõmus kass. Naeratus näol. Kanaarilinnu suled suunurgas.
Saatke vodkat. Plurts.
Miljardeid dollareid ja marku ja naelu ja franke ja mida iganes lubati, et „aidata vene inimesi nende vapras võitluses”. Ja Jeltsin ei jätnud iial kasutamata juhust, et meenutada läänele, et tema ja ainult tema teab, mis on vene inimestele parim.
Sügisene pööripäev, 21. september 1993. Jeltsin leidis, et läänemaailm on tal taskus. Ta läks peale rahvustelevisioonis. Rüüpas elegantsest Vene teetassist tšai’d. Hoidis sulepead kogu maailma silme ees. Ja kirjutas siis alla presidendi seadlusele nr 1400: lõpp parlamendile, lõpp Rutskoile, lõpp konstitutsioonile – üksnes Boriss Nikolajevitš Jeltsin.
Urrraaa!
CNN tagus trummi enne ja pärast iga reklaamipausi ja „Kriis Venemaal!” oli sündinud.
Sel ajal kui tint seadlusel kuivas, jooksin mina oma elu eest Suhhumis. Kakskümmend neli tundi hiljem, kui ma mööda Moskva märgi tänavaid sõitsin, tundus „Kriis Venemaal” mulle nagu võimuvõitlus hälvikute vahel. Ma pöörasin Ulitsa Žoltovskovole ja parkisin auto ühe räämas bussi taha oma räämas kortermaja kõrvale. Kodu, kallis kodu. Ma lukustasin auto, lootes, et keegi seda enne hommikut ära ei varasta, nagu oli juhtunud mu eelmise masinaga. Tuul keerutas puudes ja ma vaatasin, kuidas sügislehed teele langevad ja minu jalge ümber keerlevad. Ja läbi tuule ja lehtede ja pimeduse nägin ma seda. Kuivanud gruusia verd oma saabastel.
Siis jõudis mulle kohale. Hälvikutel on püssid.
Järgmine päev. Tänavatel ei olnud verd. Londoni kröömeldajad muutusid närviliseks ja kutsusid oma tuhandepäise jõugu Moskvast tagasi. Ian Glover James pidi paigale jääma, et sõud juhtida, ja see sobis talle hästi. Tagasivaade 1985. aastasse. Ian oli ITN-i esimene Moskva reporter. Ta töötas nõukogude karmi kontrolli all karmides elutingimustes. Pikad rasked tunnid, kuni venelased süüdistasid teda nuhkimises ja ta välja saatsid. Nüüdseks oli aga kõik andeks antud ja Ian nautis rõõmsalt iga kildu uuest Venemaast. Ta ei maganud kunagi. Ta ei tahtnud millestki ilma jääda, juhul kui venelased ta uuesti minema peaksid lööma.
Uljal ja andekal operaatoril Põhja-Iirimaalt paluti samuti jääda. Teda see ei rõõmustanud. Eugene Campbell oli just lahkunud Venemaalt lootuses saada kaheaastane leping ITN-i neljanda kanali uudistega. Eugene oli kibelenud lahkuma. Ta vihkas seda maad, selle toitu ja enamikku inimesi, mina kaasa arvatud. Ta ütles otse välja, et mina pole kaameramehe ja monteerijana ta lemmikvalik. Paar nädalat hiljem leidis aga Venemaa veider karma ta uuesti Moskvast ja minul kätt surumast.
„No tere, Eugene! Kuidas läheb?”
„Oh … tead … läheb kah.”
Me töötasime eri meeskondades. Meil tuli minna välja, teha mõned võtted ja tuua need tagasi baasi. Julian ja monteerija Brian McVeigh valisid pildid välja ja panid kokku kolm paketti päevas. Iga natukese aja tagant tegime mina ja Eugene vaheldumisi retki montaažiruumidesse, et näha, kui palju meie võtteid paketti alles on jäänud. Operaatorid võivad oma piltide suhtes väga kiivad olla.
Me ristlesime Olegiga tänavatel, kuid pilte ei paistnud kuigi palju olevat. Võlvitud salakäik jõe ääres Kremli müüride all, mis oli ehitatud tsaaridele põgenemiseks vihaste talumeeste ja armukadedate tsarinnade eest, oli endiselt kinni müüritud ja suletud. Turistid lonkisid sügispäikest püüdes endiselt läbi Aleksandri aia. Kioskid Lenini raamatukogu juures olid endiselt täis kokakoolat, Snickerseid ja muid majandusreformi sümboleid. Kõik valmis bisnesski’ks. Uus-Arbatist Valge Maja poole müüsid vanad naised endiselt seda, mida nende kodudest veel võtta oli. Mõlkis potte ja teeserviise, Vene portselani ja vanu riideid. Oleg märkas linnapea kantselei taga miilitsamehi täis veoautot. Nende missioon: istuda autos ja oodata. See tuli neil hästi välja. Pooled meestest norskasid ja ülejäänud olid igavusest lolliks läinud.
„Parim pagana pilt siiani.”
„Da. Vene demokraatia valvurid oma raske töö juures.”
„Okei! Teeme natuke nalja.”
Ma tõmbasin auto kõnniteele ja blokeerisin veoki sõiduteest ära. Kedagi ei paistnud huvitavat – kõik see oli ju ikka seesama vana jama. Igal nädalavahetusel toimus Moskvas mõni Jeltsini-vastane meeleavaldus. Punased lipud lehvisid, kommud röökisid ja miilitsamehed vaatasid pealt. Kui ära väsiti, mindi koju.
Ma haarasin kaamera ja lukustasin auto. Kiire hüpe trepist üles, võte militsionääridest ja seejärel vaade üle tänava Valgele Majale. Veel rohkem tüdinud miilitsatöötajate rivi ülal trepimademel.
„Net!” käratas vinnilise näoga võmm.
Oleg esitas oma leivanumbri. Lehvitas pressikaarti, osutas kaamerale ja lonkis sõltumatul ilmel nende nina all ringi.
„Net!”
„Mida ta sellega mõtleb?”
„Jonka. Uskumatu, et sa oled aasta otsa siin maal elanud. Net tähendab „ei”!”
„Ma tean. Aga mida ta selle net’iga silmas peab?”
„Oh. Ei noh … ta ütleb, et see kõnnitee on Venemaa turvateenistuse jaoks kinni pandud ja et Valge Maja juurde saab ümber nurga ja mööda Konjuškovskaja tänavat.”
„Kas ma sain õigesti aru? Me tõmbame ennast miilitsaveoki taha ja blokeerime nad ära ja sellest pole midagi.”
„Da.”
„Aga et Valge Maja juurde pääseda, peame me kõndima paarkümmend meetrit sinnapoole?”
„Ei noh, da. Demokraatia peab olema arutu, kui ta Venemaal ellu tahab jääda.”
Võmm näppis oma vinni. Me lahkusime.
Trepist alla Kalininski silla äärsele suurele väljakule. Valge Maja kõrgus taeva taustal nagu hiiglaslik geomeetriline pusle. Kõrge ovaal laial ristkülikul. Üleni marmorist ja valge ja päikeses sätendav. Kuldne Nõukogude Liidu vapp kiiskas ikka veel peauste kohal ja kallas oma hiilgust alla ühelt trepiastmelt teisele, Moskva jõe kaldapealse suunas.
Üle silla ja jõe. Hotell Ukraina ogalised monstrumtornid ja Moskvast välja suunduv sirge avenüü.
„Tankid tulevad siit,” mõtiskles Oleg. „Just nagu augustiputši ajal.”
„Ma ei tea, kuidas sinuga on, seltsimees, aga minu närvid on ikka veel sellel lainel, kuidas oma perset kindlustada.”
Teispool tänavat kõrgus suur vana korterelamu. Hiiglaslikud aknad ja rõdud. Uus-Arbati alt viis läbi jalakäijate tunnel. Lihtne pääseda teisele poole tänavat ja tagasi. Betoonmüürid ja parkimistasandid võimaldasid kaitstud vaadet Valgele Majale.
„Kui läheks õige üle haljasala ja lipsaks sinna varju,